7/28/2017

AJAST JA EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEST


Ma tahan kirjutada millestki, millele ma olen juba ammu mõelnud. Miks ma seda seni teinud ei ole, on ilmselt põhjus, et ma ei olnud veel ise seda täielikult omandanud ning pole siianigi, kuid ilmselt on mingisugune murdepunkt elus toimunud, kus olen ise läbi katsetanud ja proovinud midagi, kus saan nüüd peaaegu kindlalt midagi väita. Vähemalt nii kindlalt, et enda nimi ja nägu selle taha panna.

Minu puhul on see teadmine või teadvustamine tulnud ilmselt eelneva kahe aasta jooksul, mil ma olen Islandil elanud ning mis minu puhul on seda kindlasti suuresti soosinud, sest mul on olnud võimalus kohtuda ning elada igapäevaselt inimeste ümber, kes vähemal või suuremal määral sarnast mõttemaailma omavad. Siikohal pean aga oluliseks mainida, et sellel faktil, et minuga see kõik siinpool ookeanit juhtus, ei ole mitte mingisugust rollikaalu ideel endal. 

Mind on alati natukene kummastavalt imestava pannud need mõtted, kui ma kuulen kedagi enda poole suunatuna rääkimas "Sul on nii vedanud" ja "Su elu on nii ideaalne" ja "kuidas Sa nii palju jõuad" ja nii edasi ja nii edasi, teate küll sarnaste lauseehitustega ütlusi, kus idee vähe muutub. Ainus, mida ma tõeliselt mõistan on see, kui keegi tähelepanu pöörab sellele, kui õnnelik ma olen. Sest seda ma tõepoolest olen. Vedamisest ning sellest, et mul ühte ööpäeva rohkem tunde antud oleks, ma ei tea aga midagi. 
Ma lugesin kunagi ammu aastaid tagasi sellist lauset, mis on mind senini tugevalt saatnud ja selle ütles H. Jackson Brown Jr. ning kõlas see nii: 

“Ära ütle, et sul ei ole piisavalt aega. Sul on täpselt sama palju aega antud ööpäevas, nagu seda oli Helen Kelleril, Paavstil, Michaelangelol, Ema Theresal, Leonardo da Vincil, Thomas Jeffersonil ja Albert Einsteinil.

Seega. Kui nemad said, siis kuidas mina või Sina ei saa, eksole. Maakera liigub ikka sama kiirusega ümber päikese ning 24-tunni süsteem toimib igalpool, vahet ei ole, kus me siin maamuna peal pesitseme. Ma ei usu, et siin on tegemist mingisuguse imelise saladusega või sellega, kus punktis me antud hetkel oma eluga oleme ja kellest ümbritsetud. Tõsi on see, et ma usun, et inimestel meie ümber on suur roll kõige tegemises ning veel enam mitte tegemises. See ei ole kaugeltki aga vabandus või ettekääne sellele, kuidas me iseenda eesmärkidele stoppmärke ette peaksime panema. Teised inimesed meie ümber saavad ainult mõjutada meid midagi tegema kas meid aidates või seda alla surudes. See, mis inimesed me enda ümber valime, on aga suuresti jälle meie enda teha. Mis toob meid lihtsalt tagasi selle idee juurde, kuidas me olemegi ise (ja paljugi ainult ise) omaenda õnne sepad. Me ju kõik teame seda lauset ja tsiteerime seda erinevatel hetkedel. Kui palju me aga sellele päriselt tähelepanu pöörame, kui seda välja ütleme ja kui palju me võtame ise samme, et enda õnnele ka järgi minna (kui selline asi, nagu õnnele järgi minemine üldse eksisteerida saab muidugi).

Kõige taga seisab aeg. See sama aeg mida meil kõigil on sama palju, mida me kas kasutame või ei kasuta ning mida suur osa meist kahjuks küll, pigem ei kasuta. Ma mäletan kord vestlust enda islandi isaga, kui ta ühel perioodil kutsus grupi tudengeid ülikoolist igal reedel enda firma kontorisse, pakkus neile õlut ning rääkis neile kuidas luua enda firmat ning kuidas seda tugevalt ja püsivalt üles ehitada. Ma muiates ütlesin talle: "Jagad enda edu saladust, jah." Ta vaatas mulle muutumatu emotsiooniga otsa ja vastas: "Siin ei ole saladust. Me kõik teame, et selleks, et heasse füüsilisse vormi saada, peame me trenni tegema. See ei ole edu saladus. Me kõik teame seda, mina lihtsalt jagan, kuidas mina seda tegin." 
Ja ma usun, et nii paljutki ongi. Kui me tahame millestki heaks või parimaks saada, peame me seda korduvalt tegema. Ei ole olemas mingisugust saladust või ainult ühte viisi, mida ainult valitud inimesed teavad, kes tunduvad olevat paremad, edukamad, rikkamad, kellel on rohkem aega või kellel lihtsalt on "vedanud". 

Millegis heaks saamine on paljude väikeste sammude tegemine. Selleks, et joosta ära maraton, ei ole "edu saladuseks" see hetk, kui maraton päriselt joostud saab, vaid loevad kõik need kilomeetrid, mis enne seda joostud on. Selleks, et hea raamat kiiresti läbi saada (ehk eesmärk saavutada) on vaja iga päev natukene lugeda. Võib-olla need 5 lehte, mida sa iga päev loed, ei muuda su elu koheselt, kuid kui sa korrutad need viis lehte kogu nende päevade arvuga, mis raamatu lõpetamiseks kulub, muudavad need päevad tervikuna ning annavad lõpptulemuseks eesmärgi saavutamise.
Kui sa lähed ühe korra nädalas pooleks tunniks jooksma, ei muuda see koju tagasi jõudes väga palju sinu kehaehituses. Vähemalt mitte märgatavalt. Kui sa aga lähed jooksma kuu aega iga päev pooleks tunniks, võid kuu aja pärast aga näha küll märgatavaid muutusi. Vaja on ainult tegema hakata. 

Kogu konks seisneb minu arvates aga ühes lihtsas ja pisikeses asjas, miks tegelikult nii vähesed meist  endale seatud eesmärgid ka tegelikult saavutavad. Asi seisneb selles, et kui millegi saavutamiseks on vaja võtta mingil ajaperioodil palju väikeseid lihtsaid samme, siis... neid samu väikeseid samme on väga lihtne ka mitte teha, sest need ei vii meid eesmärgile märgatavalt koheselt lähemale.
"Ma täna ei viitsi lugeda", "Ma olen liiga väsinud, et täna jooksma minna", "Ma ei tunne, et ma tahaksin joogat täna teha", "Mul ei ole aega...".

Sul on alati aega. Asi on prioriteetides ja selles, kui palju sa tegelikult enda eesmärke saavutada tahad.  Fakt on see, et keegi ei tule sulle sinu unistuste figuuri kandikul tooma või raamat, mida sa läbi lugeda tahad, ei loe end sinu eest. Sina pead võtma iga päev neid väikeseid samme, mis viivad sind lähemale sinu eesmärgile. Ja sa pead neid iga päev järjekindlalt tegema, kuni neist saab osa sinu rutiinist. Sina pead tegema iga päev need mitmed väikesed lihtsad sammud, mida on väga kerge ka mitte teha. Aga see on sinu otsustada, kas sa jätad jooksma täna minemata või lähed enda "ma-väga-ei-viitsi" tundega ikkagi välja jooksma. Minemine viib sind ühe väikese sammu jälle edasi, mitte minemine kas jätab paigale või viib tagasi. Mitte märgatavalt muidugi. Ja seepärast ongi seda nii lihtne mitte teha. 

Kõige ilusam asi, mida ma õppinud olen, on enda aja planeerimine ja seda, kuidas jõuda rohkem. Asi on valikutes, mida me igaüks saame ise teha. Ärka natukene varem, mine veidi varem magama, vaata vähem telekat või ole vähem arvutis/telefonis. Selle asemel, et mugavalt voodis köhuli peale pikka tööpäeva olla ning telefonis Facebooki scrollida, on sul valik võtta see aeg ja minna kasvõi 15 minutiks jooksma või 15 minutit raamatut lugeda. Sest 15 minutit on parem, kui üldse mitte tegemine. Lihtsalt väikeste sammude järjepidev astumine viib eesmärgile lähemale, nende samade väikeste sammude mitte astumine ei muuda märgatavalt midagi, kuid ei vii kahjuks kusagile. Toimub paigalseis ja või ühe koha peal tammumine. Tulemust ei too aga kumbki variant. 

Seega on meie kõikide edukuse ning eesmärkide saavutamine ainult ja ainult meie endi kätes. Tuleb lihtsalt iseendaga tööd teha ning lõpetada mingite harjusmuspäraste toimingute tegemine, mis lõpptulemuseni ei vii. Mõista, et meil alati on aega, asi on meie enda mugavuses ja prioriteetide seadmises. Et meil on alati valikuid ning ei ole olemas "ma olen liiga vana" või "on liiga hilja". Ma siiralt usun, et millegi tegemiseks ei ole kunagi keegi liiga vana või ei ole liiga hilja. Ainus asi on liiga hilja mitte alustada. 

Ma olen enda lühikese, peagi 22 eluaasta jooksul õppinud enda aega nii palju väärtustama, et kõrvalt vaadates tundub isegi natukene kahju, kuidas endale kallid ning olulised inimesed seda palju vähem väärtustada näevad sest aega on nii lihtne iseenesest mõistetavalt võtta ning käsitleda seda millegina, mida tundub piiratud koguses olevat. Kui palju eksisteerib inimeste eludes see müstiline "homme" mida tegelikult ju ei eksisteeri. See, et sul on plaan tänase asemel homme jooksma minna, sest äkki viitsid homme paremini või kuidas sa homme alustad iga päev pool tundi joonistamist, et selles paremaks saada või kuidas sa homme hakkad rohkem lugema, iga päev kuduma, kirjutama, ujumas käima või varakult ärkama. Kui homne eksisteerib, eksisteerib ta samal kujul, nagu on praegune hetk. Ja praegune hetk on tegelikult ainus hetk, mis päriselt ka olemas on. Me ei saa kindlad olla, kas järgmine tundki eksisteerib sellisel kujul, nagu me seda enda peas tulevikuna näeme. Seepärast ongi oluline mõista aja definitsiooni ning selle mõju meie aktsioonidele, mis meie enda valikul meid kas edasi viivad või paigal hoiavad. 

Ja see idee kehtib erineva kaalukusega pea kõigis elu valdkondades. Kui sulle ei meeldi enda töö, on vaja võtta aktsioon ja see lõpetada, et sa saaksid teha midagi, mis sulle meeldib, sest kulutada 8+ tundi 24tunnist ööpäevas tehes midagi, mis ei vii sind sammugi lähemale iseenda heaolule või eesmärgile, on väga suur aja raiskamine. Kui sa arvad, et ei ole olemas teist võimalust mõtle korra või viis korda uuesti ja sa leiad, et alati on vastus. Alati on mündil teine pool. Alati on rohkem võimalusi kui üks. Vahe on selles, kui raske või ebamugav see meile olla võib. Ja kui paljud on meist valmis tegema elumuutva sammu, mille tulemus ei ole koheselt näha, vaid algab uuesti nende samade "väikeste sammude astumine" mille kestkel on raske end fookuses hoida, sest tulemus ei ole koheselt käega katsutav. Mida aga paljud meist ei mõista on see, et iga päev sammude tegemise suurus sõltub niisamuti meist. 30 minutit raamatu lugemist viib kiiremini raamatu lõpetamisele kui 10 minutit. Nüüd pane see sama võrdlus erinevatesse situtatsioonidesse. Vahe on aga selles, et 10 minutit mingi tegevuse tegemine (mis ei pruugi olla alati kõige mugavam) on mugavam väljapääsu tee kui 30 minutit. Kui joosta ei meeldi, on 10 minutit kergem joosta, kui 30 minutit. Tõsi on see, et 10 minutit on parem kui üldse mitte. Aga siin on jällegi järjekordne meie enda valik, kui kiiresti me eesmärgini jõuda tahame. 

Ma ärkan viimased viis kuud iga hommik kell kaheksa hommikul. Isegi siis kui ärkama ei pea. Ärkan juba isegi siis, kui mõnikord luban endale paar tundi kauem magada, sest eelnev õhtu on mind tavapärasest hiljem voodisse viinud. Olles võtnud mingil perioodil iga hommik selle aktsiooni, et kell 8 üles äragata, on praeguseks hetkeks mu kehasse niimoodi sisse harjunud, et ärkan ka ilma äratuskellata. Ärkan varemgi. Esimesed nädalad need nii loomulikuna välja ei kujunenud. Pidin ennast kas voodist välja rullima või lihtsalt vastu tahtmist püsti tõusma. Miks? Sest see annab mulle ööpäevas mitu tundi juurde, et teha midagi, mis viib mind enda eesmärkidele lähemale. 
Kella üheksaks olen ma juba ära jooksnud kuus kilomeetrit või ujumas ära käinud. Raamatut lugenud, hommikusööki valmistanud ja söönud, pool tundi joonistanud või joogat teinud. Pikas perspektiivis nende samade tegevuste kordus viib mind mu enda seatud eesmärkidele lähemale. Tuleb lihtsalt alustada. Ja keegi ei ütle, et selle alustamine või korduv tegemine alati meeldiv on. Aga ma eelistan nende kõikide tegevuste tegemist sellest hoolimata, kui jääda hommikul voodisse laisalt magama ning iga päev mõelda, et "ma homme alustan" või lükata iseenda pikemas perspektiivis olev heaolu kusagile teadmatusse tulevikku, sest kaks tundi enne tööle minekut magada tundub mugavam kui välja jooksma minna. Tõsi, muidugi tundub. Mulle ka. Ja iga hommik ei ole ülevoolavat motivatsiooni, kuidas see mind parema figuurini viib. Aga teadmine, et selle mitte tegmine ei vii mind kusagile edasi, on piisav, et end voodist välja ajada. 

Ja mida ma kogu nende aktsioonide lahti seletamise juures tajunud olen, on see, kui palju aega tekib juurde. Päev on küll tegemisi täis, aga alati jõuab veel. Alati leiad sa kusagilt tunni, et kusagile kohtumisele minna, näitusele minna, veel üks raamat lugemisse võtta või millegi uue tegemist alustada, sest "kes palju teeb, see palju jõuab." Eksole. Me teame seda lauset ka kõik. Ja see peab ka paika, sest tegemiste käigus sa õpid enda aega planeerima ning eristama olulist ebaolulisest. Ja igaüks meist saab alustada täna. See, kas me seda teeme, on meie enda otsustada. Tõsi on see, et suur osa ei alusta. "Alustan homme" või "Ma uuest nädalast". Ja siin me siis jälle oleme...

Ma alustasin täna hommikul 30-päeva iga päev jooga tegemist pool tundi enne päeva alustamist, sest ma olen alati tahtnud suuta peapeal seista. Väikene, mitte liiga suur soov. Sama kerge, kui seda on saavutada, et igal hommikul pool tundi harjutada on sama lihtne ka mitte teha. Ainus vahe on see, et kui ma igal hommikul pool tundi joogat teen, on mu tõenäosus 30 päeva möödudes olla mitu sammu lähemal sellele, et ma suudan peapeal seista. Ma tõin selle näite selleks, et kõik eesmärgid ja aktsioonide võtmised ei pea olema üüratult suured ning ebamugavad. Ka väikesed soovid ja väikesed aktsioonid on olulised. Miks ma tahan nii väga peapeal seista, mina ei tea, aga tahan. Ja kui ma midagi tahan, pean ma seda saama. Hea asi selle juures on see, et paljud "ma tahan..." asjad on suure protsentuaalse tõenäosusega ainult meie enda teha ka. Ja siis on meie enda valik, kas me alustame nende saavutamist või mitte. Ma ei tea kuidas teiega, aga mulle meeldib enda aega planeerida nii, et ma päeva lõpuks oleksin võimalikult paljudele "ma tahan..." asjadele lähemal, sest üleöö ei juhtu kahjuks enamasti midagi. 

Seega... kas me võtame selle otsuse ja hakkame tegema midagi, mida me tegelikult teha tahame või lükkame seda aina edasi sinna müstilisse homsesse, on meie enda otsus. Lõpetuseks üks ilus mõte taaskord mu islandi isalt, mida ta iseendale 20 aastat tagasi ütles:
"Ma mäletan, et ma vaatasin kõiki neid edukaid inimesi ja mõtlesin, et ma ei jõua kunagi nii kaugele. Siis ma aga tajusin, et nad on lihtsalt inimesed, nii nagu minagi. Ja kui nemad saavad seda teha, saan mina ka." 

Ja tegelikult on ju elu liiga lühikene ja liiga ilus ja liiga põnev ja nii palju on ju õppida ja näha, et seda mitte millegi tegemisele raisata. Ma loodan, et te kõik jõuate ühel hetkel ka sinna punkti, kus ärkvel olek on põnevam ja rohkem rahuldust pakkuv kui magamine. Hoolimata sellest, kui vana Sa oled või kui palju juba teinud (või mitte teinud). There's always more.

6/15/2017

#icelandstories and #iphonediary


Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja ma ei suuda aru saada, kas cappucino mille ma just enda kodukohvikust tellisin tuli kogemata tavalise piimaga minu tellitud kaerapiima asemel.
Mul on armas väikene kodukohvik. Ma olen alati unistanud sellisest armsa interjööriga kohvikust, mis on mu kodule täpselt nii lähedal, et ma viitsin ennast iga hommik kodust välja ajada ja paar sammu teha, et kohvikusse oma arvuti või toimetustega tööle asuda. Kuna ma olen loomult keskmisest halvem keskenduja koduses keskkonnas töötades, siis on mul alati idee sellest, et ma saan endale tuttavas keskonnas, kuid kodusest interjöörist väljas olles, usin olla. Novembris uuesti Reykjaviki tagasi kolides ma lõpuks selle võimaluse endale ka sain. Armas kohvik täpselt järgmises tänavas minu korterist. Siia kohale jõudmine ei võta rohkem, kui kaks minutit. Mul on siin välja kujunenud oma koht ning personal hakkab saama töötajate asemel armsateks tutvusteks, kellele lisaks "tere-aitäh" hakkab lisanduma ka "kuidas läheb?". See on armas ja mulle meeldib selline kohvikaromantika. See on kaunis. 

Nägin täna unes, et mul oli blogipostituse sissejuhatuseks ideaalne algus välja mõeldud. Mäletan, kuidas läbi une virgusin ning endale tunnustavat kõne mõtteis pidasin, kui hea alguse peale ma tulin. Paar hetke tagasi aga kui ma oma arvuti lahti tegin, ei mäletanud ma sellest algusest enam mitte midagi. Siiamaani kusjuures mitte. Ja ma alati kurjustan endaga mõtetes, kui palju mulle meeldiks siia rohkem kirjutada aga kui vähe ma seda tegelikult mingil absurdsetel põhjustel või vabandustel teen. Ja ma tahaksin nüüd jaburalt iseendale taaskord lubaduse anda, et ma hoian seda rohkem elul, kui ma seni teinud olen, aga samas ajalugu vaadates olen ma seda sama endale järjest ja järjest lubanud. Või vähemalt õelnud. Niiet ma pean endale kas projekti looma, et ma seda päriselt ka teeksin ja lubada saaksin nii, et ma päriselt ka sellest kinni peaksin. Mulle meeldib endale eesmärke seada. Vähemalt nii ma töötan plaanipäraselt ja organiseeritumalt. Kui ma ütlen endale näiteks, et "homsest hakkad jooksma" siis on suur tõenäosus, et ma lükkan enda homsest jooksmaminekut edasi. Kui ma ütlen endale aga, et "järgmised 10 päeva lähed sa iga hommik kell 6 jooksma" on tõenäpsus suurem, et ma seda ka teen, sest ma ei saa endale seatud eesmärgist ju ometi taganeda. Seega, kui ma loon endale siin ja praegu lubaduse, et järgmised kuu aega ma kirjutan blogisse iga nädal vähemalt ühe korra, siis tegelikult ennast tundes peaksin ma funktsioneerima paremini. 

Ma olen praegu viimased kaks tundi kaenud üle ilmselt kogu internetiavarustes olevad Pariisi airbnb ning hotellid ning ikka veel on nii raske leida midagi, mis sobivalt sobiv oleks. Ilmselt on põhjuseks suuresti ka minu otsustusvõimetus ning iga leiduva nägemine ei ole tekitanud veel seda õiget tunnet. Selle asemel on tekkinud tundmus, et ma ei jaksa enam varsti rohkem otsida ega võrrelda, niiet ma võtan lihtsalt midagi ära. Ma lähen esimesel juulil Pariisi ning ainus mis mul on, on lennupiletid. Jah, õnneks mul on veel piresuts aega, et endale ka katus peakohale leida. Seega, nagu te võite mu väikesest appihüüdest vist välja lugeda, on igasugused soovitused või väikesed vihjed mulle rohkem, kui abiks. Bring it on!

Ma alles avastasin tegelikult, et ma ei ole ka kirjutanud sõnakestki enda viimasest väljamaal uudistamisest, kui ma Šotimaale omadega lendasin. Oh, mul on palju pildimaterjali. Sel aastal olen ma seega juba kaks korda käinud kusagil, kus ma enne käinud ei ole. Ja nagu võite aimata, olen ma sellega rohkem veel kui rahul. Tegelikult peaksin ma ka koju omadega minema. Külla, natukene bürokraatiat ajama. Aga asja kõige keerulisem osa on see, et lennupiletid Eestisse Islandilt on kallimad kui... kui lennata kusagile mujale uude huvitavasse kohta. Samas ma tean, et septembris pean ma niivõinaa ikkagi korraks minema-tulema. 

Mu elu on viimasel ajal nii põnev. Ma näen ja hakkan alles praegu tajuma, kuidas nii palju kahe aasta jooksul muutuda saab. Ehk siis alates sellest, kui ma Eestist ära kolisin. Kui palju mina muutunud olen ja kui palju on minu väärtused ja eesmärgid teiseks kujunenud. Kui palju ma olen edasi kasvanud ning hakanud uusi ning teisi asju elus väärtustama. See on ilus ning ennastleidev. Vähemalt mina olen endast viimasel ajal aina rohkem aru saama hakanud. Enda jaoks selgemaks kujunema. Isegi, kui ma olen arvanud, et ma olen endast alati päris palju teadnud, näen nüüd, et saan veel rohkemgi teada.

Mis ma viimasel ajal teinud olen. Ma olen käinud paljudel kunstinäitustel ja loengutel. Mõnikord leian ennast mõttelt, et kas ma lähen mõnele kunstinäituse avamisele lihtsalt sellepärast, et mind huvitab päriselt sealne kunst või olen ma rohkem elevuses sealse veini pärast. Lisaks on kunstinäitused naljakad asjad. Sellepärast, et kuigi tihti on tegelik sealne kunst ka päriselt huvitav (vähemalt 50% ulatuses) siis ülejäänud pool katab endas ära inimesed. On huvitav vaadata ja jälgida kunstinäitustel käivaid persoone. Tihti on nende olemus väga kirju. Näiteks ükskord kohtusin ma näitusel ühte meesterahvast, kes külastas Reykjaviki Chicagost. Ta oli keskpäraselt tore vestluskaaslane ning ühel hetkel lõime me ilmselt koos ühe toredaima näituse-deidi vormis oleva "mängu" kuidas inimest tundma õppida. Nimelt käisime me läbi kõikides ruumides olevad maalid ning sobitasime neid enda oletatavasse ühisesse elamisse. Seda oli umbestäpselt nii lõbus teha, et lubasime üksteisele seda ka tulevikus kasutada, kui tulevastele deitidele läheme. Ta hakkas küll mind peale ühise kodu juttu kiirelt enda tulevaseks abikaasaks hüüdma, kuid ma suutsin viisakalt põgeneda. Ta oli ainult keskpäraselt tore. Kuid meie ühiselt loodud mängu hakkan ma kindlasti tulevikus veel võimalusel praktiseerima. See on meeletult hea ice-breaker.

Kahe eelneva päeva jooksul olen käinud kolmel näituse avamisel ning kahel arhitektuuri puudutaval loengul. Esimene andis natukene rohkem soovida kui teine. Praegu algas just ka üks näituse avamine, kuhu ma esialgse plaani järgi mõtlesin minna. Aga plaanimuutuse järgi siiski ei läinud. Homme see-eest lähen jälle. Ma proovin endast tugevalt maksimumi anda, et oma koolivestlusel võimalikult harituna näida, sest lisaks mu igapäevasele rutiinile, mis hoomab endas tööl käimist, kilomeetrite jooksmist ning suhkrust kaarega ringi käimist, olen ma enda üle kõige uhkem sellepärast, et olen viimaks ometi end tagasi saanud loomise lainele. Kuna ma võtan enda projekti "Anni kooli 2018" prioriteetide järjekorras esimesena, olen ma viimasel ajal end iseseisvalt harinud ja sellel lainel lennelnud pikka aega üsna edukalt. Ma olen lugenud rohkem teemakohast kirjandust, kui vist kunagi varem pluss minu vaade näha kunsti peaaegu igalpool, on pea täielikult taastunud. Kuigi praegu tundub hirmutav panna enda "portfoolio" kokku, siis tegelikult ei suuda ma seda aega ära oodata, mil ma seda tegelikult teha saan. Ma loodan, et sel hetkel, kui ma selle ära saadan, on mul enesekindlust täpselt sama palju, kui praegu seda kirjutades. Naljakas on see, et kui ma eelmine aasta esimesel korral fotograafia erialale ei kandideerinudki, sest see "tundus liiga lihtne" ning teine kord kandideerides ei saanud sisse, sest õppejõud ütles, et neil ei ole mulle enam midagi õpetada ja nad kardavad, et ma saan sellest koolis käies kiirelt ka ise aru ning jätan õppe pooleli, siis nüüd ma tunnen, et ma ei ole ehk piisavalt hea. Kuid see on vast paljugi seetõttu, et ma vist seadsin enda koolipilotaaži natukene kõrgemale seekord, mis mind ka natukene proovile paneb. Ma arvan, et ma ei pea lisamärkusena mainima, et olen väga elevuses ja põnevil. Ma peaks ainult raha ka hakkama sama usinalt koguma, kui ma raamatuid loen või kunstinäitustel veini joomas käin. But i will get there. 

Ma vabandan, kui see vabandust vajab, natukene segamini pildimaterjali pärast. Nimelt mul on telefoni kogunenud terve hulk ilusaidvahvaid pilte, mida ma mllegi pärast väga ei jaga. Seega ma nüüd siis jagan.
Muide- piltidel olevad tänava vaated on minu trajektoor korter-töö. Ja ma igakord leian seda jalutades midagi väga ilusat, mis on pildistamist väärt. Mu teekond kulgeb läbi kahe "rabbit hole" nagu mulle neid kutsuda meeldib. Tööle jalutamine on alati nii tore! (Okei, väljaarvatud siis kui tuul näkku koos vihmaga end sajatab. Siis ei ole tore.)

4/25/2017

i love myself and i love you

Mul on üks ilus sõbranna, kes on endale minevikus natukene haiget teinud. Ta lubas enda mineviku valu iluks muuta. Ma armastan teda väga.

// I have one beautiful friend, who have been hurting herself little bit in the past. She let me turn this pain into beaut. I love her a lot.




2/11/2017

#icelandstories I


Avastasin, et ma olen üsna vähe pajatanud tegelikult sellest Islandimaast, kus ma kogu oma olemisega paiknen. Mis on samal ajal ka väga suure info raiskamine, sest Island annab kirjutamise materjali ikkagi omajagu. Seega ma otsustasin, et ma alustan enda blogis (et enda igapäevaelune blogi ja siis see mõtlik-kujundlik blogi, mida te seni tunnete, siiski koos ja lahus hoida) natukene erandatud postitustesarja, kus ma proovin rohkem kergemalt ja igapäevasemalt kirjutada. Võib-olla see on järjekordne minu enda taltsutamine saagast "kirjuta-anni-rohkem-võta-end-käsile" žest, kus ma proovin end kirjutama motiveerida, aga hei, kaotada ei ole ju midagi. Ainult võita, niiet eks ma siis proovin. Lisaks on sellise "rubriigi" kirjutamine ka tunduvalt vähem aeganõudev ning lihtsam kirjatükk nii kirjutada kui lugeda. Aga, et te saaksite mind ka raja peal hoida ja motiveerida (mitte, et ma seda nõuaksin, eksole), siis tundke alati vabalt enda küsimustest teada anda, millele ma ehk oskan vastata oma järgmises kirjatükis. Eks see jää-tule maa ju ole nii küsimusi ja müstikat täis.

Täna on Islandil järjekordne klassikaline islandi-ilma-päev. Kui hommikul oli enamvähem, siis lõunaks saabus tuul, mis on ebamugav ning väljas olemist üleliia palju ei soosi. No siuke külm ookeanibriis, mis igal sammul päris rajalt maha ei võta aga lageda peal olles iga kolmas samm on natukene tuulest mõjutatud küll. Kuna mul on täna üle pika aja esimene vaba päev töölt, otsustasin sellest hoolimata peale Fred Jüssi raadiosaadet kuulates ja Eestimaa looduse igatsuse vaimus seda tuult trotsida tema negatiivsete omaduste poolest ja otsustasin näha ainult head. Seega tõmbasin enda tuulelumetormivihma parka kurguni, mütsi pähe (mis tegelikult palju ei aidanud, sest tuul puhus ikka kõrvades veel tund aega hiljem edasi) ning kappasin enda maja taha ookeani äärde. Tahtsin kuulata vaikust ja kuidas ookean siin mühiseb, olles kasvanud mere kõrval. Lõpetasin aga korjates rannaäärest mere poolt lihvitud klaasikilde, mis tuletas mulle Kaspari emmet meelde, kui ta mulle kunagi mere ääres jalutades rääkis, kuidas talle need meeldivad ja kui kaunikesed need on. Nõustusin ja nõustusin topelt täna, kui neid peotäie korjasin ja tasku pistsin. Kahe aasta jooksul esimesed, mida leidnud olen. Mõtlesin, et miks küll, sest ookeani ääres jalutanud olen ma siiski omajagu. Avastasin seejärel, et olen alati olnud natukene "metsikumates" ookeani äärealadel. Oma maja taga oleva ookeani kaldal olen vähem jalutanud. See tähendab, et vähem külg-külje kõrval. Olen kasutanud seni mugavndatud radu. Miks, ei tea. Mulle on ju alati meeldinud kive otsida ja neid korjata.

Kividest rääkides, siis Islandil oli (selline naine, nimega Petra, kes elas Stöðvarfirðis, kes käis jalutamas ja korjas kive. Ja käis mägedes, ja korjas ka kive. Ja konkreetselt vedaski igas suuruses kive koju. Mõnikord ronis mäe otsa, leidis sealt ühe suure ilusa kivi mis talle meeldis, aga ise ei jaksanud ära tuua. Siis jalutas alla tagasi, otsis paar kalameest, võttis need endaga mäe otsa kaasa, et nemad talle kivi alla veaks ning tulid uuesti koos kiviga alla tagasi. Kive saigi proual omajagu ning nüüd on tema kodust tehtud muuseum, nimega Petra's Stone Collection.  Kõlab väga millegina, mida mina teeksin, kui ma lõpetan aastate pärast üksi ja vallalisena koos oma kolme koeraga kusagil mägikülas Islandil. Ma juba paar aastat tagasi alustasin kivikorjamist, kui enne esimest korda Islandile kolimist oma toas suurpuhastust tegin ja end veensin, et mu kivikollektsioon on rumal ja ämbritäie kive seejärel ära viskasin. Petra annab tõestust, et vist poleks pidanud...

Minult on küsitud küsimusi islandi keele kohta ning seda, kuidas ma sellest aru saan ja kas ja mis tasemel ma seda ise räägin, sest kes islandi keelt kuulnud, saab aru, et see on paras päkapikukeel. Selles suhtes armas mõelda, et mu keelepagasisse kuulub kaks väikest maailmakeelt, mida ma mõistan ja rääkida oskan- eesti ning islandi keel. Kummagagi pole üleliia palju teha, samas annab suure eelduse tunda end koduselt ja tegutseda nende keeltega, kus kultuur õitseb igatipidi.
Muidugi ei räägi ma kahjuks keelt täiesti ludinal ja islandlase tasemel, mida minu pooleteisest siinolemise aastast võiks ja samas ei võiks oodata. Aru saan see-eest kõigest. Rääkides ma hätta ei jää ja enda asjad saan räägitud. Keerulisemate ning pikemate eneseväljenduste juures võib lihtsalt juhtuda see, et ma ei ütle täpselt seda, mida ma mõtlen, sest vajalik sõnavara on puudu ning pean toimetama enda olemasoleva sõnadega, mis olemas on.
Keele noppisin üles, nagu keelt ikka. Esimest korda tabasin seda, et keelt ongi ikkagi palju lihtsam õppida kohapeal, kui koolis koolipingi taga. Kui saaks kuidagi ühendada selle, et koolipingis õpitu ning kohapeal kogetu, oleks ilmselt keeleõppimise protsess imekiire ja tulus. Praegu pean endale koolipinki ise tegema. Grammatikat mulle õpetati. Peaksin veel juurde õppima- ise tunnen, et pole piisav. Aga step by step ja mõnikord steps by step.
Islandlased räägivad aga ka väga head inglise keelt. Mõnikord kahjuks liigagi head, et motivatsioonist oma mugavustsoonist välja tulla ja islandi keeles tervet vestlust purssima hakata, on väga ebamugavaks tehtud nende enda hea inglise keele pärast. Vanemad inimesed muidugi vähem, nagu Eestiski, aga siiski. Ka 60-70 aastastega saab hästi inglise keeles vajadusel hakkama, kui sa just vana põlise Islandlasega kokku ei satu, kes kogu oma elu põhjas väikeses kalurikülas elanud on. Samas on ikkagi tõde paljugi see, et Islandi keel on oma olemuselt minu arust nii imeliselt ilus, et endal tekib lihtsalt tahtmine seda võimet omandada ning rääkida sama ilusasti, nagu teisedki. Lisaks mõista kõike seda kunsti- muusika, luule, kirjandus, filmikunst...

Lisaks uuriti minult, et kuidas siis selle Islandi krooniga on, sest teada on, et ega see riik siin üleliia odav ei ole ning Eestist tulles peab ieorosi taskus natukene rohkem olema, kui muidu.
Selles osas ma pean nõustuma tõepoolest, et odav siin ei ole. Samas teeb asja kergemaks asjaolu, et palgad, mida teenid, on siiski õigesti elades, on suhteliselt elamisväärsed. On muidugi erandeid, kuid mina üleliia kurta ei saa. Ma ei ole väga laristaja ning olen avastanud, et olen pigem viimasel ajal koguja ja ühe korraga suure summa ära kulutaja kui igapäevaselt natukene.
Ma ei ole enne selle artikli kirjutamist põhjalikku eeltööd täpsete hindade ja kalkulatsioonidega teinud, aga paar hinnanäidist:
liiter piima, mida ma viimati ostma pidin, maksis kuskil 280 ISKi, mis on umbes 2,37€. Üüri maksan mina oma toa eest a.ka korruse eest, kus üleval korrusel elab veel kaks tüdrukut, peaaegu 700 eurot. Elan ma aga kesklinnas ning heas rajoonis. Samas, selle sama raha eest saaksin ma Tallinnas üürida Kadriorus tervet korterit.. ja mitte halba korterit.
Pilet ujulasse  a.la Nõmme ujula, maksab 900 ISKi, ehk 7.50€. Üks bussipilet, näiteks Taksopargist Vabaduse väljaku peatusesse, maksab 440 ISKi. Mis on 3,65€.  Kui tahad veel järgmise bussiga kolm peatust sõita, maksad uuesti.
Vesi ja elekter see-eest liiga kallid ei ole, sest teadagi veest islandil puudust ei tule ning soojusest/elektist niisamuti, sest seda toodavad islandlased peamiselt hüdroelektrijaamadest, sest langev vesi on ööpäevaringselt käes.
Lisaks meeldib mulle see ilus mõte, et Islandilt on mul alati odav igalepoole mujale reisida, sest elu on enamikes kohtades odavam, kui siin. Lennupiletid New Yorki/Torontosse/San Fransiscosse on Reykjavikist palju odavamad kui lennata Tallinnasse. Seega ma parem toidan jõudsalt enda hoiupõrsast ja lähen ühel hetkel uitama!

Praegu on kell aga saanud umbestäpselt üks öösel, ma olen küpsetanud täna kolm kooki, sealhulgas tiramisu ning Sandra Vungi maailma parim banaanileib. Mul on pea täna omajagu aega valutanud ning mul on homme väikevenna sünnipäev, enne mida ma tahan produktiivne olla, niiet mul on täpselt õige aeg teile postitus avalikuks teha ja endal see kinni panna.
Seega- tere tulemast minu uude blogisarja, kus ma jutustan teile igapäevaselt toredaid lugusi. Proovime vähemalt, eksole. Ja veelkord- kui teid miski huvitab, siis tundke end vabalt seda siin küsida. Vastan hea meelega, kui vähegi oskan!
Pai!

1/29/2017

WHERE IS YOUR HAPPY PLACE?


Uus ring ümber päikese, ehk maakeeli uus aasta on kestnud tänase seisuga 29 päeva, ehk juba pea kuu. Ma ei tea, kuidas teil selle uskumisega on, aga minu arvates on tegu kohutavalt kiirelt lennanud ajaga. Kui praegu on juba kuu aega nii kiiresti läinud siis kah asi juba jõule ootama uuesti hakata. Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini see aeg minema hakkab, olgugi, et tegelikult ruttab ta ikka samal sammul edasi, mis alati. Lihtsalt mina vist lendan ajas kiiremini. Aeg on niikuinii suhteline mõiste, aga aja lendamine vist on veel absurdsem. Mina lendan. Aeg on ikka enda tempos edasi.  Mida ma siis selle lendamisega ka teen. See on keerulisem osa. Proovin tegus olla.

Aga ma tahaksin enne välja tuua ühe ilusa aspekti selle aja juures, mis mind sel aastal saatma on aina tugevamini hakanud peale seda, kui ma seda mõistma hakkasin. Ma olen end mitmeid kordi leidnud ahhetamas ise ning teistega koos, kuidas aeg ikka lippab ja kiiresti läheb. Seepeale ma avastasin end ka mõttelt, et kui palju lihtsam on niimoodi kätte võtta mingisugused eesmärgid ning soovid, mida tundub "nii kauge saavutada", sest reaalsus on ju tegelikult see, et see tuleb kiiremini kätte, kui oodata oskad, sest aeg lendab ju nii kiiresti! Ja mida tegusam sa oled, seda kiiremini ta ka tuleb, sest kogu organiseeritud aeg kulub tegemisele. Seega, kui te lisasite enda uue aasta lubaduste nimekirja näiteks raha kogumise, kaalu kaotuse, raamatu kirjutamise või misiganes "töö" tegemise, mis võtab otsekui NII kaua aega ja mille valmisprodukt on nii kauges tulevikus, siis tegelikult ongi kõige parem mõte kohe alustada. Sest tegelikult jõuab see "nii kaugel" juba kohe varsti kätte. Sama kiiresti nagu järgmised jõulud või uus aasta või sünnipäev.

Mul on varsti sünnipäev!

Ma alles mäletan, kui ma enda asjad uuesti kokku pakkisin ning tagasi Reykjaviki lendasin. Eesti oli ennast mulle ära näidanud ja ma olin ta uuesti ära näinud. Palju segaseid mõtteid oli peast läbi käinud ning selgus oli kõike muud, kui selge. Sellest on nüüd peagi kolm kuud möödas.

Mul oli kord vestlus enda emaga, kui ta küsis minult, et mis see "õnn" on. Esimese hooga turtsatasin ma muigama, et mismõttes selline küsimus, see on ju nii selge, mis on õnn. Siis ma aga mõtlesin seda mõtet teist korda ja leidsin end mõttelt, et ega seda õnne ei olegi nii kerge ühte lausesse panna, sest tegelikult on ju õnn nii mitmete tundmuste ning asjade tulem. Ainus mida ma sel hetkel täpselt teadsin oli see, et ma olen õnnelik. Ma olen ääreni õnnelik ning ma ei ole vist oma elus kunagi sellist rahulolu tundnud, nagu ma praegu tunnen. Ega ma ei tea vist siiani, kuidas õnne sõnadega võimalikult täpselt kirjeldada. Ta on tundmus, minu jaoks ka eluviis. Ma tahan olla iga hetk õnnelik ja oma õnnelikuses ka olla võimalik teisi õnnelikuks teha. Mulle meeldib mõelda, et minu õnnetunne suudab ka minust välja kiirata ning ka teisi selle tundmusega puudutada. Ja minu õnnetunne ei peitu suurtes tegudes, vaid väikeste asjade kokku sattumises. Suured õnnetundmused lihtsalt elustavad seda tunnet.

Minu jaoks on õnn kohutavalt oluline. Ilmselt tegelikult kõigi jaoks, aga mida ma olen tähele pannud, ei tegele inimesed enda õnnega piisavalt palju. Mida ma silmas pean on see, et... õnn tundub minu arvates enamikele inimestele kas mingi ajutise nähtuse või "teiste inimeste" privileegina. Inimesed lepivad, et asjad on "okei" ja "mõnikord on ju hea ka". Kuigi tegelikult ei ole selles midagi isekat ega midagi erilist, kui enda elult nõuda iga päev õnnetunnet. Tõsi on see, et inimesi teevad ka erinevad asjad õnnelikuks, kuid tugeva alustala loob minu loogika järgi see, kui inimesed oskavad olla tänulikud pisiasjade üle. Väärtustada igapäevased väärtuseid. Et see ei ole mingisugune hipi-jura, kui akna taga öötsuvad puuoksad või päikeseloojangu ajal roosaks värvunud taevas õnnelikuks teeb. Õnnetunne peitub väikestes asjades, mida tuleb alguses ilmselt märkama hakata ja siis muudavad nad sind ajapikku iseenesest õnnelikuks. Õnne valem vist on tõesti olemas, aga see, et see valem toimima hakkaks, on vaja endaga eelnevalt ilmselt pisut tööd teha.

Võta korra aeg. Enda aeg enda jaoks. Kui saad, vaata peeglisse või aknast välja õue. Ja mõtle, mis sind õnnelikuks teeb. Mõtesta endale enda suured ja väikesed rõõmud korraks lahti. Ka need, mis iseenesest mõistetavad tunduvad.
Minu igapäeva õnne tagab hommikused ärkamised ja võimalus püsti tõusta ja end ringutada (tänutunne kõikidele mu toimivatele jäsemetele ja organitele), hommikupäike või vihmasabin aknaklaasile. Hommikune vesi ning smuuti. Hea hommikusöök, värske toorainega mille valmistamiseks võtan ma alati hommikuti palju aega. Minu hommikune muusika pleilist ning päeva esimese kohvi lõhn. Peale pikka talve Islandil aina tihedamini päeva jooksul pilvede tagant välja piiluv päikene ning vaade mägedele. Sellele, kuidas puud tuule käes öötsuvad ning õhtul tuulevaikse ilmaga töölt koju jalutamine. Õhtune jooks, ookeani lainetus ning taevas tantsivad virmalised. Minu enda mõtted ja plaanid, kuidas saavutada midagi rohkemat ja paremat. Tähed ning kuu taevas ning tuule käes ära jooksvad pilved. Linnulaul. Klaas veini. Uus raamat ning soe tekk peale külma jalutuskäiku. Kallistus ning head sõnad.
Elu on nii maailma ilus. Ma ei mõista, miks inimesed seda nii vähe näevad ning keskenduvad alatihti päevast-päeva kõigele sellele eelisjärjekorras peamiselt, mis on pahasti või mitte nii hästi. Ma ei ole tundnud ammu seda tunnet, et ma ei taha hommikul üles ärgata. Ma armastan minna oma tööle, mis ei ole mitte midagi suurt ning karjääririkast. Aga ma armastan tööl olla ja oma tööd teha. Ma armastan sinna minekut, seal olekut ja sealt ära tulekut. See ongi elu imeline näide, kuidas sa saad armastada kõige lihtsamaid asju enda elus siis, kui kõik on... su enda kätes. Omad kontrolli enda emotsioonide ning tegude üle ning armastad iseennast ning teisi. Õnn on ilus tunne. Õnnetunne. Ilus. Igas mõttes, igast küljest. Puhas ja siiras. Ilus.

Ma tahaksin lihtsalt õelda, et... meie igaühe õnnetundmus on meie enda teha. Mis on tegelikult kõige ilusam ja lihtsam viis üldse! Iseennast millegi poole töötama panna on palju lihtsam, kui kedagi teist muuta. Me ei pea leppima sellega, et asjad on "enamvähem okeid". Tegelikult saavad olla asjad koguaeg imelised. Tõusud ja mõõnad on otseloomulikult ja see on elu üks ilus osa, aga kui asjad on tasakaalus, ei ole need möönad nii kontrastsed. Tõusud tulevad suuremate ja väiksemate tõusudena küll. Me kõik ju teame, kuidas mõned hetked teevad õnnelikumaks kui teised. Lihtsalt. Nii palju on meie enda valikute küsimus. Ja need kõik algavad iseendast. Kui sa ei ole rahul sellega, et sa vaatad palju telekat, kaalud rohkem kui tahaksid ning pole nii edukas ja produktiivne kui kõik teised, siis tegelikult kõikidele nendele asjadele on vastused olemas sinu enda näol. Eneseharimine ning endaga töötamine on nii põnev protsess! Kombata iseenda piire ning võimeid. Kui palju sa suudad ning kui kaugemale sa minna saad. Ja tulemused on rohkem kui tihti imelised! Lihtsalt.. tuleb armastada iseennast ja teisi. Enda kõrgele seadmine (või sinna töötamine) ei tähenda sealt teiste alla lükkamist. Kõige imelisem kooslus mida ma tean on see, kui on olemas kaks kuni mitu inimest, kes armastavad iseennast ning üksteist ning aitavad üksteist kõrgustesse ja paremaks, isegi kui nad teevad kõik täiesti erinevaid asju (tundmus, mida olen enda teiselt perelt õppinud ja igapäevaselt kogen).

Tegelege, armsad, endaga! Tehke midagi, mida te alati teha või saavutada olete tahtnud, sest nagu ma alguses ütlesin, aeg lippab ning kõik mis tundub kaugel, on tegelikult nii lähedal ja varsti juba käeulatuses. Ja kui te mõistate, et te teete midagi iseendale, muutub see veel väärtuslikumaks. Sest enesearmastus on ilus.

Kui te saladust ei tee, siis ma tahaksin hea meelega kuulda, mis teid õnnelikuks teeb. Või mida te defineerite "õnnena". Kui teil on hetk aega, siis ma hindan seda, kui te kirjutate minu õnnetundmuse alla enda õnnetundmuse. Natukene mulle, natukene teile endale. Sest millegi sellise üleskirjutamine viib tihti millegina, mille peale näiteks ammu tulnud pole. Mulle meeldiks kuulda, kus on teie "happy place." :)
Seega- kus on teie igapäevane õnn?