kuidas taltsutada valutavat südant

Ma ei väsi üllatumast elust. Ja sellest, miks ja kuidas asjad sünnivad ja juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad. Ja siis leidma nendele mingisugused tähendused või põhjendused. Kuigi kord mulle õeldi, et asjad ei pruugi nii toimida, nagu ma tõden ja mõtlen ning ma usun neisse vaid seepärast, et iseenda elu lihtsamaks teha. Ka see võib õige olla, kuid mulle endiselt meeldib mõelda, et suured asjad lahenevad siiski nii, nagu nad peavad. Kui süda valutab, peab pea appi võtma, et end korda saada. Samuti ka vastupidi. Nende kahe organi töö ning nendega seotud tunded on küll enamasti öö ja päeva sarnased, kuid tuleb siiski tödeda, et nad täiendavad teineteist üsna osavalt. Seega viimasel ajal ma leiangi end kulgemas selles suures ja keerulises mõistuse ja südame paradoksis, suutmata otsustada, mis on õige ning mis vale ning kas neid mõlemaid üldse eksisteerib selles keerulises rägastikus.

Pean tunnistama, et süda valutab. Iga päevaga aina rohkem ning valu kasvab tohutu kiirusega ning pea ei suuda teda enam lohutada nii, kui varem. Tunnistan endale küll, et kõik, mis toimub, on paratamatus ja peabki nii minema ning mõistusega saan ma isegi aru, et  tegelikult on olukord stabiilne, lihtsalt muutuv. Kuid süda ei tunnista seda endale ning tekitab minus torme. Peab küll tunnistama, et nad on küll ilusad- tormid, ma mõtlen, kuid pikaajaline hallus ning vihm paneb unustama päikese, kui nüüd eriti metafooriline olla.

Ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas uskuda sellesse mida ma loodan. Ning kuidas lahti lasta sellest, mida sa kogu oma südame ning ihurakuga armastad. Ma ei ole kunagi oma elus sellise situatsiooni ees seisnud ning minu loomusele ning olemusele on mõistmatu ning lahendamatu olukord see, et ma pean lahti laskma millestki, mida ma armastan. See on vist üks väheseid asju, mille jõudu ning olemusse ma siin ilmas usun ning ma ei suuda iseennast panna mitte armastama seda, mida ma olen nii kaua teinud. Kuid aeg teeb oma tööd ja 6 ning 50 päeva lahutavad mind peagi ainsatest inimestest, kellest ma siin ilmas hoolin ning kuigi ma saan aru, et ette mõtlemine on idiootne ning üldse mitte tulemuslik, ei anna mu väikesele südamele rahu mõte, et enam ei ole mina nendega ning nemad minuga. Kõik, millega ma siin aastate jooksul olen harjunud on äkki haihtunud ning minu ees on seest kihisema panev uus leht, millele saan kirjutada uue loo. Ja ma ei tea miks ma ei saa sinna loo sisse kirjutada neid inimesi, keda ma armastan. Järelikult ma pean seda üksi tegema ja ma ootan seda väga. Kuid kõige selle suma taga nutab vaikselt ja tähelepanematult minu väikene süda.

Ma lihtsalt loodan, et see suur muutus, mis toimumas on, on pikemas perspektiivis ja elus üks väga oluline lühikene õppetund, mis annab uued hinnangud ning väärused elule ning suhetele. Paneb mõistma uusi vaatenurki ning sünnitab empaatiat ning tolerantsi. Ma lihtsalt pean oma tunded kokku korjama, nendega rahu sõlmima ning endaga väikese kotikesega kaasa võtma, kui ma 50 päeva pärast siit kodumaalt lahkun. Ning kuue päeva pärast vaatama otsa nendele inimestele, keda ma armastan ning seejärel nad rõõmsalt ära saatma, et siis ennast 44 päeva pärast rõõmsalt ära saata saaks.

Kogun lõhnad, mälestused, tundmused ning hetked kokku ja pakin ära. Ma ei tea, kuhu nad ainult hoiule panna. Kuid ma loodan, et elu teab seda minu eest ning aeg pidavalt parandama kõik haavad, niiet ma jään lootma nendele kahele. Ja siis loodan veel paljusi asju, mis vist teebki asja olemuse raskeks, sest loota on kummaline asi, sest sa kunagi ei saa loota neile täielikult, lõpuni välja. Alati võib olla midagi või kedagi, kes on piisavalt ihne, ootamatu või purjus, et tulla lammutama midagi, mis teisele on hinnaline.

Kokkuvõttes olen ma ühe suure muutuva protsessi ees ning proovin selles kiiresti muutuvas elus iseendaga toime tulla. Ma ei ole üldse kindel kui hästi see mul kõik õnnestub, kuid ma proovin anda endast parima, mida suudan, sest päris selgelt ei näe ma enam ammu ning vaheldumisi pimeduses ning valguses kompimine kogu see elu praegu on. Ja tegelikult ei jää ikkagi muud võimalust lõppkokkuvõttes üle, kui lihtsalt elada ning uskuda, et kõik on hästi ning panna ennast uskuma iseenda põhimõtet, et probleemidega tuleb tegeleda siis, kui need käes on.
Ja viimaks vähem mõelda sellele, miks kõik juhtus ja oli nii, nagu oli; süüdistada end vähem ja ketrata peas seda, mida oleks võinud teisiti teha ning leppida lõppkokkuvõttes enda ja olukorraga. Lihtsalt tea, et armastan.

fotod on tehtud Bulgaarias. ma käisin seal nädal aega tagasi. mul on teine sama suur hulk pilte veel pluss video, kuid kõigest sellest juba järgmine kord. kaks satsi.