ja sa laulsid kui kaunis on elu

Kakskümmend kaheksa päeva ja siis lähevad need imelised inimesed minust eemale ja ma jään siia suvesse üksi. Kuuskümmend päeva ja siis lähen mina minema. Elu hakkab tegema täitsa oma korrektuure ja elama esimest korda vist täitsa iseenda elu. Mina lihtsalt lendan seekord ajaga kaasas ning ma ei saa öelda, et see halb oleks, sest kaksteist aastat on iga päev olnud rutiin ja planeeritus üks osa ning nüüd saab lõpuks ometi seda kahekümne päeva pärast ise kujundama hakata. Lihtsalt seekord veel rohkem üksi, kui muidu. Kuid see on huvitav ja uudne ning ma ei karda.

Kuid kas seepärast, aga sel nädalavahetusel sõitsime meie järve äärde aega veetma ja kala püüdma, mida me kusjuures ei saanud. Sarapiku järv on üks kaunis koht Saaremaal, kui inimesed ainult natukene vähem põrsad oleksid ning enda järelt ka korralikult koristada oskaksid. Aega oli meil nendel kahel päeval maa ja ilm ja seepärast ei kiirustanud me ka järgmise päeva hommikul kohe tagasi, nagu tavapäraselt vast kombeks on, vaid hoopis vegeteerisime taaskord omajagu aega, vaatasime taevast, rääkisime juttu ning tegime nalja.

Ma naudin nii väga neid hetki, kui ma saan linnast eemale. Ma ei ole linnavurle ning mulle ei meeldi siin väga elada. Ma olen oma loomult vist täielik hajameelsus ning aeglusus ning ma ei talu väga linnas olevat tempot, kuigi linnake kus mina elan, ei ole just väga rutakas, kuid sellegi poolest. Lisaks mulle ei meeldi see hääl, kui ma olen kusagil ja kuulen, kuidas autod sõidavad kusagil kaugel. Seega oli minu nauding varahommikul kella neljast imeline, kui ma ei kuulnud muud, kui ainult linnulaulu, tuult ning kaugelt mere kohisemist. Ühtegi inimeste tekitatud müra ei olnud kusagil. Mulle meeldib vaikus.

Nii ma istusingi öösel üksinda liikumatult järve ääres siis, kui teised magasid. Vaatasin päikesetõusu ning seda, kuidas udu hakkas vaikselt järve kohal tantsu lööma. Teod liikusid vaikselt üle mu saabaste ning ämblik ronis sallil. Ma olin otsekui üks osa loodusest ja seda oli päris armas tunda. Kui ma lõpuks otsustasin peale kahte tundi liikumatult olemist magama minna, sain seda teha vaid tunnikese, sest tunni aja jooksul ma suutsin juba jääkuubikuks külmuda ning ärkasin selle peale, et ma värisesin nii tugevalt, et kartsin, et ma äratan oma hammaste klõbina tõttu ka teised ülesse. Seega otsustasin telgist välja minna ning läksin koos tekiga hoopis metsa tunnikeseks jalutama, et sooja saada. Töötas. Lisaks sellele oli veel imeilus.

Elu on imeline. Eriti veel siis, kui sul on kõrval täiesti imetabased inimesed, kelles ei oskaks ega tahakski midagi muuta. Ma olen seda nii palju siin rääkinud teile, kuid ma olen endiselt ääretult ning piiritult tänulik nende inimeste üle oma elus. Ma ei kujuta veel täpselt ette, kuidas ma elan aastakese nii, et ma neid ei näe, kuid samas tean, et nad on alati minule olemas. Ja see ongi peamine. See kindlustunne, et muretseda ei ole vaja. Aitäh, et olemas olete! Te olete imelised!

kui te videot piilute, ärge unustage kvaliteeti tõstmast!