tuul tiibades puhub tugevamini ehk 3/3

Igapäevasematest teemadest rääkides, siis neli päeva tagasi lõpetasin mina ametlikult oma kaksteist aastat kestnud koolitee. Ausaltõeldes ma alles natukene mäletan oma põhikooli lõpetamist ja seda, kuidas ma endaga üldse rahul ei olnud, sest kleit oli kole ja kõik oli kole. Ja nüüd ongi äkki kolm aastat lennates mööda läinud, kaasa toonud endaga NII palju head, et täitsa hirmutav on mõelda, kuidas elu saab muutuda kolme aastaga nii palju. Mis siis veel ees ootamas on, kui kolm kooliaastat saavad teha nii ratsionaalseid muutuseid. Kuid kui te tahate teada, kas mul on kahju, et kool läbi sai, pean ütlema, et ei. Peaaegu üldse mitte, sest ma olen tegelikult kooli lõppu enda teada juba kaheksandast klassist alates oodanud, kui ma hakkasin teadma, mida ma enda eluga teha tahan. Seega tunduski see kooliharidus juba sellest saadik alates lihtsalt väikese takistusena, kuid siiski olulise takistusena teel, mis keelas teha seda, mida teha tahtsin. Nüüd on aga see kauaoodatud aeg käes ja ma saangi teha seda, mida ma soovin. Seda ma muidugi viis aastat tagasi ei teadnud, et lisaks kõigele heale on kaasas ka väikesed valud. Kuid need on ületatavad. Ma tean.

Oma üheksanda klassi lõpetamise postituses (mis on ülevalpool ka paksu kirjaga lingina olemas), kirjutasin ma, et: "Räägitakse ju, et gümnaasiumi aastad on need kõige toredamad ja lõpus kõikse kurvemad, sest inimesed on nii.. omad. Eks see sellest tuleb, et mõistus rohkem vast peas on. Loodetavasti igatähes."
Noh, ma saan nüüd võrrelda. Tõepoolest, gümnaasiumi aastad olid tõepoolest mitu korda toredamad, kui põhikooli omad, sest ilmselt põhikooli aastatel võttis nii palju auru ära see, et sa ise kasvasid suuremaks inimeseks ja tegemist oli rohkem enda kui teistega. Gümnaasium jääb mulle küll aga väga pikaks ajaks väga hästi meelde, sest nagu te olete ilmselt mõistnud, leidsin mina sealt endale oma südamesõbrad ja kõik muud head ja vead ning üldse alates teisest gümnaasiumiaastast muutus nii paljugi minu enda elus, mõtlemises ja kasvamises. See ei olnud lihtsalt kooliaasta vaid ka üks väga suur enesearenemise tee ning sellised suure märgilised asjad jäävad elus meelde. Minul juhtus see 11.klassis. Need gümnaasiumiaastad ei olnud pelgalt kooliaastad vaid ka iseenda elus väga suure tähendusega. Võib ehk õelda, et isegi elumuutvad.

Mina jään gümnaasiumit hea sõnaga meenutama. Mulle on alati meeldinud koolis käia. Mul ei ole olnud kunagi mingit erilist trotsi selle vastu, kuigi ma ootasin tema läbi saamist. Sellest olenemata mulle meeldis see protsess ning teekond. Võib-olla ma jään veidi igatsema neid tavalisi asju, näiteks vestlusi selle üle, mis vahetund sööma minna, tundidesse hilinemine ja neisse jooksmine, ebaõnnestunud kontrolltööd ja see suur arv kordi, kui palju päevas naerda sai. Ja noh, siis see, et ma teadsin viis päeva nädalas ärgates, et ma näen neid inimesi, kes mulle meeldivad. Nüüd ma ei tea, kui tihti ma neid näen, eriti arvesse võttes seda, et nii mina kui nemad lähevad aastaks minema.

Ja nüüd viimane lõik- kui ma põhikooli lõpetamisel ei olnud iseendaga üldse rahul ja päev varem avastasin, et mulle ei meeldi miski, mida ma enda lõpetamiseks kokku olin ostnud, siis see aasta ma alles paningi kogu oma kostüümikrempli päev varem kokku. Seega mängime nüüd korra stiiliblogi ning minu OOTD sel päeval oli selline: imelise kleidi, mida ma kannan, laenas mulle sama imeline Hanna Martinson. Kingad leidsin kaltsukast. Soengu pähe vorpis mulle kõikse andekam juuksur, keda ma tean- Evelin Mitt ning mind ilusaks maalis oma pintslite ja värvidega Teele Tilts. Kaelakee maksis vist kõige rohkem sel päeval- 24euroga sain selle endale Seppeläst. Kõrvarõngad olid ballist alles ning sõrmuse leidis paar päeva varem emme mu lühikeste spordipükste taskust, mis olid talveks kappi jäänud ning millega ma Bulgaarias mägedes käisin. Seega ka ehetekrempel oli kokku pandud. Seega säästulõpetamine- juhhei! Ja ma olin iseendaga rahul! Ja lisaks gümnaasiumi lõputunnistusele tulin ma sealt koolimajast välja ka Osvald Timmase nimelise kunstipreemiaga, niiet hurraa- ma olen tunnistatud gümnaasiumihariduse ning kunstipreemiaga.

pildid on tehtud täitsa erinevate inimeste poolt- armsa Jane Treima poolt, minu tädi, Karli vanemate, Generti janiiedasi, sest minu armas sösar avastas lõpuaktust pildistades, et ta pildistab tühja kaameraga- ta oli nimelt mälukaardi Tallinna koju arvutisse jätnud. seega pildikrempel.