10/11/2017

#PHOTOPOST, PARIS and HER


Mul on selline imelik komme alustada kirjutamist ning siis ühel hetkel see ära katkestada. See tähendab, et mul jääb ühel hetkel hästi palju "drafte" ning tunne, et ma kirjutasin ainult hästi natukene, sest ma ei lõpetanud seda ju ära. Ja siis kui ma millegi pärast selleni tagasi jõuan, saan aru, et tegelikult tegin ma omajagu tööd tookord ära. Selle asemel, et kõike uuesti preagu kirjutama hakata, postitan siia kirjutise mida kirjutasin teel tagasi Islandile, kui Pariisist suvel tulin. Jah, ma olen just niisama kehv selles kõiges, et ma kirjutan siia suvest alles praegu. Aga mis sest ikka, eksole.


06/07/17
"Mu tee on mind toonud tagasi Pariisist Reykjaviki. Esimene juuli viis mind Eiffeli ja kõige muuga tutvuma ning kuues juuli tõi mind tagasi mu jää-ja-tule koju. Reykjaviki tagasi lendamine annab mulle alati mingisuguse teise tunde. Igakord, kui ma lennujaamas oodates näen enda lendu “Reykjavik” kirjutatuna, käib kehast soe kodutunne läbi. Mingisugune segamini tunne melanhoolsuse ning ilusa kurbusega. Ilmselt on siin paljugi teha selle esimese korraga, kui ma olin ametlikult Stockholm-Reykjavik lennule peaaegu kaks aastat tagasi oodatud ja millise ülevoolava õnnetunde see minus tekitas, kui ma hakkasin lennuki aknast Islandit nägema. Teine ja natukene sama palju on teha ilmselt ka selle korraga, kui ma aasta aega tagasi lahkuma pidin, otsekui mõttega, et jäädavalt ja kui katki selle mõtte reaalsus mind tegi. Õnneks tõi mind siia kõik tagasi. 

Seda kirjutades istun praegu lennukis, kõrvus on mängimas Bon Iver. Kui Pariisist õhku tõusime, oli taevasse õhtu jõudmas. Mida rohkem me Islandi poole jõuame, seda rohkem hakkab päikene paistma. Taevas on ülevalt vaadates kõik roosa ning läheb aina sügavroosamaks. Tunne vist on ka peaaegu sama, ainult selle vahega, et ma jään päikest ja soojust igatsema. Ma armastan seda kipitavat sooja torketunnet enda kehal, kui päikene taevas lagipähe kuumab. Viimasel päeval andis Pariis meile 34 kraadi sooja, mille üle ma kordagi nuriseda ei osanud, isegi mitte siis, kui ma mõtlesin, et ma mingitel hetkedel otsekohe ära sulan, sest ma ei lõpetanud tilkumist. Viis korda 24 tunni jooksul duši alla minna oli rohkem reegel kui erand. Viimane kord kui ma Prantsusmaal käisin, sain erandlikult samasugust ilma. Ainult selle vahega, et siis peatusin väikeses linnas kus mu maja ees kasvasid puu otsas virsikud ja need on kindlalt maailma parimad virsikud, mida ma söönud olen! 

Praeguseks hetkeks on päikene juba nii kõrgele tõusnud (kuigi Islandil on kell alles või juba 22:30) kuid päikene on aina kõrgemal. Ma armastan seda osa Islandi juures, kuidas suvel päikene magama ei jõua ning mina niisamuti, sest energiat on päikesevalgusega nõnda palju. Kahjuks jääb soojusest rohkem kui natukene puudu. 

Pariis oli täis tegusi. Et kõigest informatiivset ülevaadet anda, pean vist algusest alustama. Et endale ja teile mäletada. 
Esiti läks meie lend hommikul päris varakult. Lendasime kell üks öösel ning kohale jõudsime kella kuueks hommikul, mis oli ideaalne, sest see andis meile võimaluse esimene päev ka reaalselt kohapeal veeta, mitte reisimisele. Tunnistama peab seda, et natukene unevaeguses olime küll aga selle oskasime me oskuslikult enda jaoks kohvi ja veiniga ära petta. Arutasime just praegu, et kõndisime iga päev 10 kilomeetrit ja mingitel päevadel ka natukene rohkem. Louvres üksi kõndisime kokku 7km. Seega kuue päeva jooksul kõndisime me kokku kuskil 80 kilomeetrit. Ma ei saa õelda, et mingi keha osa valutaks, aga pean tõdema, et kui fookus jalgadele panna, saab tunda, et nad on tavapärasest rohkem liikunud. Põhjus selleks on väga lihtne. Nimelt tahtsime me võimalikult palju näha ning lihtsalt Pariisi tänavatel jalutades andis selleks imelise võimaluse. Saime otsekui tunda, et me ei ole turistid võõras linnas, kuigi ära eksisime me küll piisavalt palju, et seda mitte uskuda. Enamikel kordadel me ei kasutanud ka kindlasti kõige lühemat teed sihtkohta jõudmiseks vaid rohkem mentaliteedil “sinnapoole-sealpool-kuskil”. Tagantjärele mõeldes ei saa küll millegi üle heita. 

Und jagus igasse uneaega ilmselgelt liiga vähe. Neli ja pool tundi oli niisamuti rohkem norm, kui haruldus. Me lihtsalt nautisime liiga palju öösel enda rõdul istumist, veini joomist, jutustades ning vaadates, kuidas Pariis magama suikub. Või kuidas vähemalt päike seda teeb. Inimesed sellega väga kaasa ei läinud, sest nagu suurlinnadele ikka, elu väga ei seisa ega maga. Alati kuskil midagi toimub ja juhtub. 

Pariisi minek oli parajalt spontaane otsus. Algas see kõik sellest, kui me üks päev Isoldiga koos tööl olime ja ta minu juurde sihikindlalt jalutas ja küsis: “Anni. Kas me kogume raha ja läheme reisima järgmine aasta või läheme kohe?” Mind tundes võite ilmselt lihtsalt aimata, et vastus oli rohkem kui mõtlemata ning kergelt tulnud lihtne: “Kohe.”
Esialgne plaan oli minna ja Itaalias kolada. Kui me ühel hetkel kohvikus kohtusime ja enda sõjaplaani pealkirjaga “Italia” valmistama hakkasime, mõistsime peale kohtumise lõppemist, et see võib kujuneda natukene keerulisemaks, kui me mõelnud ja tahtnud olime. Natukene liiga palju kiirustamist, natukene liiga palju raha ja natukene liiga vähe aega. Kõike oli liiga vähe. Ja natukene liiga palju. Isold oli just mantlit selga panemas ja kohvikust lahkumas, kui ma ütlesin, et “Viskame täringut. Avame lihtsalt odavlendude lehekülje ja läheme esimesse kohta mis on 1) odav ja 2) meile mõlemale meelepärane.
Nii sündiski meie reis Pariisi. Kolme minutiga peale kahetunnist Itaalia planeerimist. Asjad lähvad ikka alati niipidi, nagu nad minema peavad, mitte nii, nagu me neid planeerime. Vähemalt enamasti. Vähemalt suuremate asjadega. Niivõinaapidi. Eranditega muidugi. 

Meil oli Pariisis imeilus katusekorter kesklinnas, Eiffelile väga lähedal. Rõdult täitsa ei näinud, sest üks maja oli ees, aga tänaval sellest majast möödudes sai näha küll. Õhtul isegi veel paremini, kui ta tuledes välkus ja sätendas. Rõdult võis näha aga ka tulevihu pöörlemist. 

Kõige toredam ja ootamatum seik kogu Pariisi seikluste juures oli ilmselt imeline kokkusaamine mo imeilusa ning armsa Miinaga. Minu sõbrannaga, keda ma tean ja tunnen juba aaaastaid pikki, kuid Eestis elades ei kohtunud me liiga tihti sellepärast, et elasime teistes linnades. Kuid igakord Tallinnas olles me alati kohtusime, niiet minu viimased Eestis elamise aastad oli üksteise nägemine mitte liiga suur haruldus. Aga alates sellest, kui ma Reykjaviki kolisin, muutus see ilmselgelt keerulisemaks. Ilusa kokkusattumise tulemusena aga juhtus nii, et nii mina kui tema olime kahel päeval samal ajal Pariisis, niiet kui me Moneti muuseumi ees Pariisi kesklinnas kohtusime, oli tunne, nagu kohtuks Kadrioru pargis mitte Pariisis. Erinevates riikides elades on minu arust alati mingisugune ilus ilu sellel, kui reisides kolmandatesse sihtkohtadesse hakkad kohtuma enda sõpradega. Et kui ei saa kokku ühes või teises riigis, saate kolmandas. See muudab maailma möötmeid tunduvalt väikemaks väga kiiresti. Ja see on armas ja ilus tunne. Et see maakera ei olegi üks suur ja lai paik, kus saab ära kaduda. Tegelikult võib see ka väga väikene olla. Ja Miina, mo Miina on niivõrd armas ja ilus inimene, et ma hoiaks teda, kui ma ainult saaks, vist koguaeg enda lähedal! Olen teie peale kade, kes seda Tallinnas teha saavad!

Ühte, mida ma tajusin Pariisis olles (või Prantsusmaal üleüldiselt), et ajast jääb ilmselgelt puudu. Kõike on nii palju ja kõik on nii ilus. Arhitektuur, kultuur, inimesed, ühiskond, kombed… See tunne, kuidas enda maailmapilt jälle suureneb ja laieneb, sest jälle leiad midagi, mis on teistsugune ja millega enne kokku puutunud ei ole. Muuseumid tunduvad liialdades õelduna üleliigsed, sest tänaval kõndimine ning arhitektuuri vaadatates saab juba kultuurielamuse kätte. Tagantjärele vaadates mõistan ma kiirelt, et mu enamus pilte on tehtud kas 1) klassikaliselt inimestest 2) majadest. Ma ütlen, kui ma oleksin vähegi mõistlikuma mõtlemisega inimene, läheksin ma arhitektuuri õppima, sest mo arust on see nõnda ilus. Aga ma vist enamus aega ei suudaks otsustada ja teine pool ajast ei saaks matemaatilise poolega hakkama. Niiet, jääme enda liistude juurde, eks. 

Pariisi jään ma meenutama kella üheni öösel olevad väikesed keldripoed, kust sai alati veini osta. Südaööl eiffeli all istudes viinamarju süüa ja veini juua ning siis ootamatult kastepritsidega ligemärjaks saada. Keset tänavat valjusti ooperit laulda või vaikides lihtsalt seista ning imetleda linna. Inimesi. Elu. 

Mul on vedanud ka siin elus. Ma olen ütlemata õnnelik, sest ma olen endale leidnud siinpool ookeanit inimese, kellega ma saan ilmselgelt mägesi liigutada ja kes, nagu me omavahel õeldes naerame, omab sama "mental disorder"it nagu minagi. Nii palju rõõmu ja naeru ja naeru ja naeru. Nii kerge on end õnnelikuna tunda. Mu endale seatud eesmärk "having good time all the time" pole vist kunagi nii tõene tundunud, kui praegu iga päev ja tulevikus. 

Aitäh, ilus Pariis. Aitäh kõrval tänavas olev väikene pagariäri hommikuste värskete crossiantidega. Aitäh üle tee olev värskete puuviljade turg, kus ma sain hommikul pidžaamaga apelsine ja õunu osta. Aitäh prantslased, et te teete nii head veini ja müüte seda veega võrdse hinnaga. Aitäh soe Prantsusmaa päike. Aitäh, kunst. Aitäh."


Vot selline oli minu Prantsusmaa postitus mitu kuud tagasi peaaegu, et valmis kirjutatud. Oli vaja ainult natukene viimistleda ja juurde lisada. Aga nüüd sai ta tehtud. 
Vahepeal käisin ma ka Eestis. Ja kui ma Eestist tagasi tulin, otsusasime me Isoldiga, et on aeg uuesti minna ja läheme kahe nädala pärast Šotimaale. Tema esimene, minu teine. Olen väga õnnelik ja elevil. Süda põksub alati natukene kiiremini, kui mõte selleni läheb. Ja viimasel ajal läheb väga tihti. 

Ma loodan, et teil on kõik hästi ja ilus. 

7/28/2017

AJAST JA EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEST


Ma tahan kirjutada millestki, millele ma olen juba ammu mõelnud. Miks ma seda seni teinud ei ole, on ilmselt põhjus, et ma ei olnud veel ise seda täielikult omandanud ning pole siianigi, kuid ilmselt on mingisugune murdepunkt elus toimunud, kus olen ise läbi katsetanud ja proovinud midagi, kus saan nüüd peaaegu kindlalt midagi väita. Vähemalt nii kindlalt, et enda nimi ja nägu selle taha panna.

Minu puhul on see teadmine või teadvustamine tulnud ilmselt eelneva kahe aasta jooksul, mil ma olen Islandil elanud ning mis minu puhul on seda kindlasti suuresti soosinud, sest mul on olnud võimalus kohtuda ning elada igapäevaselt inimeste ümber, kes vähemal või suuremal määral sarnast mõttemaailma omavad. Siikohal pean aga oluliseks mainida, et sellel faktil, et minuga see kõik siinpool ookeanit juhtus, ei ole mitte mingisugust rollikaalu ideel endal. 

Mind on alati natukene kummastavalt imestava pannud need mõtted, kui ma kuulen kedagi enda poole suunatuna rääkimas "Sul on nii vedanud" ja "Su elu on nii ideaalne" ja "kuidas Sa nii palju jõuad" ja nii edasi ja nii edasi, teate küll sarnaste lauseehitustega ütlusi, kus idee vähe muutub. Ainus, mida ma tõeliselt mõistan on see, kui keegi tähelepanu pöörab sellele, kui õnnelik ma olen. Sest seda ma tõepoolest olen. Vedamisest ning sellest, et mul ühte ööpäeva rohkem tunde antud oleks, ma ei tea aga midagi. 
Ma lugesin kunagi ammu aastaid tagasi sellist lauset, mis on mind senini tugevalt saatnud ja selle ütles H. Jackson Brown Jr. ning kõlas see nii: 

“Ära ütle, et sul ei ole piisavalt aega. Sul on täpselt sama palju aega antud ööpäevas, nagu seda oli Helen Kelleril, Paavstil, Michaelangelol, Ema Theresal, Leonardo da Vincil, Thomas Jeffersonil ja Albert Einsteinil.

Seega. Kui nemad said, siis kuidas mina või Sina ei saa, eksole. Maakera liigub ikka sama kiirusega ümber päikese ning 24-tunni süsteem toimib igalpool, vahet ei ole, kus me siin maamuna peal pesitseme. Ma ei usu, et siin on tegemist mingisuguse imelise saladusega või sellega, kus punktis me antud hetkel oma eluga oleme ja kellest ümbritsetud. Tõsi on see, et ma usun, et inimestel meie ümber on suur roll kõige tegemises ning veel enam mitte tegemises. See ei ole kaugeltki aga vabandus või ettekääne sellele, kuidas me iseenda eesmärkidele stoppmärke ette peaksime panema. Teised inimesed meie ümber saavad ainult mõjutada meid midagi tegema kas meid aidates või seda alla surudes. See, mis inimesed me enda ümber valime, on aga suuresti jälle meie enda teha. Mis toob meid lihtsalt tagasi selle idee juurde, kuidas me olemegi ise (ja paljugi ainult ise) omaenda õnne sepad. Me ju kõik teame seda lauset ja tsiteerime seda erinevatel hetkedel. Kui palju me aga sellele päriselt tähelepanu pöörame, kui seda välja ütleme ja kui palju me võtame ise samme, et enda õnnele ka järgi minna (kui selline asi, nagu õnnele järgi minemine üldse eksisteerida saab muidugi).

Kõige taga seisab aeg. See sama aeg mida meil kõigil on sama palju, mida me kas kasutame või ei kasuta ning mida suur osa meist kahjuks küll, pigem ei kasuta. Ma mäletan kord vestlust enda islandi isaga, kui ta ühel perioodil kutsus grupi tudengeid ülikoolist igal reedel enda firma kontorisse, pakkus neile õlut ning rääkis neile kuidas luua enda firmat ning kuidas seda tugevalt ja püsivalt üles ehitada. Ma muiates ütlesin talle: "Jagad enda edu saladust, jah." Ta vaatas mulle muutumatu emotsiooniga otsa ja vastas: "Siin ei ole saladust. Me kõik teame, et selleks, et heasse füüsilisse vormi saada, peame me trenni tegema. See ei ole edu saladus. Me kõik teame seda, mina lihtsalt jagan, kuidas mina seda tegin." 
Ja ma usun, et nii paljutki ongi. Kui me tahame millestki heaks või parimaks saada, peame me seda korduvalt tegema. Ei ole olemas mingisugust saladust või ainult ühte viisi, mida ainult valitud inimesed teavad, kes tunduvad olevat paremad, edukamad, rikkamad, kellel on rohkem aega või kellel lihtsalt on "vedanud". 

Millegis heaks saamine on paljude väikeste sammude tegemine. Selleks, et joosta ära maraton, ei ole "edu saladuseks" see hetk, kui maraton päriselt joostud saab, vaid loevad kõik need kilomeetrid, mis enne seda joostud on. Selleks, et hea raamat kiiresti läbi saada (ehk eesmärk saavutada) on vaja iga päev natukene lugeda. Võib-olla need 5 lehte, mida sa iga päev loed, ei muuda su elu koheselt, kuid kui sa korrutad need viis lehte kogu nende päevade arvuga, mis raamatu lõpetamiseks kulub, muudavad need päevad tervikuna ning annavad lõpptulemuseks eesmärgi saavutamise.
Kui sa lähed ühe korra nädalas pooleks tunniks jooksma, ei muuda see koju tagasi jõudes väga palju sinu kehaehituses. Vähemalt mitte märgatavalt. Kui sa aga lähed jooksma kuu aega iga päev pooleks tunniks, võid kuu aja pärast aga näha küll märgatavaid muutusi. Vaja on ainult tegema hakata. 

Kogu konks seisneb minu arvates aga ühes lihtsas ja pisikeses asjas, miks tegelikult nii vähesed meist  endale seatud eesmärgid ka tegelikult saavutavad. Asi seisneb selles, et kui millegi saavutamiseks on vaja võtta mingil ajaperioodil palju väikeseid lihtsaid samme, siis... neid samu väikeseid samme on väga lihtne ka mitte teha, sest need ei vii meid eesmärgile märgatavalt koheselt lähemale.
"Ma täna ei viitsi lugeda", "Ma olen liiga väsinud, et täna jooksma minna", "Ma ei tunne, et ma tahaksin joogat täna teha", "Mul ei ole aega...".

Sul on alati aega. Asi on prioriteetides ja selles, kui palju sa tegelikult enda eesmärke saavutada tahad.  Fakt on see, et keegi ei tule sulle sinu unistuste figuuri kandikul tooma või raamat, mida sa läbi lugeda tahad, ei loe end sinu eest. Sina pead võtma iga päev neid väikeseid samme, mis viivad sind lähemale sinu eesmärgile. Ja sa pead neid iga päev järjekindlalt tegema, kuni neist saab osa sinu rutiinist. Sina pead tegema iga päev need mitmed väikesed lihtsad sammud, mida on väga kerge ka mitte teha. Aga see on sinu otsustada, kas sa jätad jooksma täna minemata või lähed enda "ma-väga-ei-viitsi" tundega ikkagi välja jooksma. Minemine viib sind ühe väikese sammu jälle edasi, mitte minemine kas jätab paigale või viib tagasi. Mitte märgatavalt muidugi. Ja seepärast ongi seda nii lihtne mitte teha. 

Kõige ilusam asi, mida ma õppinud olen, on enda aja planeerimine ja seda, kuidas jõuda rohkem. Asi on valikutes, mida me igaüks saame ise teha. Ärka natukene varem, mine veidi varem magama, vaata vähem telekat või ole vähem arvutis/telefonis. Selle asemel, et mugavalt voodis köhuli peale pikka tööpäeva olla ning telefonis Facebooki scrollida, on sul valik võtta see aeg ja minna kasvõi 15 minutiks jooksma või 15 minutit raamatut lugeda. Sest 15 minutit on parem, kui üldse mitte tegemine. Lihtsalt väikeste sammude järjepidev astumine viib eesmärgile lähemale, nende samade väikeste sammude mitte astumine ei muuda märgatavalt midagi, kuid ei vii kahjuks kusagile. Toimub paigalseis ja või ühe koha peal tammumine. Tulemust ei too aga kumbki variant. 

Seega on meie kõikide edukuse ning eesmärkide saavutamine ainult ja ainult meie endi kätes. Tuleb lihtsalt iseendaga tööd teha ning lõpetada mingite harjusmuspäraste toimingute tegemine, mis lõpptulemuseni ei vii. Mõista, et meil alati on aega, asi on meie enda mugavuses ja prioriteetide seadmises. Et meil on alati valikuid ning ei ole olemas "ma olen liiga vana" või "on liiga hilja". Ma siiralt usun, et millegi tegemiseks ei ole kunagi keegi liiga vana või ei ole liiga hilja. Ainus asi on liiga hilja mitte alustada. 

Ma olen enda lühikese, peagi 22 eluaasta jooksul õppinud enda aega nii palju väärtustama, et kõrvalt vaadates tundub isegi natukene kahju, kuidas endale kallid ning olulised inimesed seda palju vähem väärtustada näevad sest aega on nii lihtne iseenesest mõistetavalt võtta ning käsitleda seda millegina, mida tundub piiratud koguses olevat. Kui palju eksisteerib inimeste eludes see müstiline "homme" mida tegelikult ju ei eksisteeri. See, et sul on plaan tänase asemel homme jooksma minna, sest äkki viitsid homme paremini või kuidas sa homme alustad iga päev pool tundi joonistamist, et selles paremaks saada või kuidas sa homme hakkad rohkem lugema, iga päev kuduma, kirjutama, ujumas käima või varakult ärkama. Kui homne eksisteerib, eksisteerib ta samal kujul, nagu on praegune hetk. Ja praegune hetk on tegelikult ainus hetk, mis päriselt ka olemas on. Me ei saa kindlad olla, kas järgmine tundki eksisteerib sellisel kujul, nagu me seda enda peas tulevikuna näeme. Seepärast ongi oluline mõista aja definitsiooni ning selle mõju meie aktsioonidele, mis meie enda valikul meid kas edasi viivad või paigal hoiavad. 

Ja see idee kehtib erineva kaalukusega pea kõigis elu valdkondades. Kui sulle ei meeldi enda töö, on vaja võtta aktsioon ja see lõpetada, et sa saaksid teha midagi, mis sulle meeldib, sest kulutada 8+ tundi 24tunnist ööpäevas tehes midagi, mis ei vii sind sammugi lähemale iseenda heaolule või eesmärgile, on väga suur aja raiskamine. Kui sa arvad, et ei ole olemas teist võimalust mõtle korra või viis korda uuesti ja sa leiad, et alati on vastus. Alati on mündil teine pool. Alati on rohkem võimalusi kui üks. Vahe on selles, kui raske või ebamugav see meile olla võib. Ja kui paljud on meist valmis tegema elumuutva sammu, mille tulemus ei ole koheselt näha, vaid algab uuesti nende samade "väikeste sammude astumine" mille kestkel on raske end fookuses hoida, sest tulemus ei ole koheselt käega katsutav. Mida aga paljud meist ei mõista on see, et iga päev sammude tegemise suurus sõltub niisamuti meist. 30 minutit raamatu lugemist viib kiiremini raamatu lõpetamisele kui 10 minutit. Nüüd pane see sama võrdlus erinevatesse situtatsioonidesse. Vahe on aga selles, et 10 minutit mingi tegevuse tegemine (mis ei pruugi olla alati kõige mugavam) on mugavam väljapääsu tee kui 30 minutit. Kui joosta ei meeldi, on 10 minutit kergem joosta, kui 30 minutit. Tõsi on see, et 10 minutit on parem kui üldse mitte. Aga siin on jällegi järjekordne meie enda valik, kui kiiresti me eesmärgini jõuda tahame. 

Ma ärkan viimased viis kuud iga hommik kell kaheksa hommikul. Isegi siis kui ärkama ei pea. Ärkan juba isegi siis, kui mõnikord luban endale paar tundi kauem magada, sest eelnev õhtu on mind tavapärasest hiljem voodisse viinud. Olles võtnud mingil perioodil iga hommik selle aktsiooni, et kell 8 üles äragata, on praeguseks hetkeks mu kehasse niimoodi sisse harjunud, et ärkan ka ilma äratuskellata. Ärkan varemgi. Esimesed nädalad need nii loomulikuna välja ei kujunenud. Pidin ennast kas voodist välja rullima või lihtsalt vastu tahtmist püsti tõusma. Miks? Sest see annab mulle ööpäevas mitu tundi juurde, et teha midagi, mis viib mind enda eesmärkidele lähemale. 
Kella üheksaks olen ma juba ära jooksnud kuus kilomeetrit või ujumas ära käinud. Raamatut lugenud, hommikusööki valmistanud ja söönud, pool tundi joonistanud või joogat teinud. Pikas perspektiivis nende samade tegevuste kordus viib mind mu enda seatud eesmärkidele lähemale. Tuleb lihtsalt alustada. Ja keegi ei ütle, et selle alustamine või korduv tegemine alati meeldiv on. Aga ma eelistan nende kõikide tegevuste tegemist sellest hoolimata, kui jääda hommikul voodisse laisalt magama ning iga päev mõelda, et "ma homme alustan" või lükata iseenda pikemas perspektiivis olev heaolu kusagile teadmatusse tulevikku, sest kaks tundi enne tööle minekut magada tundub mugavam kui välja jooksma minna. Tõsi, muidugi tundub. Mulle ka. Ja iga hommik ei ole ülevoolavat motivatsiooni, kuidas see mind parema figuurini viib. Aga teadmine, et selle mitte tegmine ei vii mind kusagile edasi, on piisav, et end voodist välja ajada. 

Ja mida ma kogu nende aktsioonide lahti seletamise juures tajunud olen, on see, kui palju aega tekib juurde. Päev on küll tegemisi täis, aga alati jõuab veel. Alati leiad sa kusagilt tunni, et kusagile kohtumisele minna, näitusele minna, veel üks raamat lugemisse võtta või millegi uue tegemist alustada, sest "kes palju teeb, see palju jõuab." Eksole. Me teame seda lauset ka kõik. Ja see peab ka paika, sest tegemiste käigus sa õpid enda aega planeerima ning eristama olulist ebaolulisest. Ja igaüks meist saab alustada täna. See, kas me seda teeme, on meie enda otsustada. Tõsi on see, et suur osa ei alusta. "Alustan homme" või "Ma uuest nädalast". Ja siin me siis jälle oleme...

Ma alustasin täna hommikul 30-päeva iga päev jooga tegemist pool tundi enne päeva alustamist, sest ma olen alati tahtnud suuta peapeal seista. Väikene, mitte liiga suur soov. Sama kerge, kui seda on saavutada, et igal hommikul pool tundi harjutada on sama lihtne ka mitte teha. Ainus vahe on see, et kui ma igal hommikul pool tundi joogat teen, on mu tõenäosus 30 päeva möödudes olla mitu sammu lähemal sellele, et ma suudan peapeal seista. Ma tõin selle näite selleks, et kõik eesmärgid ja aktsioonide võtmised ei pea olema üüratult suured ning ebamugavad. Ka väikesed soovid ja väikesed aktsioonid on olulised. Miks ma tahan nii väga peapeal seista, mina ei tea, aga tahan. Ja kui ma midagi tahan, pean ma seda saama. Hea asi selle juures on see, et paljud "ma tahan..." asjad on suure protsentuaalse tõenäosusega ainult meie enda teha ka. Ja siis on meie enda valik, kas me alustame nende saavutamist või mitte. Ma ei tea kuidas teiega, aga mulle meeldib enda aega planeerida nii, et ma päeva lõpuks oleksin võimalikult paljudele "ma tahan..." asjadele lähemal, sest üleöö ei juhtu kahjuks enamasti midagi. 

Seega... kas me võtame selle otsuse ja hakkame tegema midagi, mida me tegelikult teha tahame või lükkame seda aina edasi sinna müstilisse homsesse, on meie enda otsus. Lõpetuseks üks ilus mõte taaskord mu islandi isalt, mida ta iseendale 20 aastat tagasi ütles:
"Ma mäletan, et ma vaatasin kõiki neid edukaid inimesi ja mõtlesin, et ma ei jõua kunagi nii kaugele. Siis ma aga tajusin, et nad on lihtsalt inimesed, nii nagu minagi. Ja kui nemad saavad seda teha, saan mina ka." 

Ja tegelikult on ju elu liiga lühikene ja liiga ilus ja liiga põnev ja nii palju on ju õppida ja näha, et seda mitte millegi tegemisele raisata. Ma loodan, et te kõik jõuate ühel hetkel ka sinna punkti, kus ärkvel olek on põnevam ja rohkem rahuldust pakkuv kui magamine. Hoolimata sellest, kui vana Sa oled või kui palju juba teinud (või mitte teinud). There's always more.

6/15/2017

#icelandstories and #iphonediary


Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja ma ei suuda aru saada, kas cappucino mille ma just enda kodukohvikust tellisin tuli kogemata tavalise piimaga minu tellitud kaerapiima asemel.
Mul on armas väikene kodukohvik. Ma olen alati unistanud sellisest armsa interjööriga kohvikust, mis on mu kodule täpselt nii lähedal, et ma viitsin ennast iga hommik kodust välja ajada ja paar sammu teha, et kohvikusse oma arvuti või toimetustega tööle asuda. Kuna ma olen loomult keskmisest halvem keskenduja koduses keskkonnas töötades, siis on mul alati idee sellest, et ma saan endale tuttavas keskonnas, kuid kodusest interjöörist väljas olles, usin olla. Novembris uuesti Reykjaviki tagasi kolides ma lõpuks selle võimaluse endale ka sain. Armas kohvik täpselt järgmises tänavas minu korterist. Siia kohale jõudmine ei võta rohkem, kui kaks minutit. Mul on siin välja kujunenud oma koht ning personal hakkab saama töötajate asemel armsateks tutvusteks, kellele lisaks "tere-aitäh" hakkab lisanduma ka "kuidas läheb?". See on armas ja mulle meeldib selline kohvikaromantika. See on kaunis. 

Nägin täna unes, et mul oli blogipostituse sissejuhatuseks ideaalne algus välja mõeldud. Mäletan, kuidas läbi une virgusin ning endale tunnustavat kõne mõtteis pidasin, kui hea alguse peale ma tulin. Paar hetke tagasi aga kui ma oma arvuti lahti tegin, ei mäletanud ma sellest algusest enam mitte midagi. Siiamaani kusjuures mitte. Ja ma alati kurjustan endaga mõtetes, kui palju mulle meeldiks siia rohkem kirjutada aga kui vähe ma seda tegelikult mingil absurdsetel põhjustel või vabandustel teen. Ja ma tahaksin nüüd jaburalt iseendale taaskord lubaduse anda, et ma hoian seda rohkem elul, kui ma seni teinud olen, aga samas ajalugu vaadates olen ma seda sama endale järjest ja järjest lubanud. Või vähemalt õelnud. Niiet ma pean endale kas projekti looma, et ma seda päriselt ka teeksin ja lubada saaksin nii, et ma päriselt ka sellest kinni peaksin. Mulle meeldib endale eesmärke seada. Vähemalt nii ma töötan plaanipäraselt ja organiseeritumalt. Kui ma ütlen endale näiteks, et "homsest hakkad jooksma" siis on suur tõenäosus, et ma lükkan enda homsest jooksmaminekut edasi. Kui ma ütlen endale aga, et "järgmised 10 päeva lähed sa iga hommik kell 6 jooksma" on tõenäpsus suurem, et ma seda ka teen, sest ma ei saa endale seatud eesmärgist ju ometi taganeda. Seega, kui ma loon endale siin ja praegu lubaduse, et järgmised kuu aega ma kirjutan blogisse iga nädal vähemalt ühe korra, siis tegelikult ennast tundes peaksin ma funktsioneerima paremini. 

Ma olen praegu viimased kaks tundi kaenud üle ilmselt kogu internetiavarustes olevad Pariisi airbnb ning hotellid ning ikka veel on nii raske leida midagi, mis sobivalt sobiv oleks. Ilmselt on põhjuseks suuresti ka minu otsustusvõimetus ning iga leiduva nägemine ei ole tekitanud veel seda õiget tunnet. Selle asemel on tekkinud tundmus, et ma ei jaksa enam varsti rohkem otsida ega võrrelda, niiet ma võtan lihtsalt midagi ära. Ma lähen esimesel juulil Pariisi ning ainus mis mul on, on lennupiletid. Jah, õnneks mul on veel piresuts aega, et endale ka katus peakohale leida. Seega, nagu te võite mu väikesest appihüüdest vist välja lugeda, on igasugused soovitused või väikesed vihjed mulle rohkem, kui abiks. Bring it on!

Ma alles avastasin tegelikult, et ma ei ole ka kirjutanud sõnakestki enda viimasest väljamaal uudistamisest, kui ma Šotimaale omadega lendasin. Oh, mul on palju pildimaterjali. Sel aastal olen ma seega juba kaks korda käinud kusagil, kus ma enne käinud ei ole. Ja nagu võite aimata, olen ma sellega rohkem veel kui rahul. Tegelikult peaksin ma ka koju omadega minema. Külla, natukene bürokraatiat ajama. Aga asja kõige keerulisem osa on see, et lennupiletid Eestisse Islandilt on kallimad kui... kui lennata kusagile mujale uude huvitavasse kohta. Samas ma tean, et septembris pean ma niivõinaa ikkagi korraks minema-tulema. 

Mu elu on viimasel ajal nii põnev. Ma näen ja hakkan alles praegu tajuma, kuidas nii palju kahe aasta jooksul muutuda saab. Ehk siis alates sellest, kui ma Eestist ära kolisin. Kui palju mina muutunud olen ja kui palju on minu väärtused ja eesmärgid teiseks kujunenud. Kui palju ma olen edasi kasvanud ning hakanud uusi ning teisi asju elus väärtustama. See on ilus ning ennastleidev. Vähemalt mina olen endast viimasel ajal aina rohkem aru saama hakanud. Enda jaoks selgemaks kujunema. Isegi, kui ma olen arvanud, et ma olen endast alati päris palju teadnud, näen nüüd, et saan veel rohkemgi teada.

Mis ma viimasel ajal teinud olen. Ma olen käinud paljudel kunstinäitustel ja loengutel. Mõnikord leian ennast mõttelt, et kas ma lähen mõnele kunstinäituse avamisele lihtsalt sellepärast, et mind huvitab päriselt sealne kunst või olen ma rohkem elevuses sealse veini pärast. Lisaks on kunstinäitused naljakad asjad. Sellepärast, et kuigi tihti on tegelik sealne kunst ka päriselt huvitav (vähemalt 50% ulatuses) siis ülejäänud pool katab endas ära inimesed. On huvitav vaadata ja jälgida kunstinäitustel käivaid persoone. Tihti on nende olemus väga kirju. Näiteks ükskord kohtusin ma näitusel ühte meesterahvast, kes külastas Reykjaviki Chicagost. Ta oli keskpäraselt tore vestluskaaslane ning ühel hetkel lõime me ilmselt koos ühe toredaima näituse-deidi vormis oleva "mängu" kuidas inimest tundma õppida. Nimelt käisime me läbi kõikides ruumides olevad maalid ning sobitasime neid enda oletatavasse ühisesse elamisse. Seda oli umbestäpselt nii lõbus teha, et lubasime üksteisele seda ka tulevikus kasutada, kui tulevastele deitidele läheme. Ta hakkas küll mind peale ühise kodu juttu kiirelt enda tulevaseks abikaasaks hüüdma, kuid ma suutsin viisakalt põgeneda. Ta oli ainult keskpäraselt tore. Kuid meie ühiselt loodud mängu hakkan ma kindlasti tulevikus veel võimalusel praktiseerima. See on meeletult hea ice-breaker.

Kahe eelneva päeva jooksul olen käinud kolmel näituse avamisel ning kahel arhitektuuri puudutaval loengul. Esimene andis natukene rohkem soovida kui teine. Praegu algas just ka üks näituse avamine, kuhu ma esialgse plaani järgi mõtlesin minna. Aga plaanimuutuse järgi siiski ei läinud. Homme see-eest lähen jälle. Ma proovin endast tugevalt maksimumi anda, et oma koolivestlusel võimalikult harituna näida, sest lisaks mu igapäevasele rutiinile, mis hoomab endas tööl käimist, kilomeetrite jooksmist ning suhkrust kaarega ringi käimist, olen ma enda üle kõige uhkem sellepärast, et olen viimaks ometi end tagasi saanud loomise lainele. Kuna ma võtan enda projekti "Anni kooli 2018" prioriteetide järjekorras esimesena, olen ma viimasel ajal end iseseisvalt harinud ja sellel lainel lennelnud pikka aega üsna edukalt. Ma olen lugenud rohkem teemakohast kirjandust, kui vist kunagi varem pluss minu vaade näha kunsti peaaegu igalpool, on pea täielikult taastunud. Kuigi praegu tundub hirmutav panna enda "portfoolio" kokku, siis tegelikult ei suuda ma seda aega ära oodata, mil ma seda tegelikult teha saan. Ma loodan, et sel hetkel, kui ma selle ära saadan, on mul enesekindlust täpselt sama palju, kui praegu seda kirjutades. Naljakas on see, et kui ma eelmine aasta esimesel korral fotograafia erialale ei kandideerinudki, sest see "tundus liiga lihtne" ning teine kord kandideerides ei saanud sisse, sest õppejõud ütles, et neil ei ole mulle enam midagi õpetada ja nad kardavad, et ma saan sellest koolis käies kiirelt ka ise aru ning jätan õppe pooleli, siis nüüd ma tunnen, et ma ei ole ehk piisavalt hea. Kuid see on vast paljugi seetõttu, et ma vist seadsin enda koolipilotaaži natukene kõrgemale seekord, mis mind ka natukene proovile paneb. Ma arvan, et ma ei pea lisamärkusena mainima, et olen väga elevuses ja põnevil. Ma peaks ainult raha ka hakkama sama usinalt koguma, kui ma raamatuid loen või kunstinäitustel veini joomas käin. But i will get there. 

Ma vabandan, kui see vabandust vajab, natukene segamini pildimaterjali pärast. Nimelt mul on telefoni kogunenud terve hulk ilusaidvahvaid pilte, mida ma mllegi pärast väga ei jaga. Seega ma nüüd siis jagan.
Muide- piltidel olevad tänava vaated on minu trajektoor korter-töö. Ja ma igakord leian seda jalutades midagi väga ilusat, mis on pildistamist väärt. Mu teekond kulgeb läbi kahe "rabbit hole" nagu mulle neid kutsuda meeldib. Tööle jalutamine on alati nii tore! (Okei, väljaarvatud siis kui tuul näkku koos vihmaga end sajatab. Siis ei ole tore.)