9/15/2016

POKUD JA SAMMALHABE

Ma ausõna ei ela rabas ega selle kiviviske kaugusel, et Teilemeile siia viimasel ajal laekub lühikese aja jooksul kaks järjestikku postitust sellest, kuidas ma rabavaldusi üle vaatamas varavalges käin, kui normaalsed kodanikud alles veel und näevad. Aga seda pean ma küll tõdema, et rabas käimine ja Koigi raba veel Saaremaal on ilmselgelt üks mo lemmikpaiku Saaremaal (lisaks veel paarile paigale). Seega on igati loogiline see, et ma sinna tavapärasest tihedamini satun.. või siis üldse mitte. Tutkit, ta pire kaugel kodust on naa..

Kella poole viiene ärkamine pole võõras ja ega suurt vahet pole, kas ärkad poolteist tundi varem enda äratusest või mitte (okei, tegelikult on), väärt oli tänane hommik iga oma grammi ning tänane hommik oli eelmisest veelgi kaunim ja udusem ja sumedam! Ämbrikuvõrgud moodustasid sillerdava päikese käes otsekui lumevaiba ning emmal-kummal pool rabajärve olles ei näinud kordagi teisel pool olevat kallast. Just nõnna kaunis oligi! Udu uimerdas eriti aeglaselt täna hommikul ära!

Pokusi ei näinud. Ainult endid ja siis ühte, kes läks alles siis, kui me juba ära tulime. Teised pokud jäid nähtamatuks. Veel.

Muud juttu ka enne vahele, kui ma selle postituse teieni saadan:
-Esiteks tahan ma Teid kõiki tänada, kes mulle eelmise postitusega tagasisidet andsid PALJU rohkem, kui ma ootasin! Teid tuli kokku üle 30 ja ma arvasin siiralt, et ehk ainult 5 viitsib vastata. Niiet Te olete imetoredad ja meeldite igaüks mulle!
-Sabakondi probleem sai niisamuti lahendatud- operatsiooniga küll, aga lahendatud. Niiet kui teil kunagi sabakont ebanormaalselt palju valutab, pöörduge mo poole. Doktor Anni aitab! Aga nüüd on välja ilmunud mul meeletu tolmuallergia ning meil tehakse kodus remonti, niiet koguaeg on igal pool ehitustolmu. Hingamine on raskendatud või peaaegu, et võimatu.
-Meeltesegadus mo peas on lahenenud ning sihid on selgeks seatud. Enam-vähem. Aga mul on plaan ja liigun sinnapoole. Enne sinna jõudmist naudin iga päeva täiel rinnal.

Lisaks on mul kohe varsti sünnipäev tulemas ja ma ootan seda päeva nii väga! Ilma naljata on mo sünnipäev mul aasta lemmikpäev ning ma hakkan enda sünnipäeva ootama iga aasta sel samal hetkel, kui see läbi saab! Niiet te võite ette kujutada, kui põnevil ma olen, et ta nõnna lähedal juba on! Juhhei! Siis saab kukerpallitada ja batuudil jäätist süües hüpata!

Seekord aga kõik.
Kuuleme!

8/30/2016

SOOREBASED


"Mul on üks mõte homseks varahommikuks. Sulle kindlasti meeldib!"
"Mis mõte?"
"Oota, ma varsti räägin!"

Ma olin tahtnud minna ühte oma lemmikpaika Saaremaal, Koigi rabasse, alates sellest ajast, kui ma Eestisse tulin. Tegelikult ilmselt juba natukene varem, aga kuna erinevate aegade mitteklappimisel ma sinna mitte kordagi veel see suvi jõudnud ei olnud, seega kui mulle tehti 20 minutit hiljem "oota, ma kohe räägin" versioonis ettepanek ärgata järgmine hommik kell neli ja olla hiljemalt kella kuueks rabas, oli minu jaatus juba poole lause pealt olemas, käed võidurõõmsalt rusikas üleval!

Ma ei olnudki enne kunagi nii vara kusagile loodusesse läinud. Et täitsa sellel eesmärgil ärgata, et näha päikesetõusu. Ja udu. Ja selle liikumist ja kadumist. Kui mul oleks võimalus end ise transportida erinevatesse kohtadesse, et selliseid imelisi vaatepilte tihedamini näha, siis ma vist oleksin enamus ajast varahommikutel ja hilisõhtutel kadunud, kusagil metsas ahhetamas ja ohhetamas, kui kaunis kõik on. Hiljem näeksite te ka ilmselt, mida ma nägin, sest kaamera koju jätmine oleks ilmselt patt. Kui midagi on väga head, siis on ilus seda ka ju teistega jagada. Kuigi ka mäluga peab oskama pilti teha, nagu üks mo maailma parimatest sõpradest mind kord õpetas. Islandil ma tema õpetuse kohaselt kusjuures vägagi tihti toimisin. Mul on fotograafi kohta Islandist häbiväärselt vähe pilte. Tehniliselt veel eriti, mõeldes neid vaatepilte, mida ma nägin- kuis rohelised, roosad ja siis lillad virmalised mu peakohal tantsisid. Kuidas kosed kõrgustest alla kukkusid ja lumi mägedel magas. Aga mul on need pildid peas ja tegelikult on need sama väärtuslikud (või enamgi veel), kui füüsilisel kujul olevad fotod, kuigi fotograafina ei saa ma selle väitega, mida ma just eelpool lõin, täielikult nõustuda.

Peale rabapilte, looduse ärkamise nägemist, hommikusöögi söömist ja mitut naeru hiljem kaesime üle veel teepeale jäänud Pöide kiriku, mis on ilmselt üks vingemaid kirikuid, kus ma kunagi käinud olen. Kuigi ta on rekonstrueerimisjärgus, öhkus temast ikka miskit asteetlikust ja ilu. Polnud tavapärane kirik kõigi oma ilu ja kulinatega. 

Lobajuttu ka lõppu, et natukene uuendada teid sellega, mis mo elu vahepeal teinud on (kuigi palju pole tegelikult). Okei- kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis ongi raske midagi välja tuua. Midagi elumuutvat ei ole veel juhtunud, et ma oskaks mingit kindlat plaani pidada, mida ma oma eluga teen. Ma mõtlesin täna vist esimest korda elus, et tahaks päriselt ka kodukass olla, kes saaks ainult süüa ja magada muretult. Üldse ei viitsinud täna lahendada enda eksistentsiprobleeme ja identiteedikriisi. Vastata küsimustele kuhu ja kuidas edasi ning mis edasi ja mida ma tegema pean ja kus ma olema pean ja mis üldse edasi saab. Liiga palju mo aju jaoks. Aga kui midagi kindlat toimumas on, siis eks ma teavitan teid ka, kui ma selleks mahti leian. Ma ei ole teadagi kõige usinam kirjatüdruk siin maastikul. Viimased kolm aastat proovin end parandada, aga siiani pole veel õnnestunud. Peaks selle vist enda miskiks prioriteediks seadma.

Lõpetuseks ma küsin teilt kaks küsimust, kes te seda loete. Ma muidu tavaliselt ei küsi, aga ma täna mõtlesin, sest üks neist on eriti oluline. Mulle meeldiks, kui te vastaksite.
Esiteks- kas teist keegi on kokku puutunud kuradi sabakondi valuga? Kas selline asi üldse on normaalne, et ta eksisteerib? Mo sabakont hakkab viimased kaks korda täiesti ilma mitte midagi tehes valutama nii paganama palju, et ma ei saa enam sellili magada, istumisest rääkimata. Kas ma hakkan evolutsioonis tagasi minema ja kas mulle hakkab saba taha kasvama? Kas mingi vanasõna oli ka saba kasvamise kohta? Mis toimub appi, mida ma tegema pean, et normaalselt suuta edasi elada?

Teiseks- mul on sportlik huvi kui paljud teist, kes te mu postitusi vaatamas või lugemas käite, kui paljud te reaalselt loete ka, mida ma siia kirjutan? Ma oleks täiega õnnelik, kui te reageeriksite sellele postitusele kuidagi (kas siis (anonüümse) kommentaari jätmisega või lihtsalt peale positust "like" panemisega), et ma lihtsalt teaksin et... te LOETE ka, mitte ei vaata pilte, sest ma täiega arvan, et kõik vaatavad aint pilte ja siis ma mõtlen, et kas ma võiksin siia kirjutada igast jama, mida tahan, ilma, et ma muretsema peaksin, et keegi seda üldse loeb.
Niiet- kui te minust hoolite, palun jätke endast miski märk maha. Samas, khm, ma tean, et kõik s.t enamus, ei tee seda niikuinii. Aga ma soovin ikka. Äkki!

Olge ilusad!


8/19/2016

COLLECT YOUR FLOWERS


"If you must work, work to leave some part of you on this earth."


Elu on täielik karussell. Keerutab sind ühest kohast teise ning kui arvad, et oled leidnud püsivust, võtab ta taas hoo üles ja keerutab uuesti. Ja kui ma küsin endalt, kas ma tahan stabiilsust ning rahu, leian end vaikselt vastamas eitavalt. Seega, kas mul on üldse kedagi süüdistada selles, et püsivat mu elus on sama vähe, kui.. võrdlust on siinkohal kusjuures keerulisem, kui ma arvasin, tuua.

Ma räägin teile kõik otsast peale ära selleks, et rääkida seda endale. Et tuua endas selgust, et koondada kokku enda mõtted, mis on liiga kaua õhus lennanud ja mind ümbritsenud. On aeg panna nad kirja ja sellega nad endast välja saada. Kirjeldasin just päevake tagasi blogisse kirjutamist enda sõbrannale enda arvates päris hästi. Blogisse kirjutamine on omaette teraapia- sa saad jagada enda mõtteid ja tundmusi laiema ringiga, otsekui räägiksid sellest enda sõbrannale. Samas sa pead valima enda sõnu ja mõtteid nii, et sa ei paljastaks ennast liiga palju avalikkuse ees. See harjutab ja õpetab kirjutama kujundlikumalt ja paneb natukene aju tööle, kasutamaks sõnu, mida igapäevaseks ehk muidu ei teeks. Lisandväärtusena tahan mina kirjutada veel nii, et minu situatsioonidest saaksite Teie ehk midagi endale. Mõne idee, mõne mõttesähvaka. Kasvõi äratundmisrõõmu.

Avastasin ühel hetkel, et ma ei ole Islandil oleva aasta aja jooksul liiga palju kirjutanud, kuigi see oli osa minu plaanist. Kui ma hakkasin ennast analüüsima, et miks ma seda ei teinud, kui mul oli nii palju võimalusi ja ressursse (nii ajaliselt kui fotomaterjali suhtes) seda teha. Avastasin, et ilmselt oli palju seotud sellega, et lot of things were going on ning tundmus, et ma pean elama rohkem hetkes ja nautima palju endale, oli suureks motivatsiooniks. Või põhjuseks. Kui ma aga pea kaks kuud tagasi nüüd Islandilt tagasi Eestisse tulin, oli alguses kaos. Mitte ümberringi (kuigi ka seda) vaid minu sees. Liiga palju emotsioone segatuna ühel ajal minus üleval. Metafoorilises mõttes võib ette kujutada sopavett, mida on loksutatud, kui muda on just pudelipõhja settinud.

Tulles tagasi koju mõistsin ma esimest korda päriselt, kui palju ma muutunud olen. Kuidas aasta on mind teiseks voolinud ja minu mõtlemist ja suhtumist muutunud. Ilmselt vähem teiste jaoks- ma ei ole kindel kui palju inimesi seda kõrvalt märkab, et mina veidi teine olen. Ise saan küll aru. Suhtumine inimsuhetesse, töösse, eesmärkidesse, sihtidesse, edasiliikumisse ning elusse. Muutunud kas 180kraadi või tugevamaks. Mina seeläbi... enda jaoks suuremaks.

Islandilt äratulek oli ilmselt minu senise elu kõige raskem asi, mida ma teinud olen. Ma ei mäleta enda elus korda, kui ma olen katkematult nutnud viis tundi järjest. Kuidas ühel hetkel on seest kõik nii tühi, et ei jaksa enam välja saata ei ühtegi emotsiooni ega tunnet. Kuidas arvad, et oled kadunud ja sa ei tea, mida teha. Ja see, mida sa teed (sest elu on katkematu juhtumise rada), selles pole sa kindel, kas teed õigesti.

Kui ma 20.juunil Keflaviki lennujaamas olin, hoiti mind kaua tugevasti-tugevasti embuses kus ma luksatades ja rappudes nutsin. Täpselt ei teadnud miks. Üks osa nuttis kurbusest, teine ja suurem osa... ilmselt kahtluse ja teadmatuse selle õigsuse ees. Mäletan, et lennujaamas iseseisvalt masina juures check-in'i tehes oli pilt pisaratest silmis udune ning masin kattunud pisaratega, mida ma kontrollida ei suutnud. Oma liiga raskeid kohvreid äraandes ei jaksanud ma muud teha kui ainult noogutada sellele mustanahalisele siirale meesterahvale, kes mu kohvreid kaalus ja sildistas ning tagasihoidlikult 11.000ISK lisaks küsis minu lisakilode eest. Eelnevalt konsulteeris ta kõrvaloleva naisterahvaga, kas minult ikka seda raha võtta. Naine arvas, et peab. Pidigi. Maksingi. Sest ei jaksanud läbirääkimisi pidada. Ta vältis kogu see aeg mulle otsa vaatamist, sest ma sain aru, kui ebamugavalt ma teda tundma panin.

Ma ei tea, miks kõik tundus mulle sellel hetkel läbi saavat. Kas ma olin seda endale ise alateadlikult sisendanud ja püüdlus leida endale kodus mingi kindel eesmärk ja siht, mille poole rühkima hakata, tundus millegipärast nii... oluline. Mis kaalus kõik asjad uuesti üle ja ilmselt natukene valesti. Sisetunne, mille järgi ma liigagi tihti otsustan, oli täiesti tahaplaanile jäetud ja pealesurutud ideed ja mõtted olid esiplaanil. Ma arvan, et ma jooksin endaga natukene rappa. Ilmselt olen seal siiani veel, kuigi tunnen, et pilt hakkab veidi selgemaks lööma, kuid sellest lõpupoole.

Mäletan turvakontrollis õlale pai tegevat naisterahvast, lennujärjekorras kohvrit lohistada aitavat saksa meesterahvast ning lennukis abistavaid kaasreisijaid, kes tõstsid minu kohvrit ja mantlit sahtlitesse. Siis mäletan und ning ärkamist Eestis. Tunne oli kainem. Mind ootas ees mind alati ära saatev ja vastu võttev Liisa ning koju sõidutav Tarvo. Mind võeti esimestel hetkedel Eestis ühtede mo lemmikinimeste poolt vastu. See tegi seest ilusaks küll.

Peale seda on kõik ülesmäge läinud. Kõik hakkas vaikselt selginema ning praegusel hetkel, olles põgenenud enda sõbranna korterisse vaikust otsima, on palju asju, mida ma siis ei mõistnud, endale tähenduse loonud. Mitte veel kõik ja vaevalt, et ma kõike mäletangi, aga need mis meeles, nende tähendusest saan ma aru. Vähemalt mingil osal.

Ühiskondlik ja enda sisendatud surve pani mind ülikoolidesse proovima. Ma ei saanud sisse. Sel hetkel, kui ma sain e-maili eitava vastusega hakkasin ma üksi enda õe Tallinna korteris naeratama. Miski kergus ja lihtsus tuli sisse. Aju blokeeris kõik tundmuse selle õigususe ees. Süda aga elas omasoodu ning pani mu suu naeratama. Kas ma olen kurb, et ma kooli sisse ei saanud? Aju võib-olla vastaks, et jah, sest egole andis see väikese obaduse õlale. Süda aga muutus tervemaks. Perspektiivi küsimus siinkohal- kellele mis olulisem. Mina olin igatähes rohkem, kui rahul. Tagantjärele tundub ka kõik veel õige, isegi kui ma vahepeal enda emotsioonides kahtlesin süüdistades selles seda, et mul on igatsus veel enda Islandi vastu.

Suvi läks edasi. Suutsin vahepeal juba jaatvalt vastata uuele Islandi tööpakkumisele, mis paljudele kõrvadele teadmata jäi. Ühel hetkel ma otsekui teadsin, et ma lähen tagasi. Samas miski ei lasknud mul seda liiga valjusti kõigile rääkida. Teadis ainult väga lähedane ringkond ja seegi oli tavapärasest kasinam. Siis tulid uued projektid ja ideed. Tuli mu ellu mu imeline Kaisa, kes andis mulle uue hinguse (või vana tagasi. Selle, mille ma olin Islandilt leidnud ja omandanud). Kes sidus mind asjadega, mida ma armastan teha. Kes andis mulle võimaluse kirjutada ja uuesti pildistada. Kes oma olekuga mind tõeliselt tagasi reaalsusesse tõi. Kes andis mulle uued ideed ja suunas sihtidele kuidas ja mida edasi. Ühel hetkel tundsin ennast äkki jälle väga tervena.

Siis leidsin ma endale ühel hetkel täiesti uue ja imelise sõbra, keda mu elus enne ei eksisteerinud. Mu elus käib tihti palju uusi inimesi läbi, kuid vähesed on need, kes mind sügavuti ka puudutada suudavad. Kolme nädalaga teda tundma õppides, õppisin ma enda kohta nii mõndagi uut. Ja sain enda elutarkuste pagasisse juurde mitu head soovitust ja lähtumist, kuidas käituda. Kui ma paljude inimeste kindlat rolli enda elus veel ei tea (et miks nad on ja kuidas nad tulid ja milleks), siis tema oma näen ma nii ilusasti, mis on veelgi ilusam sellepärast. Teised inimesed õpetavad meid ennast nii kaunilt ning tema olemasolu üle enda elus olen ma väga õnnelik.

Seejärel tuli mulle uus plaan mis kujutas (või kujutab. Ma kindlalt veel ei tea) endast Tallinnat. Aasta ja kuue kuust kooli. Vahe etapp järgmisele uuele õppeaastale. Idee sellest, et saan omandada aasta ajaga mingi paberi endale, erialaks fotograafia, kõlas väga hea ajalise võiduna. Kuna ma olen oma elus hakanud hindama aega rohkem, kui midagi muud, tundus see õige ja hea ideena. Ei lähe otsekui aasta raisku. Saan mingi paberi tasku, mis mul elus ehk kindlasti kunagi vaja läheb, sest nii kaugele kui näen ma ennast, näen end kaameraga. Mingil hetkel hakkasin juba mõtlema mõtet, et katkestan enda Islandi plaani ja pidasin salamisi endaga plaane, kuidas seda teha. Samas ma ei suutnud ega tahtnud seda teha. Ühel hetkel tegi elu ise. Ma kaotasin selle koha ja kuigi see oli reaalsusesse tagasitoov nätakas näkku, olin ma ühel ajal taas hetkeks segaduses kui ka kummalises kergenduses. Miski ütles, et see on otsekui hea, et see plaan täide ei läinud. Teine miski ütles, et see on kergendus, sest ma ei oleks suutnud päeva lõpuks ikkagi otsustada, mis on õige. Ühel hetkel oli laual ainult üks plaan ja selleks oli Tallinn ning kool.
Aga siis tulid takistused. Üldiselt kujunesid need kõik eile ning enne, kui ma neile lahendust leidma jõudsin hakata, lahenes kõik ise. See tähendab, et ei lahenenud aga elu tegi paaritunniste vahedega nii, et mul ei jääks otsekui muud vaja üle teha, kui lihtsalt kõik see nn. kinnitada ja edasi liikuda.

Ma kahjuks ei saa vist kõigest täpsemalt rääkida, mis eile, sellel müstilisel eilsel, juhtus, kuid kõige suurem ja olulisem punkt selle juures on see, et ma sain uue võimaluse Islandil. Just siis, kui ma olin juba seadnud endale mingisuguse eesmärgi Eestis, olin välja suutnud isegi mõelda punktid ja sammud, kuidas kõik võiks ideaalis sujuda, tuli jälle mu imeline Island võimaluste juurde tagasi. Ja seekord täpselt nii, nagu ta õigena tundub. Nagu ta südamele pai teeb ja mind rõõmsaks muudab.

Lihtsamaks ei tee see aga seda väikest segadust, mis on nüüd minu sees. Kõik need mõtted ja ideed, mida ma olin juba idanema pannud enda Eestimaal, on saanud nii palju energiat ja hoolt minult, et kuidagi kurb oleks neid nüüd maha jätta. Ma nägin nende kasvatamisega ju nii palju vaeva!
Samas süda tantsib tasakesi ja rõõmsalt mu sees. Ma saaksin tagasi paika, mis mind kõnetab ja kutsub ning puudutab. Samas ma ei saaks seal aasta ajaga ei ühtegi hariduslikku paberit tasku ega (praeguse plaaniga vähemalt) midagi, mis tõendaks mõnda mu oskust. Aga materiaalses maailmas on neid ju vist vaja? Ei?

Kuhu ma jätan uuesti enda kõige väärtuslikumad sõbrad? Kas ma jätan nad taaskord endast 2400 kilomeetrit maha? Kuhu ma kuulun? Kus ma olema pean? Mida ma tegema pean? Kuidas ma enda mõtteid ja ideid kõige paremini realiseerida saan? Kuidas sorteerida segadust?

Ja kõige lõpuks- kas kuulata südant või mõistust. Ühel hetkel oma elus ma tunnen, et mõlemad võivad kõnetada. Mõlemad peaaegu õigesti.




5/25/2016

ÜKS HÄSTI HEA ŠOKOLAADISMUUTI


Anni retseptiblogi tegutseb taas. Ma hakkasin seda smuutit tegema peamiselt siis, kui ma Islandil trennivajut tegema hakkasin ning proovisin enda menüüst shokolaadi välja jätta. Aga mingitel hetkedel aju ikkagi karjus kakao järgi, niiet siis tuli menüüsse see smuuti, mida ma alati oma magusaisu vaigistamiseks teen. Ja kuna see on niiiii hea, siis oleks seda patt teiega jagamata jätta! Niiet siin see on! Proovige järgi ja saadke pilte-kirju ja reekige, kuidas mekkab!


Vaja on viite (tegelikult kuute, sest mul 1 puudus) koostisosa:
- 1 banaan
- 1 sp magustamata kakaopulbrit (või nii kakaoset, kui tahad) 
- klaasitäis mingit taimset piima (kasutan enamasti kookos- või riisipiima. Aga ka kaerapiim aitab või midaiganes eelistate!)
- värsket piparmünti (soovituslik.. tugevalt)
- klaasitäis jääkuubikuid
- ...ja tegelikult panen ma chia seemneid ka sisse, aga kahjuks oli pakk praegu otsa saanud. 



Koori banaan ja lisa soovi järgi piparmünti. Ma lisan alati kusagil väikese peotäie münti. Lisa klaasitäis taimset piima. 



Lisa supilusikatäis kakaopulbrit
Shake shake shake it, shake shake shake it... Kusagil pool minutit, et ta ikka täiesti ühtlane kaunike oleks. 
Kui smuuti on juba valmis blendertatud, lisa viimaseks klaasitäis jääd ning purusta uuesti ära, kui so blender seda lubab. Muidugi ei pea jääd lisama, aga minu arvates jää muudab selle smuuti selleks, mis ta on. Mina teda ilma jää puudumiseta näiteks ei teegi- ta ei maitse mulle sellise... soojana :(

Kui sul on chia seemneid ja tahad neid proovida, siis mina lisan need kolmanda korraga- peale seda, kui jää ka on purustatud. Ja siis ma lisan supilusikatäis chia seemneid, aga ma ei purusta neid täielikult läbi- ainult pisut, peamiselt jätan terveks. Niiet kui otsustad seda teha- siis lisa need vahetult enne joomist, blenderda õrnalt läbi, et ära segaks. 
Peale seda kalla klaasi ning naudi! Niiiii hääää!

5/10/2016

ÜLLATUSPIDU ON PARIM PIDU


Okei, ma ei ole max kindel, kas mo pealkiri vastab just tõele sajaprotsendiliselt, aga noh, eeldame, et siis ikkagi vastab. Tegelikult on ju vist tore saada endale oma pidu ilma seda ise organiseerimata ning teadmata. Üllatused on ju alati toredad. Vähemalt mo jaoks.

Igatähes, mo Islandi väikevennal oli reedel sünnipäev ja kuna ma olin temaga üksi terve nädalavahetuse kodus (tegelikult ta on vanaema juures, niiet ma natukene valetasin), siis mõtlesin, et kompenseerida seda, et teised Hispaanias on, peab ühe peo korraldama, ilma, et ta sellest ise midagi teaks. Õhupallid lakke, tuba kauniks, koogid lauale ja külalised külla! Diil oli, et vanvanemad korjavad ta peale kooli lõppedes koolist peale, et ta koju mingi õnnetuse kombel ei satuks. Kõik sujus kui lepase reega ning kui veerand viis ta sisse astus ja juba õhupallide peale rõõmsaks muutus, oli ta hetke pärast täiesti sõnatu siis, kui kõik inimesed köögist välja hüppasid ja "SURPRISE" hüüdsid! Kui ma peale üllatuse seedimist ühe suure ja siira embuse sain, sain teada, et teistega koos nädal aega planeeritud sünnipäev on õnnestunud. Oh seda õnne ja rõõmu!

Eelmisel õhtul küpsetasin ma poole ööni sünnipäevatorti ka. Mul on nende peale miski salajane anne, ma arvan. Mul tulevad sünnipäevatordid päris hästi välja. Kunagi kui mul aega on, ma peaksin neid müüma hakkama. Teen oma väikese pagariäri. Miks mitte, eks?

Aga väikesed updated mo elust:
1) Kasutan nüüdseks ületee olevat surnuaeda vahemaa lõikamiseks. Kui mul on vaja jõuda teisepoole teed, lähen surnuaiast läbi, sest see lühendab maad.
2) Õppisin jooksma nii, et ma ei väsi ära. Jooksmine on puhas rõõm ja nauding nüüd, jess!
3) Mõtlesin, et ma peaksin oma juuksed veel heledamaks värvima. Samas mõtlen, et kui ma suvel Eestisse tulen, siis nad pleegivad ju ikkagi heledamaks. Ei vä?
4) Tegin pakivahetust Triinu Liisiga ja Marianniga. Ootan juba nii väga, et kõik pakid kohale jõuaksid! Põnev-põnev!
5) Viimasel ajal on Eestis koguaeg 20+ kraadi olnud. Islandil tõuseb vaevalt üle 10.

5/06/2016

MA KOLISIN!


Alustuseks, enne kui teema juurde asun, ma küsin nende inimeste käest, kes suudavad blogida regulaarselt, mitte ühe korra kuus, siis kuidas te seda teete? Ma ei räägi üldse selles, et mul ideid ei oleks, mida siia kirja panna. Aga kui ma hakkan kogu selle töömahu peale mõtlema, mida üks postitus mult tahab (kirjapanekut, piltide kaameras arvutisse tõmbamist, photoshoppimist, flickri üles laadimist, linkhaaval nende siia panemist) siis mõtlen, et oleks ju tore küll kirjutada, aga jumal, ma võin selle ajaga ju tegelikult midagi targemat ka teha. Samas blogipidamine on tark tegu küll. Igatähes- kuidas te seda teete? Panete päevaplaani? Või see blogimine ongi DNA'sse sisse kirjutatud, et sellised pisiasjad nagu kirjatüki valmis kirjutamine (tegleikult see on selle asja kõige mõnusam osa), piltide töötlemine ning nendega jändamine (mis võtab kõige suurema osa ajast) ei olegi mitte mingi probleem vaid puhas nauding? Kui jah, siis rääkige, kust saite. Tahan ka.

Aga teema juurde minnes. Noh- uuesti, ega ma siin ei ole teile sajaga seda rääkinud ka, kus ma siin Reykjavikis pesitsen, aga elasin ma siin alguses ühes väga ilusas kahekorruselises korteris (+ keldrikorrus, mis oli omakorda väikeseks korteriks ehitatud) Reykjaviki kesklinnas. Varsti 2 nädalat täis saades, kolisime paar tänavat edasi (ma täitsa kindel ei ole, aga pakun et kuskil 5-7 tänavat edasi) oma suurde majja. Kolimise päeval oli meil terve armee inimesi abis, et kõik asjad suurde kolimisautosse tassida, alustades väikestest kolimiskastidest ja lõpetades suure klaveriga. Tassitud sai. Siia suurde majja. Ja no oh jumal, kui palju siin ruumi on!

Ma sattusin tänu Malluka blogile lugema Anu blogi (btw- üks uus sümpaatne blogi mulle, mida lugeda meeldib!), kes Kanadas elab ja seal ta kirjutas oma majaotsingutest, et talle on kõik majad suured ja rohkem kui küll, sest sellises nõukaaegses või nõukaaegsete vanematega üles kasvades leiad, et kui kahetoalisest korterist neljatoalisesse kolid, on juba ruumi tohutult. Rääkimata siis neljakorruselisest majast. Niiet ma praeguste prognooside kohaselt olen vist esimest korda homme öösel siin majas üksi. Ma ei ole veel kindel, kas parakad tulevad, aga võib-olla tulevad. Ma olen suht pehmo sellistes teemades.

Aa, ja kas ma mainisin, et mo toa aknast näen ma surnuaeda? Umbes 10 meetri kaugusel meie aiast? Ei maininud või? Noh, nüüd siis teate.

Aga okei, tegelikult ma selle surnuaia teema pärast üldse ei põe. Kuna Reykjavik on juba oma olemuselt päris tsill koht ( täna oli muidu selline insident, et läksin hommikul vendadega koos rutates majast välja- mina olin esimene, kes ukse lahti tegi ja kuna aeg surus peale, ei vaatanud ma tagasi- ma teadsin, et see, kes ukse viimasena kinni paneb, siis läheb uks lukku. Noh, tepperlukk või kuidas seda maakeeli kutsutaksegi? Aga kui ma umbes pool tundi hiljem koju tagasi tulin, nägin ma, et meie koduuks on pärani lahti. Mina olen Reykjaviki peal ainukene inimene, kellel koduvõti on. Järeldus- keegi oli hommikul UNUSTANUD (kuidas see muidu võimalik on??) koduukse kinni panna enda järelt ja kogu see aeg, kui ma olin väljas, oli meie majauks pärani lahti. Kesklinnas. Aga vahet ei ole. Nagu ma olen aru saanud, ei lukusta siiani suur osa islandlastest enda auto- ja koduuksi)
... SIIIS minnes tagasi teema juurde ülevalpool, et kuna Reykjavik on oma olemuselt juba päris tsill koht, siis on noortele see kesklinna surnuaed miski tsillimise koht siin veel omakorda. Olen lugematuid kordi näinud, kuidas inimesed sinna pissile lähevad, kõlisevate kottidega märjukest pruukima ja linnalegendid räägivad, et seal käiakse ka musutamas ja natukene veel... 

Lihtsalt mulle on hirmus harjumatu selle maja suurus. See on vist kõige suurem maja, kus ma kunagi oma elus üldse astunud olen. Suured kõrged seinad-laed, kääksuvad vanad puitpõrandad (neid ma muide armastan!) ja üldse selle maja... olemus. Imeilus ja kodune aga... niiii suur. Mul olid juba parakad oma Kuressaare neljatoalises korteris ringi liikumisega üksi niipea, kui akna taga pimedaks läks. Kui ma ei suutnud 4 tuba händlida, siis kuidas ma nelja korrusega hakkama saan? 

Pudel veini kõlab potentsiaalse lahendusena.

Tegelt on lahe. Ilus on ka. Esimest korda, kui uude koju sisse astusin ja seinu üle vööpama hakkasime, oli mul tunne, nagu ma oleks kusagile Ameerika filmi võttepaika sattunud. Täpselt selline maja, mida filmidest olen harjunud nägema.