6/15/2017

#icelandstories and #iphonediary


Vahepeal on nii palju juhtunud. Ja ma ei suuda aru saada, kas cappucino mille ma just enda kodukohvikust tellisin tuli kogemata tavalise piimaga minu tellitud kaerapiima asemel.
Mul on armas väikene kodukohvik. Ma olen alati unistanud sellisest armsa interjööriga kohvikust, mis on mu kodule täpselt nii lähedal, et ma viitsin ennast iga hommik kodust välja ajada ja paar sammu teha, et kohvikusse oma arvuti või toimetustega tööle asuda. Kuna ma olen loomult keskmisest halvem keskenduja koduses keskkonnas töötades, siis on mul alati idee sellest, et ma saan endale tuttavas keskonnas, kuid kodusest interjöörist väljas olles, usin olla. Novembris uuesti Reykjaviki tagasi kolides ma lõpuks selle võimaluse endale ka sain. Armas kohvik täpselt järgmises tänavas minu korterist. Siia kohale jõudmine ei võta rohkem, kui kaks minutit. Mul on siin välja kujunenud oma koht ning personal hakkab saama töötajate asemel armsateks tutvusteks, kellele lisaks "tere-aitäh" hakkab lisanduma ka "kuidas läheb?". See on armas ja mulle meeldib selline kohvikaromantika. See on kaunis. 

Nägin täna unes, et mul oli blogipostituse sissejuhatuseks ideaalne algus välja mõeldud. Mäletan, kuidas läbi une virgusin ning endale tunnustavat kõne mõtteis pidasin, kui hea alguse peale ma tulin. Paar hetke tagasi aga kui ma oma arvuti lahti tegin, ei mäletanud ma sellest algusest enam mitte midagi. Siiamaani kusjuures mitte. Ja ma alati kurjustan endaga mõtetes, kui palju mulle meeldiks siia rohkem kirjutada aga kui vähe ma seda tegelikult mingil absurdsetel põhjustel või vabandustel teen. Ja ma tahaksin nüüd jaburalt iseendale taaskord lubaduse anda, et ma hoian seda rohkem elul, kui ma seni teinud olen, aga samas ajalugu vaadates olen ma seda sama endale järjest ja järjest lubanud. Või vähemalt õelnud. Niiet ma pean endale kas projekti looma, et ma seda päriselt ka teeksin ja lubada saaksin nii, et ma päriselt ka sellest kinni peaksin. Mulle meeldib endale eesmärke seada. Vähemalt nii ma töötan plaanipäraselt ja organiseeritumalt. Kui ma ütlen endale näiteks, et "homsest hakkad jooksma" siis on suur tõenäosus, et ma lükkan enda homsest jooksmaminekut edasi. Kui ma ütlen endale aga, et "järgmised 10 päeva lähed sa iga hommik kell 6 jooksma" on tõenäpsus suurem, et ma seda ka teen, sest ma ei saa endale seatud eesmärgist ju ometi taganeda. Seega, kui ma loon endale siin ja praegu lubaduse, et järgmised kuu aega ma kirjutan blogisse iga nädal vähemalt ühe korra, siis tegelikult ennast tundes peaksin ma funktsioneerima paremini. 

Ma olen praegu viimased kaks tundi kaenud üle ilmselt kogu internetiavarustes olevad Pariisi airbnb ning hotellid ning ikka veel on nii raske leida midagi, mis sobivalt sobiv oleks. Ilmselt on põhjuseks suuresti ka minu otsustusvõimetus ning iga leiduva nägemine ei ole tekitanud veel seda õiget tunnet. Selle asemel on tekkinud tundmus, et ma ei jaksa enam varsti rohkem otsida ega võrrelda, niiet ma võtan lihtsalt midagi ära. Ma lähen esimesel juulil Pariisi ning ainus mis mul on, on lennupiletid. Jah, õnneks mul on veel piresuts aega, et endale ka katus peakohale leida. Seega, nagu te võite mu väikesest appihüüdest vist välja lugeda, on igasugused soovitused või väikesed vihjed mulle rohkem, kui abiks. Bring it on!

Ma alles avastasin tegelikult, et ma ei ole ka kirjutanud sõnakestki enda viimasest väljamaal uudistamisest, kui ma Šotimaale omadega lendasin. Oh, mul on palju pildimaterjali. Sel aastal olen ma seega juba kaks korda käinud kusagil, kus ma enne käinud ei ole. Ja nagu võite aimata, olen ma sellega rohkem veel kui rahul. Tegelikult peaksin ma ka koju omadega minema. Külla, natukene bürokraatiat ajama. Aga asja kõige keerulisem osa on see, et lennupiletid Eestisse Islandilt on kallimad kui... kui lennata kusagile mujale uude huvitavasse kohta. Samas ma tean, et septembris pean ma niivõinaa ikkagi korraks minema-tulema. 

Mu elu on viimasel ajal nii põnev. Ma näen ja hakkan alles praegu tajuma, kuidas nii palju kahe aasta jooksul muutuda saab. Ehk siis alates sellest, kui ma Eestist ära kolisin. Kui palju mina muutunud olen ja kui palju on minu väärtused ja eesmärgid teiseks kujunenud. Kui palju ma olen edasi kasvanud ning hakanud uusi ning teisi asju elus väärtustama. See on ilus ning ennastleidev. Vähemalt mina olen endast viimasel ajal aina rohkem aru saama hakanud. Enda jaoks selgemaks kujunema. Isegi, kui ma olen arvanud, et ma olen endast alati päris palju teadnud, näen nüüd, et saan veel rohkemgi teada.

Mis ma viimasel ajal teinud olen. Ma olen käinud paljudel kunstinäitustel ja loengutel. Mõnikord leian ennast mõttelt, et kas ma lähen mõnele kunstinäituse avamisele lihtsalt sellepärast, et mind huvitab päriselt sealne kunst või olen ma rohkem elevuses sealse veini pärast. Lisaks on kunstinäitused naljakad asjad. Sellepärast, et kuigi tihti on tegelik sealne kunst ka päriselt huvitav (vähemalt 50% ulatuses) siis ülejäänud pool katab endas ära inimesed. On huvitav vaadata ja jälgida kunstinäitustel käivaid persoone. Tihti on nende olemus väga kirju. Näiteks ükskord kohtusin ma näitusel ühte meesterahvast, kes külastas Reykjaviki Chicagost. Ta oli keskpäraselt tore vestluskaaslane ning ühel hetkel lõime me ilmselt koos ühe toredaima näituse-deidi vormis oleva "mängu" kuidas inimest tundma õppida. Nimelt käisime me läbi kõikides ruumides olevad maalid ning sobitasime neid enda oletatavasse ühisesse elamisse. Seda oli umbestäpselt nii lõbus teha, et lubasime üksteisele seda ka tulevikus kasutada, kui tulevastele deitidele läheme. Ta hakkas küll mind peale ühise kodu juttu kiirelt enda tulevaseks abikaasaks hüüdma, kuid ma suutsin viisakalt põgeneda. Ta oli ainult keskpäraselt tore. Kuid meie ühiselt loodud mängu hakkan ma kindlasti tulevikus veel võimalusel praktiseerima. See on meeletult hea ice-breaker.

Kahe eelneva päeva jooksul olen käinud kolmel näituse avamisel ning kahel arhitektuuri puudutaval loengul. Esimene andis natukene rohkem soovida kui teine. Praegu algas just ka üks näituse avamine, kuhu ma esialgse plaani järgi mõtlesin minna. Aga plaanimuutuse järgi siiski ei läinud. Homme see-eest lähen jälle. Ma proovin endast tugevalt maksimumi anda, et oma koolivestlusel võimalikult harituna näida, sest lisaks mu igapäevasele rutiinile, mis hoomab endas tööl käimist, kilomeetrite jooksmist ning suhkrust kaarega ringi käimist, olen ma enda üle kõige uhkem sellepärast, et olen viimaks ometi end tagasi saanud loomise lainele. Kuna ma võtan enda projekti "Anni kooli 2018" prioriteetide järjekorras esimesena, olen ma viimasel ajal end iseseisvalt harinud ja sellel lainel lennelnud pikka aega üsna edukalt. Ma olen lugenud rohkem teemakohast kirjandust, kui vist kunagi varem pluss minu vaade näha kunsti peaaegu igalpool, on pea täielikult taastunud. Kuigi praegu tundub hirmutav panna enda "portfoolio" kokku, siis tegelikult ei suuda ma seda aega ära oodata, mil ma seda tegelikult teha saan. Ma loodan, et sel hetkel, kui ma selle ära saadan, on mul enesekindlust täpselt sama palju, kui praegu seda kirjutades. Naljakas on see, et kui ma eelmine aasta esimesel korral fotograafia erialale ei kandideerinudki, sest see "tundus liiga lihtne" ning teine kord kandideerides ei saanud sisse, sest õppejõud ütles, et neil ei ole mulle enam midagi õpetada ja nad kardavad, et ma saan sellest koolis käies kiirelt ka ise aru ning jätan õppe pooleli, siis nüüd ma tunnen, et ma ei ole ehk piisavalt hea. Kuid see on vast paljugi seetõttu, et ma vist seadsin enda koolipilotaaži natukene kõrgemale seekord, mis mind ka natukene proovile paneb. Ma arvan, et ma ei pea lisamärkusena mainima, et olen väga elevuses ja põnevil. Ma peaks ainult raha ka hakkama sama usinalt koguma, kui ma raamatuid loen või kunstinäitustel veini joomas käin. But i will get there. 

Ma vabandan, kui see vabandust vajab, natukene segamini pildimaterjali pärast. Nimelt mul on telefoni kogunenud terve hulk ilusaidvahvaid pilte, mida ma mllegi pärast väga ei jaga. Seega ma nüüd siis jagan.
Muide- piltidel olevad tänava vaated on minu trajektoor korter-töö. Ja ma igakord leian seda jalutades midagi väga ilusat, mis on pildistamist väärt. Mu teekond kulgeb läbi kahe "rabbit hole" nagu mulle neid kutsuda meeldib. Tööle jalutamine on alati nii tore! (Okei, väljaarvatud siis kui tuul näkku koos vihmaga end sajatab. Siis ei ole tore.)

4/25/2017

i love myself and i love you

Mul on üks ilus sõbranna, kes on endale minevikus natukene haiget teinud. Ta lubas enda mineviku valu iluks muuta. Ma armastan teda väga.

// I have one beautiful friend, who have been hurting herself little bit in the past. She let me turn this pain into beaut. I love her a lot.




2/11/2017

#icelandstories I


Avastasin, et ma olen üsna vähe pajatanud tegelikult sellest Islandimaast, kus ma kogu oma olemisega paiknen. Mis on samal ajal ka väga suure info raiskamine, sest Island annab kirjutamise materjali ikkagi omajagu. Seega ma otsustasin, et ma alustan enda blogis (et enda igapäevaelune blogi ja siis see mõtlik-kujundlik blogi, mida te seni tunnete, siiski koos ja lahus hoida) natukene erandatud postitustesarja, kus ma proovin rohkem kergemalt ja igapäevasemalt kirjutada. Võib-olla see on järjekordne minu enda taltsutamine saagast "kirjuta-anni-rohkem-võta-end-käsile" žest, kus ma proovin end kirjutama motiveerida, aga hei, kaotada ei ole ju midagi. Ainult võita, niiet eks ma siis proovin. Lisaks on sellise "rubriigi" kirjutamine ka tunduvalt vähem aeganõudev ning lihtsam kirjatükk nii kirjutada kui lugeda. Aga, et te saaksite mind ka raja peal hoida ja motiveerida (mitte, et ma seda nõuaksin, eksole), siis tundke alati vabalt enda küsimustest teada anda, millele ma ehk oskan vastata oma järgmises kirjatükis. Eks see jää-tule maa ju ole nii küsimusi ja müstikat täis.

Täna on Islandil järjekordne klassikaline islandi-ilma-päev. Kui hommikul oli enamvähem, siis lõunaks saabus tuul, mis on ebamugav ning väljas olemist üleliia palju ei soosi. No siuke külm ookeanibriis, mis igal sammul päris rajalt maha ei võta aga lageda peal olles iga kolmas samm on natukene tuulest mõjutatud küll. Kuna mul on täna üle pika aja esimene vaba päev töölt, otsustasin sellest hoolimata peale Fred Jüssi raadiosaadet kuulates ja Eestimaa looduse igatsuse vaimus seda tuult trotsida tema negatiivsete omaduste poolest ja otsustasin näha ainult head. Seega tõmbasin enda tuulelumetormivihma parka kurguni, mütsi pähe (mis tegelikult palju ei aidanud, sest tuul puhus ikka kõrvades veel tund aega hiljem edasi) ning kappasin enda maja taha ookeani äärde. Tahtsin kuulata vaikust ja kuidas ookean siin mühiseb, olles kasvanud mere kõrval. Lõpetasin aga korjates rannaäärest mere poolt lihvitud klaasikilde, mis tuletas mulle Kaspari emmet meelde, kui ta mulle kunagi mere ääres jalutades rääkis, kuidas talle need meeldivad ja kui kaunikesed need on. Nõustusin ja nõustusin topelt täna, kui neid peotäie korjasin ja tasku pistsin. Kahe aasta jooksul esimesed, mida leidnud olen. Mõtlesin, et miks küll, sest ookeani ääres jalutanud olen ma siiski omajagu. Avastasin seejärel, et olen alati olnud natukene "metsikumates" ookeani äärealadel. Oma maja taga oleva ookeani kaldal olen vähem jalutanud. See tähendab, et vähem külg-külje kõrval. Olen kasutanud seni mugavndatud radu. Miks, ei tea. Mulle on ju alati meeldinud kive otsida ja neid korjata.

Kividest rääkides, siis Islandil oli (selline naine, nimega Petra, kes elas Stöðvarfirðis, kes käis jalutamas ja korjas kive. Ja käis mägedes, ja korjas ka kive. Ja konkreetselt vedaski igas suuruses kive koju. Mõnikord ronis mäe otsa, leidis sealt ühe suure ilusa kivi mis talle meeldis, aga ise ei jaksanud ära tuua. Siis jalutas alla tagasi, otsis paar kalameest, võttis need endaga mäe otsa kaasa, et nemad talle kivi alla veaks ning tulid uuesti koos kiviga alla tagasi. Kive saigi proual omajagu ning nüüd on tema kodust tehtud muuseum, nimega Petra's Stone Collection.  Kõlab väga millegina, mida mina teeksin, kui ma lõpetan aastate pärast üksi ja vallalisena koos oma kolme koeraga kusagil mägikülas Islandil. Ma juba paar aastat tagasi alustasin kivikorjamist, kui enne esimest korda Islandile kolimist oma toas suurpuhastust tegin ja end veensin, et mu kivikollektsioon on rumal ja ämbritäie kive seejärel ära viskasin. Petra annab tõestust, et vist poleks pidanud...

Minult on küsitud küsimusi islandi keele kohta ning seda, kuidas ma sellest aru saan ja kas ja mis tasemel ma seda ise räägin, sest kes islandi keelt kuulnud, saab aru, et see on paras päkapikukeel. Selles suhtes armas mõelda, et mu keelepagasisse kuulub kaks väikest maailmakeelt, mida ma mõistan ja rääkida oskan- eesti ning islandi keel. Kummagagi pole üleliia palju teha, samas annab suure eelduse tunda end koduselt ja tegutseda nende keeltega, kus kultuur õitseb igatipidi.
Muidugi ei räägi ma kahjuks keelt täiesti ludinal ja islandlase tasemel, mida minu pooleteisest siinolemise aastast võiks ja samas ei võiks oodata. Aru saan see-eest kõigest. Rääkides ma hätta ei jää ja enda asjad saan räägitud. Keerulisemate ning pikemate eneseväljenduste juures võib lihtsalt juhtuda see, et ma ei ütle täpselt seda, mida ma mõtlen, sest vajalik sõnavara on puudu ning pean toimetama enda olemasoleva sõnadega, mis olemas on.
Keele noppisin üles, nagu keelt ikka. Esimest korda tabasin seda, et keelt ongi ikkagi palju lihtsam õppida kohapeal, kui koolis koolipingi taga. Kui saaks kuidagi ühendada selle, et koolipingis õpitu ning kohapeal kogetu, oleks ilmselt keeleõppimise protsess imekiire ja tulus. Praegu pean endale koolipinki ise tegema. Grammatikat mulle õpetati. Peaksin veel juurde õppima- ise tunnen, et pole piisav. Aga step by step ja mõnikord steps by step.
Islandlased räägivad aga ka väga head inglise keelt. Mõnikord kahjuks liigagi head, et motivatsioonist oma mugavustsoonist välja tulla ja islandi keeles tervet vestlust purssima hakata, on väga ebamugavaks tehtud nende enda hea inglise keele pärast. Vanemad inimesed muidugi vähem, nagu Eestiski, aga siiski. Ka 60-70 aastastega saab hästi inglise keeles vajadusel hakkama, kui sa just vana põlise Islandlasega kokku ei satu, kes kogu oma elu põhjas väikeses kalurikülas elanud on. Samas on ikkagi tõde paljugi see, et Islandi keel on oma olemuselt minu arust nii imeliselt ilus, et endal tekib lihtsalt tahtmine seda võimet omandada ning rääkida sama ilusasti, nagu teisedki. Lisaks mõista kõike seda kunsti- muusika, luule, kirjandus, filmikunst...

Lisaks uuriti minult, et kuidas siis selle Islandi krooniga on, sest teada on, et ega see riik siin üleliia odav ei ole ning Eestist tulles peab ieorosi taskus natukene rohkem olema, kui muidu.
Selles osas ma pean nõustuma tõepoolest, et odav siin ei ole. Samas teeb asja kergemaks asjaolu, et palgad, mida teenid, on siiski õigesti elades, on suhteliselt elamisväärsed. On muidugi erandeid, kuid mina üleliia kurta ei saa. Ma ei ole väga laristaja ning olen avastanud, et olen pigem viimasel ajal koguja ja ühe korraga suure summa ära kulutaja kui igapäevaselt natukene.
Ma ei ole enne selle artikli kirjutamist põhjalikku eeltööd täpsete hindade ja kalkulatsioonidega teinud, aga paar hinnanäidist:
liiter piima, mida ma viimati ostma pidin, maksis kuskil 280 ISKi, mis on umbes 2,37€. Üüri maksan mina oma toa eest a.ka korruse eest, kus üleval korrusel elab veel kaks tüdrukut, peaaegu 700 eurot. Elan ma aga kesklinnas ning heas rajoonis. Samas, selle sama raha eest saaksin ma Tallinnas üürida Kadriorus tervet korterit.. ja mitte halba korterit.
Pilet ujulasse  a.la Nõmme ujula, maksab 900 ISKi, ehk 7.50€. Üks bussipilet, näiteks Taksopargist Vabaduse väljaku peatusesse, maksab 440 ISKi. Mis on 3,65€.  Kui tahad veel järgmise bussiga kolm peatust sõita, maksad uuesti.
Vesi ja elekter see-eest liiga kallid ei ole, sest teadagi veest islandil puudust ei tule ning soojusest/elektist niisamuti, sest seda toodavad islandlased peamiselt hüdroelektrijaamadest, sest langev vesi on ööpäevaringselt käes.
Lisaks meeldib mulle see ilus mõte, et Islandilt on mul alati odav igalepoole mujale reisida, sest elu on enamikes kohtades odavam, kui siin. Lennupiletid New Yorki/Torontosse/San Fransiscosse on Reykjavikist palju odavamad kui lennata Tallinnasse. Seega ma parem toidan jõudsalt enda hoiupõrsast ja lähen ühel hetkel uitama!

Praegu on kell aga saanud umbestäpselt üks öösel, ma olen küpsetanud täna kolm kooki, sealhulgas tiramisu ning Sandra Vungi maailma parim banaanileib. Mul on pea täna omajagu aega valutanud ning mul on homme väikevenna sünnipäev, enne mida ma tahan produktiivne olla, niiet mul on täpselt õige aeg teile postitus avalikuks teha ja endal see kinni panna.
Seega- tere tulemast minu uude blogisarja, kus ma jutustan teile igapäevaselt toredaid lugusi. Proovime vähemalt, eksole. Ja veelkord- kui teid miski huvitab, siis tundke end vabalt seda siin küsida. Vastan hea meelega, kui vähegi oskan!
Pai!

1/29/2017

WHERE IS YOUR HAPPY PLACE?


Uus ring ümber päikese, ehk maakeeli uus aasta on kestnud tänase seisuga 29 päeva, ehk juba pea kuu. Ma ei tea, kuidas teil selle uskumisega on, aga minu arvates on tegu kohutavalt kiirelt lennanud ajaga. Kui praegu on juba kuu aega nii kiiresti läinud siis kah asi juba jõule ootama uuesti hakata. Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini see aeg minema hakkab, olgugi, et tegelikult ruttab ta ikka samal sammul edasi, mis alati. Lihtsalt mina vist lendan ajas kiiremini. Aeg on niikuinii suhteline mõiste, aga aja lendamine vist on veel absurdsem. Mina lendan. Aeg on ikka enda tempos edasi.  Mida ma siis selle lendamisega ka teen. See on keerulisem osa. Proovin tegus olla.

Aga ma tahaksin enne välja tuua ühe ilusa aspekti selle aja juures, mis mind sel aastal saatma on aina tugevamini hakanud peale seda, kui ma seda mõistma hakkasin. Ma olen end mitmeid kordi leidnud ahhetamas ise ning teistega koos, kuidas aeg ikka lippab ja kiiresti läheb. Seepeale ma avastasin end ka mõttelt, et kui palju lihtsam on niimoodi kätte võtta mingisugused eesmärgid ning soovid, mida tundub "nii kauge saavutada", sest reaalsus on ju tegelikult see, et see tuleb kiiremini kätte, kui oodata oskad, sest aeg lendab ju nii kiiresti! Ja mida tegusam sa oled, seda kiiremini ta ka tuleb, sest kogu organiseeritud aeg kulub tegemisele. Seega, kui te lisasite enda uue aasta lubaduste nimekirja näiteks raha kogumise, kaalu kaotuse, raamatu kirjutamise või misiganes "töö" tegemise, mis võtab otsekui NII kaua aega ja mille valmisprodukt on nii kauges tulevikus, siis tegelikult ongi kõige parem mõte kohe alustada. Sest tegelikult jõuab see "nii kaugel" juba kohe varsti kätte. Sama kiiresti nagu järgmised jõulud või uus aasta või sünnipäev.

Mul on varsti sünnipäev!

Ma alles mäletan, kui ma enda asjad uuesti kokku pakkisin ning tagasi Reykjaviki lendasin. Eesti oli ennast mulle ära näidanud ja ma olin ta uuesti ära näinud. Palju segaseid mõtteid oli peast läbi käinud ning selgus oli kõike muud, kui selge. Sellest on nüüd peagi kolm kuud möödas.

Mul oli kord vestlus enda emaga, kui ta küsis minult, et mis see "õnn" on. Esimese hooga turtsatasin ma muigama, et mismõttes selline küsimus, see on ju nii selge, mis on õnn. Siis ma aga mõtlesin seda mõtet teist korda ja leidsin end mõttelt, et ega seda õnne ei olegi nii kerge ühte lausesse panna, sest tegelikult on ju õnn nii mitmete tundmuste ning asjade tulem. Ainus mida ma sel hetkel täpselt teadsin oli see, et ma olen õnnelik. Ma olen ääreni õnnelik ning ma ei ole vist oma elus kunagi sellist rahulolu tundnud, nagu ma praegu tunnen. Ega ma ei tea vist siiani, kuidas õnne sõnadega võimalikult täpselt kirjeldada. Ta on tundmus, minu jaoks ka eluviis. Ma tahan olla iga hetk õnnelik ja oma õnnelikuses ka olla võimalik teisi õnnelikuks teha. Mulle meeldib mõelda, et minu õnnetunne suudab ka minust välja kiirata ning ka teisi selle tundmusega puudutada. Ja minu õnnetunne ei peitu suurtes tegudes, vaid väikeste asjade kokku sattumises. Suured õnnetundmused lihtsalt elustavad seda tunnet.

Minu jaoks on õnn kohutavalt oluline. Ilmselt tegelikult kõigi jaoks, aga mida ma olen tähele pannud, ei tegele inimesed enda õnnega piisavalt palju. Mida ma silmas pean on see, et... õnn tundub minu arvates enamikele inimestele kas mingi ajutise nähtuse või "teiste inimeste" privileegina. Inimesed lepivad, et asjad on "okei" ja "mõnikord on ju hea ka". Kuigi tegelikult ei ole selles midagi isekat ega midagi erilist, kui enda elult nõuda iga päev õnnetunnet. Tõsi on see, et inimesi teevad ka erinevad asjad õnnelikuks, kuid tugeva alustala loob minu loogika järgi see, kui inimesed oskavad olla tänulikud pisiasjade üle. Väärtustada igapäevased väärtuseid. Et see ei ole mingisugune hipi-jura, kui akna taga öötsuvad puuoksad või päikeseloojangu ajal roosaks värvunud taevas õnnelikuks teeb. Õnnetunne peitub väikestes asjades, mida tuleb alguses ilmselt märkama hakata ja siis muudavad nad sind ajapikku iseenesest õnnelikuks. Õnne valem vist on tõesti olemas, aga see, et see valem toimima hakkaks, on vaja endaga eelnevalt ilmselt pisut tööd teha.

Võta korra aeg. Enda aeg enda jaoks. Kui saad, vaata peeglisse või aknast välja õue. Ja mõtle, mis sind õnnelikuks teeb. Mõtesta endale enda suured ja väikesed rõõmud korraks lahti. Ka need, mis iseenesest mõistetavad tunduvad.
Minu igapäeva õnne tagab hommikused ärkamised ja võimalus püsti tõusta ja end ringutada (tänutunne kõikidele mu toimivatele jäsemetele ja organitele), hommikupäike või vihmasabin aknaklaasile. Hommikune vesi ning smuuti. Hea hommikusöök, värske toorainega mille valmistamiseks võtan ma alati hommikuti palju aega. Minu hommikune muusika pleilist ning päeva esimese kohvi lõhn. Peale pikka talve Islandil aina tihedamini päeva jooksul pilvede tagant välja piiluv päikene ning vaade mägedele. Sellele, kuidas puud tuule käes öötsuvad ning õhtul tuulevaikse ilmaga töölt koju jalutamine. Õhtune jooks, ookeani lainetus ning taevas tantsivad virmalised. Minu enda mõtted ja plaanid, kuidas saavutada midagi rohkemat ja paremat. Tähed ning kuu taevas ning tuule käes ära jooksvad pilved. Linnulaul. Klaas veini. Uus raamat ning soe tekk peale külma jalutuskäiku. Kallistus ning head sõnad.
Elu on nii maailma ilus. Ma ei mõista, miks inimesed seda nii vähe näevad ning keskenduvad alatihti päevast-päeva kõigele sellele eelisjärjekorras peamiselt, mis on pahasti või mitte nii hästi. Ma ei ole tundnud ammu seda tunnet, et ma ei taha hommikul üles ärgata. Ma armastan minna oma tööle, mis ei ole mitte midagi suurt ning karjääririkast. Aga ma armastan tööl olla ja oma tööd teha. Ma armastan sinna minekut, seal olekut ja sealt ära tulekut. See ongi elu imeline näide, kuidas sa saad armastada kõige lihtsamaid asju enda elus siis, kui kõik on... su enda kätes. Omad kontrolli enda emotsioonide ning tegude üle ning armastad iseennast ning teisi. Õnn on ilus tunne. Õnnetunne. Ilus. Igas mõttes, igast küljest. Puhas ja siiras. Ilus.

Ma tahaksin lihtsalt õelda, et... meie igaühe õnnetundmus on meie enda teha. Mis on tegelikult kõige ilusam ja lihtsam viis üldse! Iseennast millegi poole töötama panna on palju lihtsam, kui kedagi teist muuta. Me ei pea leppima sellega, et asjad on "enamvähem okeid". Tegelikult saavad olla asjad koguaeg imelised. Tõusud ja mõõnad on otseloomulikult ja see on elu üks ilus osa, aga kui asjad on tasakaalus, ei ole need möönad nii kontrastsed. Tõusud tulevad suuremate ja väiksemate tõusudena küll. Me kõik ju teame, kuidas mõned hetked teevad õnnelikumaks kui teised. Lihtsalt. Nii palju on meie enda valikute küsimus. Ja need kõik algavad iseendast. Kui sa ei ole rahul sellega, et sa vaatad palju telekat, kaalud rohkem kui tahaksid ning pole nii edukas ja produktiivne kui kõik teised, siis tegelikult kõikidele nendele asjadele on vastused olemas sinu enda näol. Eneseharimine ning endaga töötamine on nii põnev protsess! Kombata iseenda piire ning võimeid. Kui palju sa suudad ning kui kaugemale sa minna saad. Ja tulemused on rohkem kui tihti imelised! Lihtsalt.. tuleb armastada iseennast ja teisi. Enda kõrgele seadmine (või sinna töötamine) ei tähenda sealt teiste alla lükkamist. Kõige imelisem kooslus mida ma tean on see, kui on olemas kaks kuni mitu inimest, kes armastavad iseennast ning üksteist ning aitavad üksteist kõrgustesse ja paremaks, isegi kui nad teevad kõik täiesti erinevaid asju (tundmus, mida olen enda teiselt perelt õppinud ja igapäevaselt kogen).

Tegelege, armsad, endaga! Tehke midagi, mida te alati teha või saavutada olete tahtnud, sest nagu ma alguses ütlesin, aeg lippab ning kõik mis tundub kaugel, on tegelikult nii lähedal ja varsti juba käeulatuses. Ja kui te mõistate, et te teete midagi iseendale, muutub see veel väärtuslikumaks. Sest enesearmastus on ilus.

Kui te saladust ei tee, siis ma tahaksin hea meelega kuulda, mis teid õnnelikuks teeb. Või mida te defineerite "õnnena". Kui teil on hetk aega, siis ma hindan seda, kui te kirjutate minu õnnetundmuse alla enda õnnetundmuse. Natukene mulle, natukene teile endale. Sest millegi sellise üleskirjutamine viib tihti millegina, mille peale näiteks ammu tulnud pole. Mulle meeldiks kuulda, kus on teie "happy place." :)
Seega- kus on teie igapäevane õnn?

12/30/2016

I REALLY LIKED YOU, 2016!


Ma arvan, et ma ei ole seda paika siin kunagi pidanud kellegi teise jaoks, kui iseenda. Samas on selle piirid ja mastaabid aastate jooksul paljugi muutunud. Siin blogis saab tagasi minna 2011 aastasse, kuuks detsember, postituse pealkirjaks "uus aasta". Ja siin me nüüd taaskord oleme- vanaaasta jalamil ja uue hakul. Ma pajatan teile jõuludest ehk veidi hiljem, sest armsat materjali mul sellest on. Samas mõtlesin, et ma kirjutan enda tunded ja emotsioonid 2016 aastast enne tühjaks, kui kogu blogimaailm seda tegema hakkab. Olugi, et ma tookord alustasin seda vist enda jaoks ja teen seda osaliselt siiani, on teil minu blogimaailmas suur roll. Üks tundeid, mida ma armastan meeletult palju, on tagasiside teilt. Armsad kommentaarid või personaalsed kirjad. Et olen midagi kelleski liigutanud, juurde andnud või mõtlema pannud. See on minu, kui loomeinimese loomises oluline osa. Endast ära andjana tunnen ma olulist rolli teistele juurde anda selles enda ära andmise protsessis. Minu arvates selles see ilu ja võlu peidubki.

Iga mo aasta on hea olnud. Ma ei mäleta enda 21-eluaasta jooksul ühtegi mitte head aastat. Võib-olla on "süüdi" siin minu positiivne meel näha head kõiges, mis ümberringi toimub, kuid ma ei suuda meenutada ühtegi aastat, mis mulle meelepärane olnud ei ole. Tõsi on aga see, et 2016 aasta on olnud ilmselt minu senise elu kõige toimekam. Ehk on asi selles, et see oli esimene terve aasta, kus ma sain ilma mulle ette seatud kohustusteta elada ning kõik kohustused mis mul olid, lõin ma endale ise.

Eriti on see ring ümber päikese jätnud mulle mälupilte igasugusest armastusest. Armastusest minu vastu, ümbruse, looduse ning armastust enda ning teiste vastu. Seda ilusat, sooja, mägesi liigutavat tunnet on sel aastal hästi palju olnud. Ei tea, kas asi on selles, et ma olen seda teadlikult-alateadlikult ise rohkem märkama/jagama hakanud või olengi ma olnud sel aastal kuidagi eriti armastusemulli all ning kohanud oma elus nii palju ilusaid inimesi, kellega on rõõm koos olla ja ilus armastada. Sest armastus on kindlalt minu lemmiktunne. Mulle meeldib mõte, et armastus ongi kõike liikuma panev jõud. Armastus ei ole ainult inimeste vaheline tunne, vaid ka armastus töö, raha, võimu, kunsti, raamatute või mille iganes vastu, mis kujundabki inimesed paljustki selliseks, nagu nad tegelikult on. Armastus päriselt liigutabki mägesi. Võimatu saab võimatuks, kui enda soovi ja tunde taga on armastus, mis liigutabki end... rohkem liigutama ja asju korda saatma.

Ma tahaksin osata võtta kokku selle aasta mingisugused kõrghetked ja need siia üles kirjutada, et ma seda aastate pärast lugedes mäletaksin, mis mind sel korral puudutas. Ma ei ole sellesmõttes "uue aasta" usku, et see on otsekui mingi müstiline kuupäevade ja numbrite vahetus, kus saab üleöö digimuutuda inimeseks, kes oled alati soovinud olla. Ma ikka pigem usun seda, et vahet pole millal millega pihta hakata. Selleks ei pea ootama uut nädalat või uut kuud. Küll aga mulle meeldib see mõte sellest, et üks ring ümber päikese on taaskord tehtud ning mis ma sellel ringil õppisin ja juurde sain. Mulle meeldib see tagasivaatamine ning analüüsimine. See on minu arvates armas, õpetlik ning enda analüüsimine on ikkagi enamasti head tõotav,

Seega, ma proovin...

1. Islandilt Eestisse, Eestist Islandile
- Aastal 2015 suvi kolisin ma enda asjadega Islandile elama, kus sain ma endale teise pere ja kodu. 2016 suvel tiksus otsekui esialgse plaani aeg täis, et veedan Islandil vaid aasta aega. 20.juuni lendasin ma süda valus, Eestisse tagasi. Iga asi, mida ma proovisin käivitada, mitteharjumuspäraselt ei hakanud tööle ning mitmeid "ebaõnnestumisi" (ehk avastusi, kuidas miski ei tööta/toimi) otsustasin järgneda siiski enda südamele ning kolisin 8.november tagasi Islandile. Rõõm oli uuesti tagasi.

2. Esimest korda päriselt iseseisev elu... kind of.
- Esimest korda elus ma hakkasin 2016. aastal elama iseseisvat elu, üürides oma elu esimest korterit ja muretsedes elus esimest korda täielikult ja sajaprotsendiliselt selle pärast, kas vetsus on vetsupaberit ning kas tolmuimeja tolmukotte on veel kodus. Kas pesupulbrit jätkub ning kas šampooni on veel kodus. Samas on oluline see remark "kind of" selle esimese väite juures, sest mo islandi kodu ( ja päritolu kodu) on mind ikkagi meeletult aitanud kogu selle protsessi juures ja ma ei oskaks tänulikum olla. Tänu nende imelisele valmidusele sain mina endale selle korteri, kus ma baseerun ning sain töökoha kohta, kus ma tahtsin. Lisaks veel igasugune.. abi. Materiaalne, vaimne, midaiganes. Nad on mind kogu selle iseseisva eluga pihta hakkamisel siin Reykjavikis palju aidanud ja palju-palju lihtsamaks teinud. Armastus on ilus.

3. Õppetund: "Ainult südamega näebki hästi. Kõige tähtsam ongi silmale nähtamatu" (teate küll seda rebase saladust. Kes ei tea, seadku endale '17 eesmärgiks läbi lugeda "Väike Prints".)
- Eesti ei teinud mulle nelja kuud seal olles kõige lihtamaks. Juuli lõpp-august ma ilmselt kukkusin oma elu kõige suuremasse segaduseauku, kus ma proovisin kõike, mis mo süda mulle rääkis, eitada ning talitada selle järgi, mida kõik teised mu ümber räägivad ja ütlevad ning mida mõistus otsekui õigeks peab. See lõppes ühe suure krahhiga, kus ma pagesin (aitäh Eva ja Hanna Mari!) üksinda oma ette peaaegu kuuks ajaks ning tegin lisaks endale ka paljudele enda lähedastele nn. hard-time, olles täielikult isoleeritud kõigest ning andmata välja informatsiooni sellest, mis minuga toimub. Tagantjärele saan aru, et see ei teinud teistele inimestele, kes minust hoolivad, seda perioodi samuti üleliia kergeks, sest ma olin lihtsalt kadunud ja lõpetasin selle kõige haiglas, operatsioonilaual.. Ma ei elanud kodus ning ma ei suhelnud kellegagi. Samas ma ei suudaks seda olukorda ka tagantjärgi tarkusega muudmoodi lahendada. See üksioleku periood oli mulle rohkem, kui vajalik ning ma käituksin (kahjuks) ilmselt seda uuesti läbi tehes sarnaselt. Ma tean, et üksiolek ning isoleeritus ravib mind. Introvert, mis minus peidus on, vajab seda aega. Samas on mul sellest olukorrast võtta siiski eelkõige kaasa see tarkus, et edaspidi ma talitangi esimest korda kohe õigesti, kuulates seda, mida süda näeb. Ülejäänu on müra.

4. Otsekohesus ning otse rääkimine
- Elu ei ole olnud kunagi lihtsam, kui praegu, kui ma olen omandanud endale selle oskuse ning kindluse rääkida asjadest koheselt ja otse, nii nagu need on. Kui miski häirib- räägi. Kui on arusaamatus- räägi. Kui tunned end pahasti/riivatuna- räägi. Lahenda probleem koheselt, juba selle tekkimise jalamil, mitte ära ketra seda edasi ning muuda segasemaks. See on mind sel aastal väga tugevalt saatnud ning ära lahendanud juba eos kaks kuni mitu  probleemi/segadust. Otse rääkimine hoidis ära ühe ilusa sõprussuhte keeruliseks muutumise ning ehk isegi hävimise ning otse rääkimine andis mulle suuremad, vabamad ning puhtamad tiivad lendamiseks, kui rääkisin ammu südames istunud mõtted ja tunded välja ning sellega saabus ka tohutu kergus.

5. Inimsuhted
- Selle tähe all vist on enamus asju siin aastal juhtunud. Ma ei ole kohanud sel aastal üleliia palju uusi inimesi (või on neid tegelikult nii palju, et ei oska enam hoomatagi), kuid on vähesed, kes on mind tõsiselt puudutanud. Ma küll annan endast tihti palju välja ning ma olen enda sõprade seas ilmselgelt tuntud selle inimesena, kes teab alati kedagi, kes teab kedagi ja leiab alati enda probleemidele või küsimustele vastused täpselt sealt, kus seda vaja on. Mul ei ole raske inimestega heasse suhtlusesse astuda (saladus- ma tegelikult ei naudi small talk'i), kuid mul on millegi pärast VÄGA raske saavutada inimestega see koht suhtluses, kus kas mina muutun inimesele nii sümpaatseks, et ta soovib minuga ka edasi suhelda rohkem või minul on raske puurida inimeses sinna kohta, kus ta avab enda tõelise "mina". Lühidalt- ma klikin inimestega tõeliselt ära TÕSISELT harva ning nii ka selle aastanumbri sees. Ma leidsin endale siit aastanumbri seest endale 1 sõbranna, keda armastada on lihtne ja puhas. Ei ole keerulist inimsuhte püstihoidmist ning arusaamist. On ilus olemine, kus on tugev teineteise mõistmine. Ja mida ma armastan.
Suvi tõi mu ellu teise ilusa inimese, kes baseerus peamiselt pildil küll mõned kuud, kuid seal olles tugevalt ning mõjutavalt. Algas ilusalt ning suikus vaikselt tahaplaanile sama kaunilt. No hard feelings. Ainult ilu ja ilusad mäletused ja teadmine, et ta on alati mu elus olemas. Ja mina tema.

6. n-1 aja armastuse vabaks andmine
- Ring ümber päikese andis pikaajalise armastuse vabaks ning muutis selle puhtamaks ja sundimatuks. Ta elab nüüd vaikselt ja rahulikult. Õis, mis öötsub ajatult tuulebriisi käes sooja päikese all kuldsel viljapõllul ja ta ei kao kusagile. See on puhas ja vahetu. Ilus. Hing on õnnelikum ja rahulikum. Valmis lendama. Kerguses.

7. 48-tundi armastust
- 48/8760st tunnist sellel ringil ümber päikese saatis minukese elu mo teele lühikese aja jooksul palju ilusaid ja rikastavaid mõtteid, tundeid. See sisaldas endas üle pika aja inimeste leidmist, kes inspireerivad, annavad juurde, ning mis peamine- kellega on minul kerge ära nn. "klikkida". Mulle meeldib leida inimesi, kes on minust targemad ning/või kellel on minuga sarnaseid lugusi rääkida, kuid teistes võtmetes. Need on harivad vestlused, kus on palju äratundmisrõõmu kuid teise nurga alt nähtuna. 48 tundi sisaldas endas vaimustust, tasside viisi kakao joomist, nägemata vaalu, Reykjaviki veidras pubis laulmist, võõras hoovis võõral batuudil hüppamist ning öösel kell kolm ujulasse sisse murdmist. Ütlemata "headaega" lahkumist ning selle asemel "näeme varsti" saatel hommikul uksest välja astumist ning 3000 kilomeetrit eemale lennates saigi üks peatükk mo elus jälle kirjutatud.

8. Armastus, armastus, armastus...
- Eelmiseid punkte kirjutades avastasin ma end siiski uuesti sellelt soojalt ja armsalt mõttelt, kuidas tegelikult ongi NII palju mu elus selle ilusa tunde saatel juhtunud. Igal pool, kuhu ma lähen, olen ma tundnud vahetut ja puhast armastust enda vastu ning loodetavasti olen osanud seda ka sama palju välja anda. Mu ümber on nii palju inimesi, kellelt ma tunnengi, kui palju head nendest õhkub. Minu päritolu pere, minu Islandi pere, minu 4+1, minu sõbrad/sõbrannad. Minu kõik need inimesed, kellest ma nii palju hoolin. Ja siis veel kõik need, kes ei teagi, kui ilusalt nad peegeldavad ja kui ilusad nad on. Okei, hipi much. Aga elu on kaunikene. Hästi palju. Ja hästi palju ilusat armastust. Oeh!


On olnud üks meeletult ilus aasta, täis hästi palju ilusaid hetki ja tundeid. Nii palju neid, mida olen üksi loonud ning nii palju neid, kus on olnud võtmeroll inimestel, kellega olen nendel hetkedel viibinud. Ma ei ole kindlasti teinud iga hetke oma elus teistele (eelkõige oma empsikule ning lähedamatele sõpradele) liiga kergeks sellega, et ma nagu tuul mingil perioodil erinevatesse kohtadesse lendasin ning sinna paiknesin, kus ma ennast leida tahtsin. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et kui sa leiad end mõtlemast mõttel või veel enam, välja ütlemas et: "ma tahaksin.." siis tuleb teha üks kiire mõtlemine selle üle, kuidas seda "ma tahan.." saada. Sest kui midagi elus tahata, tuleb selle nimel tööd teha. Enamasti on õnneks need "ma tahan.." asjad väga lihtsad saavutada.
Minu väikeses-suures elus on need ka enamasti väikesed armsad jaburad rõõmud, mis mind minu enda piire kompama paneb. Ehk teiegi, kui nüüd mõtlema hakkate, kui lihtne on enda "ma tahan.." saavutada.

2016 aastal genereerisin ma umbes miljon ideed, praegu teadaolevalt lugedes sain juurde endale 5 elukestvat sõpra, lendasin 8 lendu, jooksin sadu kilomeetreid, jõin kümneid liitreid kohvi ning veel rohkem veini. Ma olen numbritega halb. Ainult suured inimesed vajavad numbreid. Ma proovin 2017 aastal paremini numbrilist statistikat anda, kui see peaks vajalikuks osutama.

Pikk postitus hakkab end koomale tõmbama. On aeg. Pildimaterjal on aasta peale kokku korjatud. Palju ilusaid hetki. Paljud neid minu lemmikhetked. Ma olen tänulik ja täis armastust. Ma olen enda eluga õiges kohas ning ma olen elevil, mida järgmine ring ümber päikese mulle toob. Elu on ilus. Niiiiiiii ilus! Iga hetk, kui elad enda südame järgi.