12/30/2016

I REALLY LIKED YOU, 2016!


Ma arvan, et ma ei ole seda paika siin kunagi pidanud kellegi teise jaoks, kui iseenda. Samas on selle piirid ja mastaabid aastate jooksul paljugi muutunud. Siin blogis saab tagasi minna 2011 aastasse, kuuks detsember, postituse pealkirjaks "uus aasta". Ja siin me nüüd taaskord oleme- vanaaasta jalamil ja uue hakul. Ma pajatan teile jõuludest ehk veidi hiljem, sest armsat materjali mul sellest on. Samas mõtlesin, et ma kirjutan enda tunded ja emotsioonid 2016 aastast enne tühjaks, kui kogu blogimaailm seda tegema hakkab. Olugi, et ma tookord alustasin seda vist enda jaoks ja teen seda osaliselt siiani, on teil minu blogimaailmas suur roll. Üks tundeid, mida ma armastan meeletult palju, on tagasiside teilt. Armsad kommentaarid või personaalsed kirjad. Et olen midagi kelleski liigutanud, juurde andnud või mõtlema pannud. See on minu, kui loomeinimese loomises oluline osa. Endast ära andjana tunnen ma olulist rolli teistele juurde anda selles enda ära andmise protsessis. Minu arvates selles see ilu ja võlu peidubki.

Iga mo aasta on hea olnud. Ma ei mäleta enda 21-eluaasta jooksul ühtegi mitte head aastat. Võib-olla on "süüdi" siin minu positiivne meel näha head kõiges, mis ümberringi toimub, kuid ma ei suuda meenutada ühtegi aastat, mis mulle meelepärane olnud ei ole. Tõsi on aga see, et 2016 aasta on olnud ilmselt minu senise elu kõige toimekam. Ehk on asi selles, et see oli esimene terve aasta, kus ma sain ilma mulle ette seatud kohustusteta elada ning kõik kohustused mis mul olid, lõin ma endale ise.

Eriti on see ring ümber päikese jätnud mulle mälupilte igasugusest armastusest. Armastusest minu vastu, ümbruse, looduse ning armastust enda ning teiste vastu. Seda ilusat, sooja, mägesi liigutavat tunnet on sel aastal hästi palju olnud. Ei tea, kas asi on selles, et ma olen seda teadlikult-alateadlikult ise rohkem märkama/jagama hakanud või olengi ma olnud sel aastal kuidagi eriti armastusemulli all ning kohanud oma elus nii palju ilusaid inimesi, kellega on rõõm koos olla ja ilus armastada. Sest armastus on kindlalt minu lemmiktunne. Mulle meeldib mõte, et armastus ongi kõike liikuma panev jõud. Armastus ei ole ainult inimeste vaheline tunne, vaid ka armastus töö, raha, võimu, kunsti, raamatute või mille iganes vastu, mis kujundabki inimesed paljustki selliseks, nagu nad tegelikult on. Armastus päriselt liigutabki mägesi. Võimatu saab võimatuks, kui enda soovi ja tunde taga on armastus, mis liigutabki end... rohkem liigutama ja asju korda saatma.

Ma tahaksin osata võtta kokku selle aasta mingisugused kõrghetked ja need siia üles kirjutada, et ma seda aastate pärast lugedes mäletaksin, mis mind sel korral puudutas. Ma ei ole sellesmõttes "uue aasta" usku, et see on otsekui mingi müstiline kuupäevade ja numbrite vahetus, kus saab üleöö digimuutuda inimeseks, kes oled alati soovinud olla. Ma ikka pigem usun seda, et vahet pole millal millega pihta hakata. Selleks ei pea ootama uut nädalat või uut kuud. Küll aga mulle meeldib see mõte sellest, et üks ring ümber päikese on taaskord tehtud ning mis ma sellel ringil õppisin ja juurde sain. Mulle meeldib see tagasivaatamine ning analüüsimine. See on minu arvates armas, õpetlik ning enda analüüsimine on ikkagi enamasti head tõotav,

Seega, ma proovin...

1. Islandilt Eestisse, Eestist Islandile
- Aastal 2015 suvi kolisin ma enda asjadega Islandile elama, kus sain ma endale teise pere ja kodu. 2016 suvel tiksus otsekui esialgse plaani aeg täis, et veedan Islandil vaid aasta aega. 20.juuni lendasin ma süda valus, Eestisse tagasi. Iga asi, mida ma proovisin käivitada, mitteharjumuspäraselt ei hakanud tööle ning mitmeid "ebaõnnestumisi" (ehk avastusi, kuidas miski ei tööta/toimi) otsustasin järgneda siiski enda südamele ning kolisin 8.november tagasi Islandile. Rõõm oli uuesti tagasi.

2. Esimest korda päriselt iseseisev elu... kind of.
- Esimest korda elus ma hakkasin 2016. aastal elama iseseisvat elu, üürides oma elu esimest korterit ja muretsedes elus esimest korda täielikult ja sajaprotsendiliselt selle pärast, kas vetsus on vetsupaberit ning kas tolmuimeja tolmukotte on veel kodus. Kas pesupulbrit jätkub ning kas šampooni on veel kodus. Samas on oluline see remark "kind of" selle esimese väite juures, sest mo islandi kodu ( ja päritolu kodu) on mind ikkagi meeletult aitanud kogu selle protsessi juures ja ma ei oskaks tänulikum olla. Tänu nende imelisele valmidusele sain mina endale selle korteri, kus ma baseerun ning sain töökoha kohta, kus ma tahtsin. Lisaks veel igasugune.. abi. Materiaalne, vaimne, midaiganes. Nad on mind kogu selle iseseisva eluga pihta hakkamisel siin Reykjavikis palju aidanud ja palju-palju lihtsamaks teinud. Armastus on ilus.

3. Õppetund: "Ainult südamega näebki hästi. Kõige tähtsam ongi silmale nähtamatu" (teate küll seda rebase saladust. Kes ei tea, seadku endale '17 eesmärgiks läbi lugeda "Väike Prints".)
- Eesti ei teinud mulle nelja kuud seal olles kõige lihtamaks. Juuli lõpp-august ma ilmselt kukkusin oma elu kõige suuremasse segaduseauku, kus ma proovisin kõike, mis mo süda mulle rääkis, eitada ning talitada selle järgi, mida kõik teised mu ümber räägivad ja ütlevad ning mida mõistus otsekui õigeks peab. See lõppes ühe suure krahhiga, kus ma pagesin (aitäh Eva ja Hanna Mari!) üksinda oma ette peaaegu kuuks ajaks ning tegin lisaks endale ka paljudele enda lähedastele nn. hard-time, olles täielikult isoleeritud kõigest ning andmata välja informatsiooni sellest, mis minuga toimub. Tagantjärele saan aru, et see ei teinud teistele inimestele, kes minust hoolivad, seda perioodi samuti üleliia kergeks, sest ma olin lihtsalt kadunud ja lõpetasin selle kõige haiglas, operatsioonilaual.. Ma ei elanud kodus ning ma ei suhelnud kellegagi. Samas ma ei suudaks seda olukorda ka tagantjärgi tarkusega muudmoodi lahendada. See üksioleku periood oli mulle rohkem, kui vajalik ning ma käituksin (kahjuks) ilmselt seda uuesti läbi tehes sarnaselt. Ma tean, et üksiolek ning isoleeritus ravib mind. Introvert, mis minus peidus on, vajab seda aega. Samas on mul sellest olukorrast võtta siiski eelkõige kaasa see tarkus, et edaspidi ma talitangi esimest korda kohe õigesti, kuulates seda, mida süda näeb. Ülejäänu on müra.

4. Otsekohesus ning otse rääkimine
- Elu ei ole olnud kunagi lihtsam, kui praegu, kui ma olen omandanud endale selle oskuse ning kindluse rääkida asjadest koheselt ja otse, nii nagu need on. Kui miski häirib- räägi. Kui on arusaamatus- räägi. Kui tunned end pahasti/riivatuna- räägi. Lahenda probleem koheselt, juba selle tekkimise jalamil, mitte ära ketra seda edasi ning muuda segasemaks. See on mind sel aastal väga tugevalt saatnud ning ära lahendanud juba eos kaks kuni mitu  probleemi/segadust. Otse rääkimine hoidis ära ühe ilusa sõprussuhte keeruliseks muutumise ning ehk isegi hävimise ning otse rääkimine andis mulle suuremad, vabamad ning puhtamad tiivad lendamiseks, kui rääkisin ammu südames istunud mõtted ja tunded välja ning sellega saabus ka tohutu kergus.

5. Inimsuhted
- Selle tähe all vist on enamus asju siin aastal juhtunud. Ma ei ole kohanud sel aastal üleliia palju uusi inimesi (või on neid tegelikult nii palju, et ei oska enam hoomatagi), kuid on vähesed, kes on mind tõsiselt puudutanud. Ma küll annan endast tihti palju välja ning ma olen enda sõprade seas ilmselgelt tuntud selle inimesena, kes teab alati kedagi, kes teab kedagi ja leiab alati enda probleemidele või küsimustele vastused täpselt sealt, kus seda vaja on. Mul ei ole raske inimestega heasse suhtlusesse astuda (saladus- ma tegelikult ei naudi small talk'i), kuid mul on millegi pärast VÄGA raske saavutada inimestega see koht suhtluses, kus kas mina muutun inimesele nii sümpaatseks, et ta soovib minuga ka edasi suhelda rohkem või minul on raske puurida inimeses sinna kohta, kus ta avab enda tõelise "mina". Lühidalt- ma klikin inimestega tõeliselt ära TÕSISELT harva ning nii ka selle aastanumbri sees. Ma leidsin endale siit aastanumbri seest endale 1 sõbranna, keda armastada on lihtne ja puhas. Ei ole keerulist inimsuhte püstihoidmist ning arusaamist. On ilus olemine, kus on tugev teineteise mõistmine. Ja mida ma armastan.
Suvi tõi mu ellu teise ilusa inimese, kes baseerus peamiselt pildil küll mõned kuud, kuid seal olles tugevalt ning mõjutavalt. Algas ilusalt ning suikus vaikselt tahaplaanile sama kaunilt. No hard feelings. Ainult ilu ja ilusad mäletused ja teadmine, et ta on alati mu elus olemas. Ja mina tema.

6. n-1 aja armastuse vabaks andmine
- Ring ümber päikese andis pikaajalise armastuse vabaks ning muutis selle puhtamaks ja sundimatuks. Ta elab nüüd vaikselt ja rahulikult. Õis, mis öötsub ajatult tuulebriisi käes sooja päikese all kuldsel viljapõllul ja ta ei kao kusagile. See on puhas ja vahetu. Ilus. Hing on õnnelikum ja rahulikum. Valmis lendama. Kerguses.

7. 48-tundi armastust
- 48/8760st tunnist sellel ringil ümber päikese saatis minukese elu mo teele lühikese aja jooksul palju ilusaid ja rikastavaid mõtteid, tundeid. See sisaldas endas üle pika aja inimeste leidmist, kes inspireerivad, annavad juurde, ning mis peamine- kellega on minul kerge ära nn. "klikkida". Mulle meeldib leida inimesi, kes on minust targemad ning/või kellel on minuga sarnaseid lugusi rääkida, kuid teistes võtmetes. Need on harivad vestlused, kus on palju äratundmisrõõmu kuid teise nurga alt nähtuna. 48 tundi sisaldas endas vaimustust, tasside viisi kakao joomist, nägemata vaalu, Reykjaviki veidras pubis laulmist, võõras hoovis võõral batuudil hüppamist ning öösel kell kolm ujulasse sisse murdmist. Ütlemata "headaega" lahkumist ning selle asemel "näeme varsti" saatel hommikul uksest välja astumist ning 3000 kilomeetrit eemale lennates saigi üks peatükk mo elus jälle kirjutatud.

8. Armastus, armastus, armastus...
- Eelmiseid punkte kirjutades avastasin ma end siiski uuesti sellelt soojalt ja armsalt mõttelt, kuidas tegelikult ongi NII palju mu elus selle ilusa tunde saatel juhtunud. Igal pool, kuhu ma lähen, olen ma tundnud vahetut ja puhast armastust enda vastu ning loodetavasti olen osanud seda ka sama palju välja anda. Mu ümber on nii palju inimesi, kellelt ma tunnengi, kui palju head nendest õhkub. Minu päritolu pere, minu Islandi pere, minu 4+1, minu sõbrad/sõbrannad. Minu kõik need inimesed, kellest ma nii palju hoolin. Ja siis veel kõik need, kes ei teagi, kui ilusalt nad peegeldavad ja kui ilusad nad on. Okei, hipi much. Aga elu on kaunikene. Hästi palju. Ja hästi palju ilusat armastust. Oeh!


On olnud üks meeletult ilus aasta, täis hästi palju ilusaid hetki ja tundeid. Nii palju neid, mida olen üksi loonud ning nii palju neid, kus on olnud võtmeroll inimestel, kellega olen nendel hetkedel viibinud. Ma ei ole kindlasti teinud iga hetke oma elus teistele (eelkõige oma empsikule ning lähedamatele sõpradele) liiga kergeks sellega, et ma nagu tuul mingil perioodil erinevatesse kohtadesse lendasin ning sinna paiknesin, kus ma ennast leida tahtsin. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et kui sa leiad end mõtlemast mõttel või veel enam, välja ütlemas et: "ma tahaksin.." siis tuleb teha üks kiire mõtlemine selle üle, kuidas seda "ma tahan.." saada. Sest kui midagi elus tahata, tuleb selle nimel tööd teha. Enamasti on õnneks need "ma tahan.." asjad väga lihtsad saavutada.
Minu väikeses-suures elus on need ka enamasti väikesed armsad jaburad rõõmud, mis mind minu enda piire kompama paneb. Ehk teiegi, kui nüüd mõtlema hakkate, kui lihtne on enda "ma tahan.." saavutada.

2016 aastal genereerisin ma umbes miljon ideed, praegu teadaolevalt lugedes sain juurde endale 5 elukestvat sõpra, lendasin 8 lendu, jooksin sadu kilomeetreid, jõin kümneid liitreid kohvi ning veel rohkem veini. Ma olen numbritega halb. Ainult suured inimesed vajavad numbreid. Ma proovin 2017 aastal paremini numbrilist statistikat anda, kui see peaks vajalikuks osutama.

Pikk postitus hakkab end koomale tõmbama. On aeg. Pildimaterjal on aasta peale kokku korjatud. Palju ilusaid hetki. Paljud neid minu lemmikhetked. Ma olen tänulik ja täis armastust. Ma olen enda eluga õiges kohas ning ma olen elevil, mida järgmine ring ümber päikese mulle toob. Elu on ilus. Niiiiiiii ilus! Iga hetk, kui elad enda südame järgi.

11/17/2016

A MIS TÖÖD SA IKKAGI TEED JA KUS SA ELAD?

Island sai täna endale talve. Lume ja rahe ja tuisu ja tuule. Vähemalt tänaseks päevaks. Pead ei oska anda, kui kauaks, sest Island on teadagi tuntud ebanormaalse ilma järgi. Islandil on selline ütlus, et: "Kui sulle ilm ei meeldi, oota 5 minutit, võib-olla siis meeldib." Noh, ütleme nii, et ma olen juba omajagu neid "viite minutit" tänase päeva jooksul ootanud pidanud ja ikka ei ole selliseks läinud, nagu ma mõelnud olen. Mo täna tavapäevane 6 minuti jalutuskäik trajektooril kodu-magala kulmineerus palju kauemaks, sest pidin vastu tuult rammima, iga sammuga aga ookeanile lähemale jõudes. Selle ilmaga ei aitaks vist hea riietus ka. Aga ma ei virise, see on osa Islandi võlust võinii...

Ma olen eelmisest neljapäevast alates iga päev tööl käinud. Proovin siin raha kokku ajada alles oleva kuuga, et ma uuel kuul saaks ikka kindlasti enda üüri makstud ning siis oleks tore, kui jätkuks veel söögiraha ning kuna järgmine kuu on teadagi jõulukuu, oleks vaja ju paar kuni päris mitu kingitust ka teha. Tahaks, et raha puu otsas kasvaks. Kuigi samas Islandil ei oleks sellest jällegi palju kasu, sest 1) siin puud naljalt ei kasva 2) sellise tuulega nagu praegu, lendaks kogu raha Gröönimaale. 

Ma räägin teile natukene siis oma argipäevast ka, iseasi, kui palju seda peale magala-töö-kodu-magala on.
Esiteks teen ma kaks mõistet selgeks, mida ma siin praegu kasutan. Eks see ole aja küsimus, millal see muutub, aga teadagi neile, kes on minuga kas läbi INSTAGRAMI või siis eelnevatel aastatel ja aegadel blogis koos olnud, teavad, et mul on Islandil olemas oma pere ja kodu, keda ma hüüangi enda Islandi pereks igal moel. Ja seega kuna kodu on ikkagi seal, kus on sinu süda, siis minu Islandil olemise süda kuulub ikkagi sinna majja ja ust koduvõtiga lahti keerates on seal majas minul kodutunne. Seega on see maja, kus elab mo pere, mulle KODU. See koht, kus ma ise baseerun ja mille eest ma maksan, on mulle praegu veel magala või inglise keeles "my place". Üldse mitte halvaga õeldes ega mõeldes. Lihtsalt. Mulle meeldib sõnu öelda mõttega ja praegu lihtsalt ei lipsa üle huulte tulema, et siin kus on mo voodi ja riided, on mu kodu. 

Aga elukohaks on mul kahekorruseline korter, millest mina üürin siis esimest korrust. Mul on oma magamistuba, elutuba ning vannituba. All korrusel olevat kööki jagan üleval korrusel elava kahe tüdrukuga, kes on ütlemata vahvad. Eriti veel üks, niiet juhhei, uued sõbrad! Magala tiitlit kannab see koht veel paljugi sellepärast, et ta on üsna mööblist lage. Minu magamistoas on ainult hiigelsuur voodi (asja kõige suurem plusspool!!!) ning riidekapp. Kõik. Ma varsti peangi kõrvalt tänavalt ühe vana kirjutuslaua enda korterikaaslase sõbra juurest ära tooma, mille ta mulle lubas anda. Ma pean teda siis aint valgeks vööpama ja natukene inimlikumaks muutma. Originaalis on ta muidu koledast helepruunist vineerist. Teate küll...
Kodust pidin tooli saama ja eile töölt tulles leidsin tänavalt selle suure võimlemis- aka istumisepalli. Vedasin selle ka koju, sest mööblit ju pole...
Elutoas on ainult diivan ja laud. Aga see vajaks täiega vaipa, seinale pilte, küünlaid, kujukesi. Üks Buddha oleks vajalik, oeh. 
Minu tuba vajab küünlaid, viirukeid, lugemislampi, raamaturiiulit, seinale maale a.ka pilte ja... veel üks Buddha oleks armas. 
Vannituppa oleks vaja veel küünlaid, hambaharja topsi, juuksepalsamit, prügikasti, vetsupaberit, vaipa.
Tegelikult oleks veel asju vaja, need ei tule lihtsalt enam kahjuks meeldegi kõik ühe korraga. Mul on tunne, et ma vajan liiga palju asju, oeh. 

Kui ma kunagi selle koha siin natukene mõnusamaks ja kodusemaks saan, teen teile piltidega eskursiooni ka. Seni võin teile ainult enda kodu näidata, aga sellest vist suuremat asja teil tegelikult pole. Aa- tegelikult ma olen sellest juba kirjutanud, kui me KOLISIME.  Seal on kodukest küll, hehe. 

Töö. Töötan ma kohvi kohvikus, kus mo maailmavaade kohvi suhtes on avardunud VEELGI. Ma juba enne seda hindasin head kohvi ja enda arust teadlikult joonud aga nende päevadega töö juures on mo maailmapilt kohvi suhtes täielikult muutunud. See jook pole enam kunagi lihtsalt kohvi. Mul on iganädalaselt kohvikoolid ehk kursused, kus õpetatakse kohvi tegema. Lisaks veel terve suur paks raamat espresso, cappucino, cafe latte, flat white, doppio... kohta. Ja espressot saab teha ka MITUT erinevat moodi and i have to know it.  Kunagi tulevikus on eksam ka, kus ma pidin vist minutiga tegema ära kolm erinevat kohvi. Aga ma pole kindel ka. Eks ma varsti saan täpsemalt teada. 
Kui kohvimaailmast aega üle jääb, käin ühes kohvikus veel nädalavahetuseti abis, sest raha... 

Täna hommikul ärkasin ka selle peale üles, et mind oli nii kiiresti ja hädavajalikult tööle vaja, et töökoht maksis mulle isegi takso kinni, et ma ruttu mitte päris teine linna otsa, aga kaugemale kui siit, kus ma elan, jõuaksin. Jõudsin. 

Ja eile tööl olles ma nägin kahe inimene esimest deiti, mis oli päris armas. Poiss oli nii häbelik ja kogelev aga tast õhkus igatipidi seda välja, kuidas talle too tüdruk meeldib. Alguses proovisid midagi õppida, aga siis jäid tükiks ajaks hoopis juttu rääkima. Ah, me teame kõik kuidas need "matemaatika õpetamised" lõppevad. Armastus õhus, hehe. 

Aitab küll praeguseks. Ma kirjutan lähipäevadel oma söögisaagast ka ikkagi. Ma tegelikult mõtlesin seda juba täna teha, aga pire pikaks läheks siis. Teinekord, sest see on ikkagi mo arvates kentsakas lugu. Kirjutan selle kasvõi enda jaoks siia üles, et mõne aja pärast või aastate pärast endal naljakas lugeda oleks, kuidas ma siin kõike ükskord uuesti omapäi alustasin.

Kuna mul pole olnud mahti uusi pilte teha, kasutan ma praegu illustreerivalt vanu pilte. Aga ilusad on nad ikka, niiet teil ei ole pretentsioonideks ruumi, hehe.

Ja kuna ma siin proovin ikka jooksu peal püsida, ehk siia siis natukene "journey-diary" vormis kirjutada, siis võite mult küsida ka midagi, kui teid miski huvitama peaks siin minu elu kohta siinsel vulkaanisaarel. Räägin heameelega! Aga kui te ei taha, siis te ei pea. Ausõna.

11/13/2016

UPDATE: ASUKOHAKS ISLAND


Mis valesti, see uuesti!

Kui ma eelmine kord Islandile kolisin, tegin ma endale do-to listi asjadest, mida ma tahan Islandil korda saata ja teha. Üks nendest punktidest oli see, et ma kirjutaksin ja blogiksin rohkem ning hoiaksin inimesi rohkem oma siinse eluga kursis. Endal ka parem meenutada, aga ma ei hakka laskuma uuesti teemadesse, kui kohutav ma mõnikord siinse koha pidamisega olen ja kuidas iga mo plaan siin aktiivne olla lurjub häbiväärselt. Niiet ma enam ei püüa, tulgu loomulikult see blogimise vaib.

Aga ma sellegi poolest mõtlesin teid natukene upteitida selle osas, mis vahepeal siis juhtunud on. Kõige suuremaks muutuseks on siis juhtunud see, et kaheksandal novembril astusin ma taas lennuki peale ning kolisin enda 23+10 kiloga tagasi Reykjaviki, sest kui ikka süda kusagile tuksub, tuleb sellele järgneda. Ja tegelikult on see olulisem, kui ma kunagi olen osanud vist ette kujutada, kuigi juba sõnaliselt kõlab see niiviisi, et see on... oluline.

Mul on alati olnud Islandiga enda eriline suhe. Midagi, mis on selline kasvav ja kaunis ja oluliselt eriline. Armusin ma ju siiski sellesse paika aastaid tagasi teadmata miks, vanuseks selleks ajaks ilmselt 15 või 16, ilma, et ma siin üldse kunagi käinud oleks. Kui ma siis siia 2015 aastal tulin, sain kinnitust kõigele, millest ainult mõelnud olin. Miks see nii on, ma ei tea.

Fakt on aga see, mida ma siin tunnen. Sest need ei ole mõtted, vaid tundmus. Mingil teadmata põhjusel (tegelikult on mul teooriad) muutun ma Islandil olles natukene teiseks inimeseks, kes ma olen. Paremaks versiooniks iseendana. Ja ma armastan seda, kes ma siin olen. Eks mul on endiselt veel palju õppida, aga siin olles on minu õppimisprotsess kuidagi lihtsam, loomulikum, kergem. Ma ei tea, kas te teate mis tundest ma räägin. Igatähes olen ma siin endaga rohkem, kui rahul.

See on mingi jabur õnnetunne, kus kõik elus tundub põnev, rahulik, ettevõtmisi ning eksperimenteerimist täis. Tahtmine olla ja saada paremaks, suuremaks, targemaks. Ollagi parem versioon iseendast. Ja tundub, et ma olen leidnud siin maamuna peal selle koha, kus mul on kuidagi loomulikum seda kõike olla, ilma pingutamata. Ja nii see vist peakski igal pool ju alati olema.

See on veel omaette naljakas, kuidas elu mind ka igatipidi siia tagasi suunas. Alustagem siis sellest, kui raske mul siit tookord lahkuda oli ning lõpetades sellega, kuidas ükski mo plaan Eestis vilja kandma ei hakanud. Elu tahtis mind siia tagasi saata ja nüüd siin olles ma saan aru ja samas ei saa, miks. Ma ei tee siin otsekui midagi, mis paneks mind siin olla tahtma. Ma ei tee tööd, mida ma teha tahaks, ma ei õpi asju, mida ma teha tahaks (okei, natukene valetan, vahet pole mida uut ma õpin, on mulle põnev) ning mul ei ole raha. Aga ma olen õnnelikum, rahulikum ja energiat täis rohkem, kui ma ette kujutada oskaksin.

Töö kõrvalt jääb aega õhtusteks seitsme kilomeetristeks jooksuringideks, raamatute lugemiseks, projektide kirjutamiseks, eksperimentide tegemiseks, uute asjade proovimiseks ning... ma olen siin see, kes ma olla olen koguag tahtnud. See, kes teeb palju, suudab palju ja on selle kõige juures rohkem kui veel õnnelik. Ma olen enda elus leidnud koha, kus mulle olla meeldib. Kus on hea. Ja see on hea tunne.

Teadmata põhjusel miks, kuid ma näen ennast siin olemas. Pikas perspektiivis. Mõistusega mõeldes mitte- ma ei tea, kuidas ma saan lubada endale kooli, siin elamist rahalises mõttes, kuidas ma saan siin alustada kõiki enda ettevõtmisi ning projekte, mida ma teha tahan. Aga südamega vaadates näen, et kõik laheneb ning ma leian enda vastused. Usaldan enda sisetunnet.

Seega- nii ongi need lood praeguseks hetkeks. Ma töötan Reykjavikis, elan oma esimeses enda korteris, mille eest ma ise maksma pean. Pean ise muretsema selle eest, kas vetsupaberit ja hambapastat jätkub ning kas tolmuimejas tolmukott on ning mida osta, et torud umbest lahti loputada ja ma ei suudaks seda rohkem armastada! Olgugi, et järgmise kuuni pean elama nii, et poodi mul asja pole, sest sealt kahjuks tasuta asju ei saa. Oma toiduseeriast ma peaks tegelikult pikemalt kirjutama lähipäevadel, see on omaette naljakaski.

Ma loodan, et te olete ka õnnelikud ja rahul endaga täpselt selles punktis, kus te praegu olete. Ma leian, et see on nii oluline ja ilus samaaegselt. Seega ma loodan, et te olete õnnelikud.

10/13/2016

IM ON TRACK


Hei, armsad! Oma tegemiste käigus praegu, kui ma usinasti juba viimased paar tundi photoshopi lainel olnud olin, tuli mul äkki tunne ja mõte, et kui viimasel ajal on palju toredat toimunud ja palju sellist, millest ma vanasti rõõmu tundsin ja ma need taasleidnud olin, leidsin end mõttelt, et blogi pidamine ja siia enda fotoelust kirjutamine oli üks osa, mis mind alati elevusse ajas. Ma ei ole aga ammu jaganud ei mingeid fotoseeriaid ega nende telgitagusi teiega ja tegelikult on sellel ka lihtne põhjus- ma ei ole neid väga ammu teinud.

Viimasel ajal aga olen ma hakanud taasleidma enda jaoks neid asju, mis mind kunagi väga elavaks muutsid ja mingisugust elevus ellu tõid. Fotolavastused ja moefoto, inspireerivad modellid ja inimesed, disain, raamatud, kirjanikud, kunst, joonistamine, kvaliteetmuusika ja... sügis! Iga aasta, kui tuleb sügis, ma otsekui taasleian ennast. See aasta tundub, et kuidagi eriti veel.

Seega olengi ma viimaste nädalate jooksul olnud tegus raamatute lugemisega, klapid peas jalutamisega või siis fotolavastustel ja nende järeltöötlemistel. Elu on kohe palju rõõmsam. Mitte, et ta enne olnud ei oleks, aga vanad rõõmud on tagasi. Tundub, et peaks vist ikka enda liistude juurde jääma. See vaheperiood, kus ma olen tegelenud kõige muuga kui sellega, mis mul otsekui loomulikult välja tuleb, oli ja on meeletult põnev, aga peaks end vist uuesti jalgadele täielikult ajama ja fotoasja edasi ajama. Kas keegi näiteks oskab mulle vastata, miks ma ei kandideerinud suve alguses kusagile kooli fotot õppima? Miks ma proovisin teisi erialasi, mis mind huvitavad, aga milles ma täielikult pädev ei ole? Okei, ma oskan sellele küll ise vastata, aga siiski. Järelikult oli vaja, järelikult oli tarvis...

Ma vananesin vahepeal. Mul oli 2.oktoober sünnipäev ja mul oli maailma toredaim aiapidu sel päeval koos oma absoluutsete lemmikinimestega, olgugi, et mõned neist puudusid. Kutse oli vähemalt esitatud. Niiet mo uus ajaarvamine hakkas pihta. Ilma naljata- minul käib ajaarvamine sünnipäevast sünnipäevani. Mitte aasta algusest aasta alguseni. Ikka minu vanuse järgi, heh. 

Vahepeal olen ma Tallinna endaga sattunud ja teinud koostööd imelise disaineri HERTTAga ning pildistanud I*Wear Experiment'i. Inimesed on nii ilusad ja head. HERTTA pildistamisel ja järeltöötluse ajal tundsin ma otsekui ennast üle pika aja jälle endana- mina, tegemas sellist fotot, millesse ma aastaid tagasi ära armusin. 

Sügis on südamesse pugenud. Lehtedes ja vihmast märjad pealinna tänavad koos tuledega on lummavad, kui kõrvus heliseb Bon Iveri või Epliku uus plaat... või Jessie Ware või Kings of Leon oma singlitega. Sügismuusika. Jazz... mõnus.

Ma varsti pagen Islandile tagasi. Tahaks juba oma elu mingi järje peale. Kindla järje peale. Ma ei jaksa enam kõikuda ja end leida. Tahaks juba end leidnud olla. Tahaks leitud olla. 

Nohu on ka. Aga see on ilmselt osa sügisest, niiet ma lepin sellega. Mingi aja vähemalt, sest kui asi hakkab segama juba enamus ajast hingamist, on asi tõsine. 

Ma näitan teile parem HERTTA shoodi backstage. Lähemalt saate lugeda sellest HÄPPENINGI telgitaguste postitusest. Kui pärispildid avaldamisele tulevad, proovin meeles pidada, et teile ka jagada. Ma olen viimasel ajal nii udupea...

Disainer: Hertta Voido /Fotograaf: Anni Viskus Photo /Loovidee: Kaisa Tooming (Häppening) / Stilistika: Kristin Liias / MUA by Liisa Tooming / Hair by Evelin Mitt / Modellid: Maia Vahtramäe, Nele Aunap / Riided: ZARA / Aitäh abi eest: Keio Vutt ja Mirjam Süldre

9/15/2016

POKUD JA SAMMALHABE

Ma ausõna ei ela rabas ega selle kiviviske kaugusel, et Teilemeile siia viimasel ajal laekub lühikese aja jooksul kaks järjestikku postitust sellest, kuidas ma rabavaldusi üle vaatamas varavalges käin, kui normaalsed kodanikud alles veel und näevad. Aga seda pean ma küll tõdema, et rabas käimine ja Koigi raba veel Saaremaal on ilmselgelt üks mo lemmikpaiku Saaremaal (lisaks veel paarile paigale). Seega on igati loogiline see, et ma sinna tavapärasest tihedamini satun.. või siis üldse mitte. Tutkit, ta pire kaugel kodust on naa..

Kella poole viiene ärkamine pole võõras ja ega suurt vahet pole, kas ärkad poolteist tundi varem enda äratusest või mitte (okei, tegelikult on), väärt oli tänane hommik iga oma grammi ning tänane hommik oli eelmisest veelgi kaunim ja udusem ja sumedam! Ämbrikuvõrgud moodustasid sillerdava päikese käes otsekui lumevaiba ning emmal-kummal pool rabajärve olles ei näinud kordagi teisel pool olevat kallast. Just nõnna kaunis oligi! Udu uimerdas eriti aeglaselt täna hommikul ära!

Pokusi ei näinud. Ainult endid ja siis ühte, kes läks alles siis, kui me juba ära tulime. Teised pokud jäid nähtamatuks. Veel.

Muud juttu ka enne vahele, kui ma selle postituse teieni saadan:
-Esiteks tahan ma Teid kõiki tänada, kes mulle eelmise postitusega tagasisidet andsid PALJU rohkem, kui ma ootasin! Teid tuli kokku üle 30 ja ma arvasin siiralt, et ehk ainult 5 viitsib vastata. Niiet Te olete imetoredad ja meeldite igaüks mulle!
-Sabakondi probleem sai niisamuti lahendatud- operatsiooniga küll, aga lahendatud. Niiet kui teil kunagi sabakont ebanormaalselt palju valutab, pöörduge mo poole. Doktor Anni aitab! Aga nüüd on välja ilmunud mul meeletu tolmuallergia ning meil tehakse kodus remonti, niiet koguaeg on igal pool ehitustolmu. Hingamine on raskendatud või peaaegu, et võimatu.
-Meeltesegadus mo peas on lahenenud ning sihid on selgeks seatud. Enam-vähem. Aga mul on plaan ja liigun sinnapoole. Enne sinna jõudmist naudin iga päeva täiel rinnal.

Lisaks on mul kohe varsti sünnipäev tulemas ja ma ootan seda päeva nii väga! Ilma naljata on mo sünnipäev mul aasta lemmikpäev ning ma hakkan enda sünnipäeva ootama iga aasta sel samal hetkel, kui see läbi saab! Niiet te võite ette kujutada, kui põnevil ma olen, et ta nõnna lähedal juba on! Juhhei! Siis saab kukerpallitada ja batuudil jäätist süües hüpata!

Seekord aga kõik.
Kuuleme!

8/30/2016

SOOREBASED


"Mul on üks mõte homseks varahommikuks. Sulle kindlasti meeldib!"
"Mis mõte?"
"Oota, ma varsti räägin!"

Ma olin tahtnud minna ühte oma lemmikpaika Saaremaal, Koigi rabasse, alates sellest ajast, kui ma Eestisse tulin. Tegelikult ilmselt juba natukene varem, aga kuna erinevate aegade mitteklappimisel ma sinna mitte kordagi veel see suvi jõudnud ei olnud, seega kui mulle tehti 20 minutit hiljem "oota, ma kohe räägin" versioonis ettepanek ärgata järgmine hommik kell neli ja olla hiljemalt kella kuueks rabas, oli minu jaatus juba poole lause pealt olemas, käed võidurõõmsalt rusikas üleval!

Ma ei olnudki enne kunagi nii vara kusagile loodusesse läinud. Et täitsa sellel eesmärgil ärgata, et näha päikesetõusu. Ja udu. Ja selle liikumist ja kadumist. Kui mul oleks võimalus end ise transportida erinevatesse kohtadesse, et selliseid imelisi vaatepilte tihedamini näha, siis ma vist oleksin enamus ajast varahommikutel ja hilisõhtutel kadunud, kusagil metsas ahhetamas ja ohhetamas, kui kaunis kõik on. Hiljem näeksite te ka ilmselt, mida ma nägin, sest kaamera koju jätmine oleks ilmselt patt. Kui midagi on väga head, siis on ilus seda ka ju teistega jagada. Kuigi ka mäluga peab oskama pilti teha, nagu üks mo maailma parimatest sõpradest mind kord õpetas. Islandil ma tema õpetuse kohaselt kusjuures vägagi tihti toimisin. Mul on fotograafi kohta Islandist häbiväärselt vähe pilte. Tehniliselt veel eriti, mõeldes neid vaatepilte, mida ma nägin- kuis rohelised, roosad ja siis lillad virmalised mu peakohal tantsisid. Kuidas kosed kõrgustest alla kukkusid ja lumi mägedel magas. Aga mul on need pildid peas ja tegelikult on need sama väärtuslikud (või enamgi veel), kui füüsilisel kujul olevad fotod, kuigi fotograafina ei saa ma selle väitega, mida ma just eelpool lõin, täielikult nõustuda.

Peale rabapilte, looduse ärkamise nägemist, hommikusöögi söömist ja mitut naeru hiljem kaesime üle veel teepeale jäänud Pöide kiriku, mis on ilmselt üks vingemaid kirikuid, kus ma kunagi käinud olen. Kuigi ta on rekonstrueerimisjärgus, öhkus temast ikka miskit asteetlikust ja ilu. Polnud tavapärane kirik kõigi oma ilu ja kulinatega. 

Lobajuttu ka lõppu, et natukene uuendada teid sellega, mis mo elu vahepeal teinud on (kuigi palju pole tegelikult). Okei- kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis ongi raske midagi välja tuua. Midagi elumuutvat ei ole veel juhtunud, et ma oskaks mingit kindlat plaani pidada, mida ma oma eluga teen. Ma mõtlesin täna vist esimest korda elus, et tahaks päriselt ka kodukass olla, kes saaks ainult süüa ja magada muretult. Üldse ei viitsinud täna lahendada enda eksistentsiprobleeme ja identiteedikriisi. Vastata küsimustele kuhu ja kuidas edasi ning mis edasi ja mida ma tegema pean ja kus ma olema pean ja mis üldse edasi saab. Liiga palju mo aju jaoks. Aga kui midagi kindlat toimumas on, siis eks ma teavitan teid ka, kui ma selleks mahti leian. Ma ei ole teadagi kõige usinam kirjatüdruk siin maastikul. Viimased kolm aastat proovin end parandada, aga siiani pole veel õnnestunud. Peaks selle vist enda miskiks prioriteediks seadma.

Lõpetuseks ma küsin teilt kaks küsimust, kes te seda loete. Ma muidu tavaliselt ei küsi, aga ma täna mõtlesin, sest üks neist on eriti oluline. Mulle meeldiks, kui te vastaksite.
Esiteks- kas teist keegi on kokku puutunud kuradi sabakondi valuga? Kas selline asi üldse on normaalne, et ta eksisteerib? Mo sabakont hakkab viimased kaks korda täiesti ilma mitte midagi tehes valutama nii paganama palju, et ma ei saa enam sellili magada, istumisest rääkimata. Kas ma hakkan evolutsioonis tagasi minema ja kas mulle hakkab saba taha kasvama? Kas mingi vanasõna oli ka saba kasvamise kohta? Mis toimub appi, mida ma tegema pean, et normaalselt suuta edasi elada?

Teiseks- mul on sportlik huvi kui paljud teist, kes te mu postitusi vaatamas või lugemas käite, kui paljud te reaalselt loete ka, mida ma siia kirjutan? Ma oleks täiega õnnelik, kui te reageeriksite sellele postitusele kuidagi (kas siis (anonüümse) kommentaari jätmisega või lihtsalt peale positust "like" panemisega), et ma lihtsalt teaksin et... te LOETE ka, mitte ei vaata pilte, sest ma täiega arvan, et kõik vaatavad aint pilte ja siis ma mõtlen, et kas ma võiksin siia kirjutada igast jama, mida tahan, ilma, et ma muretsema peaksin, et keegi seda üldse loeb.
Niiet- kui te minust hoolite, palun jätke endast miski märk maha. Samas, khm, ma tean, et kõik s.t enamus, ei tee seda niikuinii. Aga ma soovin ikka. Äkki!

Olge ilusad!