11/17/2016

A MIS TÖÖD SA IKKAGI TEED JA KUS SA ELAD?

Island sai täna endale talve. Lume ja rahe ja tuisu ja tuule. Vähemalt tänaseks päevaks. Pead ei oska anda, kui kauaks, sest Island on teadagi tuntud ebanormaalse ilma järgi. Islandil on selline ütlus, et: "Kui sulle ilm ei meeldi, oota 5 minutit, võib-olla siis meeldib." Noh, ütleme nii, et ma olen juba omajagu neid "viite minutit" tänase päeva jooksul ootanud pidanud ja ikka ei ole selliseks läinud, nagu ma mõelnud olen. Mo täna tavapäevane 6 minuti jalutuskäik trajektooril kodu-magala kulmineerus palju kauemaks, sest pidin vastu tuult rammima, iga sammuga aga ookeanile lähemale jõudes. Selle ilmaga ei aitaks vist hea riietus ka. Aga ma ei virise, see on osa Islandi võlust võinii...

Ma olen eelmisest neljapäevast alates iga päev tööl käinud. Proovin siin raha kokku ajada alles oleva kuuga, et ma uuel kuul saaks ikka kindlasti enda üüri makstud ning siis oleks tore, kui jätkuks veel söögiraha ning kuna järgmine kuu on teadagi jõulukuu, oleks vaja ju paar kuni päris mitu kingitust ka teha. Tahaks, et raha puu otsas kasvaks. Kuigi samas Islandil ei oleks sellest jällegi palju kasu, sest 1) siin puud naljalt ei kasva 2) sellise tuulega nagu praegu, lendaks kogu raha Gröönimaale. 

Ma räägin teile natukene siis oma argipäevast ka, iseasi, kui palju seda peale magala-töö-kodu-magala on.
Esiteks teen ma kaks mõistet selgeks, mida ma siin praegu kasutan. Eks see ole aja küsimus, millal see muutub, aga teadagi neile, kes on minuga kas läbi INSTAGRAMI või siis eelnevatel aastatel ja aegadel blogis koos olnud, teavad, et mul on Islandil olemas oma pere ja kodu, keda ma hüüangi enda Islandi pereks igal moel. Ja seega kuna kodu on ikkagi seal, kus on sinu süda, siis minu Islandil olemise süda kuulub ikkagi sinna majja ja ust koduvõtiga lahti keerates on seal majas minul kodutunne. Seega on see maja, kus elab mo pere, mulle KODU. See koht, kus ma ise baseerun ja mille eest ma maksan, on mulle praegu veel magala või inglise keeles "my place". Üldse mitte halvaga õeldes ega mõeldes. Lihtsalt. Mulle meeldib sõnu öelda mõttega ja praegu lihtsalt ei lipsa üle huulte tulema, et siin kus on mo voodi ja riided, on mu kodu. 

Aga elukohaks on mul kahekorruseline korter, millest mina üürin siis esimest korrust. Mul on oma magamistuba, elutuba ning vannituba. All korrusel olevat kööki jagan üleval korrusel elava kahe tüdrukuga, kes on ütlemata vahvad. Eriti veel üks, niiet juhhei, uued sõbrad! Magala tiitlit kannab see koht veel paljugi sellepärast, et ta on üsna mööblist lage. Minu magamistoas on ainult hiigelsuur voodi (asja kõige suurem plusspool!!!) ning riidekapp. Kõik. Ma varsti peangi kõrvalt tänavalt ühe vana kirjutuslaua enda korterikaaslase sõbra juurest ära tooma, mille ta mulle lubas anda. Ma pean teda siis aint valgeks vööpama ja natukene inimlikumaks muutma. Originaalis on ta muidu koledast helepruunist vineerist. Teate küll...
Kodust pidin tooli saama ja eile töölt tulles leidsin tänavalt selle suure võimlemis- aka istumisepalli. Vedasin selle ka koju, sest mööblit ju pole...
Elutoas on ainult diivan ja laud. Aga see vajaks täiega vaipa, seinale pilte, küünlaid, kujukesi. Üks Buddha oleks vajalik, oeh. 
Minu tuba vajab küünlaid, viirukeid, lugemislampi, raamaturiiulit, seinale maale a.ka pilte ja... veel üks Buddha oleks armas. 
Vannituppa oleks vaja veel küünlaid, hambaharja topsi, juuksepalsamit, prügikasti, vetsupaberit, vaipa.
Tegelikult oleks veel asju vaja, need ei tule lihtsalt enam kahjuks meeldegi kõik ühe korraga. Mul on tunne, et ma vajan liiga palju asju, oeh. 

Kui ma kunagi selle koha siin natukene mõnusamaks ja kodusemaks saan, teen teile piltidega eskursiooni ka. Seni võin teile ainult enda kodu näidata, aga sellest vist suuremat asja teil tegelikult pole. Aa- tegelikult ma olen sellest juba kirjutanud, kui me KOLISIME.  Seal on kodukest küll, hehe. 

Töö. Töötan ma kohvi kohvikus, kus mo maailmavaade kohvi suhtes on avardunud VEELGI. Ma juba enne seda hindasin head kohvi ja enda arust teadlikult joonud aga nende päevadega töö juures on mo maailmapilt kohvi suhtes täielikult muutunud. See jook pole enam kunagi lihtsalt kohvi. Mul on iganädalaselt kohvikoolid ehk kursused, kus õpetatakse kohvi tegema. Lisaks veel terve suur paks raamat espresso, cappucino, cafe latte, flat white, doppio... kohta. Ja espressot saab teha ka MITUT erinevat moodi and i have to know it.  Kunagi tulevikus on eksam ka, kus ma pidin vist minutiga tegema ära kolm erinevat kohvi. Aga ma pole kindel ka. Eks ma varsti saan täpsemalt teada. 
Kui kohvimaailmast aega üle jääb, käin ühes kohvikus veel nädalavahetuseti abis, sest raha... 

Täna hommikul ärkasin ka selle peale üles, et mind oli nii kiiresti ja hädavajalikult tööle vaja, et töökoht maksis mulle isegi takso kinni, et ma ruttu mitte päris teine linna otsa, aga kaugemale kui siit, kus ma elan, jõuaksin. Jõudsin. 

Ja eile tööl olles ma nägin kahe inimene esimest deiti, mis oli päris armas. Poiss oli nii häbelik ja kogelev aga tast õhkus igatipidi seda välja, kuidas talle too tüdruk meeldib. Alguses proovisid midagi õppida, aga siis jäid tükiks ajaks hoopis juttu rääkima. Ah, me teame kõik kuidas need "matemaatika õpetamised" lõppevad. Armastus õhus, hehe. 

Aitab küll praeguseks. Ma kirjutan lähipäevadel oma söögisaagast ka ikkagi. Ma tegelikult mõtlesin seda juba täna teha, aga pire pikaks läheks siis. Teinekord, sest see on ikkagi mo arvates kentsakas lugu. Kirjutan selle kasvõi enda jaoks siia üles, et mõne aja pärast või aastate pärast endal naljakas lugeda oleks, kuidas ma siin kõike ükskord uuesti omapäi alustasin.

Kuna mul pole olnud mahti uusi pilte teha, kasutan ma praegu illustreerivalt vanu pilte. Aga ilusad on nad ikka, niiet teil ei ole pretentsioonideks ruumi, hehe.

Ja kuna ma siin proovin ikka jooksu peal püsida, ehk siia siis natukene "journey-diary" vormis kirjutada, siis võite mult küsida ka midagi, kui teid miski huvitama peaks siin minu elu kohta siinsel vulkaanisaarel. Räägin heameelega! Aga kui te ei taha, siis te ei pea. Ausõna.

11/13/2016

UPDATE: ASUKOHAKS ISLAND


Mis valesti, see uuesti!

Kui ma eelmine kord Islandile kolisin, tegin ma endale do-to listi asjadest, mida ma tahan Islandil korda saata ja teha. Üks nendest punktidest oli see, et ma kirjutaksin ja blogiksin rohkem ning hoiaksin inimesi rohkem oma siinse eluga kursis. Endal ka parem meenutada, aga ma ei hakka laskuma uuesti teemadesse, kui kohutav ma mõnikord siinse koha pidamisega olen ja kuidas iga mo plaan siin aktiivne olla lurjub häbiväärselt. Niiet ma enam ei püüa, tulgu loomulikult see blogimise vaib.

Aga ma sellegi poolest mõtlesin teid natukene upteitida selle osas, mis vahepeal siis juhtunud on. Kõige suuremaks muutuseks on siis juhtunud see, et kaheksandal novembril astusin ma taas lennuki peale ning kolisin enda 23+10 kiloga tagasi Reykjaviki, sest kui ikka süda kusagile tuksub, tuleb sellele järgneda. Ja tegelikult on see olulisem, kui ma kunagi olen osanud vist ette kujutada, kuigi juba sõnaliselt kõlab see niiviisi, et see on... oluline.

Mul on alati olnud Islandiga enda eriline suhe. Midagi, mis on selline kasvav ja kaunis ja oluliselt eriline. Armusin ma ju siiski sellesse paika aastaid tagasi teadmata miks, vanuseks selleks ajaks ilmselt 15 või 16, ilma, et ma siin üldse kunagi käinud oleks. Kui ma siis siia 2015 aastal tulin, sain kinnitust kõigele, millest ainult mõelnud olin. Miks see nii on, ma ei tea.

Fakt on aga see, mida ma siin tunnen. Sest need ei ole mõtted, vaid tundmus. Mingil teadmata põhjusel (tegelikult on mul teooriad) muutun ma Islandil olles natukene teiseks inimeseks, kes ma olen. Paremaks versiooniks iseendana. Ja ma armastan seda, kes ma siin olen. Eks mul on endiselt veel palju õppida, aga siin olles on minu õppimisprotsess kuidagi lihtsam, loomulikum, kergem. Ma ei tea, kas te teate mis tundest ma räägin. Igatähes olen ma siin endaga rohkem, kui rahul.

See on mingi jabur õnnetunne, kus kõik elus tundub põnev, rahulik, ettevõtmisi ning eksperimenteerimist täis. Tahtmine olla ja saada paremaks, suuremaks, targemaks. Ollagi parem versioon iseendast. Ja tundub, et ma olen leidnud siin maamuna peal selle koha, kus mul on kuidagi loomulikum seda kõike olla, ilma pingutamata. Ja nii see vist peakski igal pool ju alati olema.

See on veel omaette naljakas, kuidas elu mind ka igatipidi siia tagasi suunas. Alustagem siis sellest, kui raske mul siit tookord lahkuda oli ning lõpetades sellega, kuidas ükski mo plaan Eestis vilja kandma ei hakanud. Elu tahtis mind siia tagasi saata ja nüüd siin olles ma saan aru ja samas ei saa, miks. Ma ei tee siin otsekui midagi, mis paneks mind siin olla tahtma. Ma ei tee tööd, mida ma teha tahaks, ma ei õpi asju, mida ma teha tahaks (okei, natukene valetan, vahet pole mida uut ma õpin, on mulle põnev) ning mul ei ole raha. Aga ma olen õnnelikum, rahulikum ja energiat täis rohkem, kui ma ette kujutada oskaksin.

Töö kõrvalt jääb aega õhtusteks seitsme kilomeetristeks jooksuringideks, raamatute lugemiseks, projektide kirjutamiseks, eksperimentide tegemiseks, uute asjade proovimiseks ning... ma olen siin see, kes ma olla olen koguag tahtnud. See, kes teeb palju, suudab palju ja on selle kõige juures rohkem kui veel õnnelik. Ma olen enda elus leidnud koha, kus mulle olla meeldib. Kus on hea. Ja see on hea tunne.

Teadmata põhjusel miks, kuid ma näen ennast siin olemas. Pikas perspektiivis. Mõistusega mõeldes mitte- ma ei tea, kuidas ma saan lubada endale kooli, siin elamist rahalises mõttes, kuidas ma saan siin alustada kõiki enda ettevõtmisi ning projekte, mida ma teha tahan. Aga südamega vaadates näen, et kõik laheneb ning ma leian enda vastused. Usaldan enda sisetunnet.

Seega- nii ongi need lood praeguseks hetkeks. Ma töötan Reykjavikis, elan oma esimeses enda korteris, mille eest ma ise maksma pean. Pean ise muretsema selle eest, kas vetsupaberit ja hambapastat jätkub ning kas tolmuimejas tolmukott on ning mida osta, et torud umbest lahti loputada ja ma ei suudaks seda rohkem armastada! Olgugi, et järgmise kuuni pean elama nii, et poodi mul asja pole, sest sealt kahjuks tasuta asju ei saa. Oma toiduseeriast ma peaks tegelikult pikemalt kirjutama lähipäevadel, see on omaette naljakaski.

Ma loodan, et te olete ka õnnelikud ja rahul endaga täpselt selles punktis, kus te praegu olete. Ma leian, et see on nii oluline ja ilus samaaegselt. Seega ma loodan, et te olete õnnelikud.

10/13/2016

IM ON TRACK


Hei, armsad! Oma tegemiste käigus praegu, kui ma usinasti juba viimased paar tundi photoshopi lainel olnud olin, tuli mul äkki tunne ja mõte, et kui viimasel ajal on palju toredat toimunud ja palju sellist, millest ma vanasti rõõmu tundsin ja ma need taasleidnud olin, leidsin end mõttelt, et blogi pidamine ja siia enda fotoelust kirjutamine oli üks osa, mis mind alati elevusse ajas. Ma ei ole aga ammu jaganud ei mingeid fotoseeriaid ega nende telgitagusi teiega ja tegelikult on sellel ka lihtne põhjus- ma ei ole neid väga ammu teinud.

Viimasel ajal aga olen ma hakanud taasleidma enda jaoks neid asju, mis mind kunagi väga elavaks muutsid ja mingisugust elevus ellu tõid. Fotolavastused ja moefoto, inspireerivad modellid ja inimesed, disain, raamatud, kirjanikud, kunst, joonistamine, kvaliteetmuusika ja... sügis! Iga aasta, kui tuleb sügis, ma otsekui taasleian ennast. See aasta tundub, et kuidagi eriti veel.

Seega olengi ma viimaste nädalate jooksul olnud tegus raamatute lugemisega, klapid peas jalutamisega või siis fotolavastustel ja nende järeltöötlemistel. Elu on kohe palju rõõmsam. Mitte, et ta enne olnud ei oleks, aga vanad rõõmud on tagasi. Tundub, et peaks vist ikka enda liistude juurde jääma. See vaheperiood, kus ma olen tegelenud kõige muuga kui sellega, mis mul otsekui loomulikult välja tuleb, oli ja on meeletult põnev, aga peaks end vist uuesti jalgadele täielikult ajama ja fotoasja edasi ajama. Kas keegi näiteks oskab mulle vastata, miks ma ei kandideerinud suve alguses kusagile kooli fotot õppima? Miks ma proovisin teisi erialasi, mis mind huvitavad, aga milles ma täielikult pädev ei ole? Okei, ma oskan sellele küll ise vastata, aga siiski. Järelikult oli vaja, järelikult oli tarvis...

Ma vananesin vahepeal. Mul oli 2.oktoober sünnipäev ja mul oli maailma toredaim aiapidu sel päeval koos oma absoluutsete lemmikinimestega, olgugi, et mõned neist puudusid. Kutse oli vähemalt esitatud. Niiet mo uus ajaarvamine hakkas pihta. Ilma naljata- minul käib ajaarvamine sünnipäevast sünnipäevani. Mitte aasta algusest aasta alguseni. Ikka minu vanuse järgi, heh. 

Vahepeal olen ma Tallinna endaga sattunud ja teinud koostööd imelise disaineri HERTTAga ning pildistanud I*Wear Experiment'i. Inimesed on nii ilusad ja head. HERTTA pildistamisel ja järeltöötluse ajal tundsin ma otsekui ennast üle pika aja jälle endana- mina, tegemas sellist fotot, millesse ma aastaid tagasi ära armusin. 

Sügis on südamesse pugenud. Lehtedes ja vihmast märjad pealinna tänavad koos tuledega on lummavad, kui kõrvus heliseb Bon Iveri või Epliku uus plaat... või Jessie Ware või Kings of Leon oma singlitega. Sügismuusika. Jazz... mõnus.

Ma varsti pagen Islandile tagasi. Tahaks juba oma elu mingi järje peale. Kindla järje peale. Ma ei jaksa enam kõikuda ja end leida. Tahaks juba end leidnud olla. Tahaks leitud olla. 

Nohu on ka. Aga see on ilmselt osa sügisest, niiet ma lepin sellega. Mingi aja vähemalt, sest kui asi hakkab segama juba enamus ajast hingamist, on asi tõsine. 

Ma näitan teile parem HERTTA shoodi backstage. Lähemalt saate lugeda sellest HÄPPENINGI telgitaguste postitusest. Kui pärispildid avaldamisele tulevad, proovin meeles pidada, et teile ka jagada. Ma olen viimasel ajal nii udupea...

Disainer: Hertta Voido /Fotograaf: Anni Viskus Photo /Loovidee: Kaisa Tooming (Häppening) / Stilistika: Kristin Liias / MUA by Liisa Tooming / Hair by Evelin Mitt / Modellid: Maia Vahtramäe, Nele Aunap / Riided: ZARA / Aitäh abi eest: Keio Vutt ja Mirjam Süldre

9/15/2016

POKUD JA SAMMALHABE

Ma ausõna ei ela rabas ega selle kiviviske kaugusel, et Teilemeile siia viimasel ajal laekub lühikese aja jooksul kaks järjestikku postitust sellest, kuidas ma rabavaldusi üle vaatamas varavalges käin, kui normaalsed kodanikud alles veel und näevad. Aga seda pean ma küll tõdema, et rabas käimine ja Koigi raba veel Saaremaal on ilmselgelt üks mo lemmikpaiku Saaremaal (lisaks veel paarile paigale). Seega on igati loogiline see, et ma sinna tavapärasest tihedamini satun.. või siis üldse mitte. Tutkit, ta pire kaugel kodust on naa..

Kella poole viiene ärkamine pole võõras ja ega suurt vahet pole, kas ärkad poolteist tundi varem enda äratusest või mitte (okei, tegelikult on), väärt oli tänane hommik iga oma grammi ning tänane hommik oli eelmisest veelgi kaunim ja udusem ja sumedam! Ämbrikuvõrgud moodustasid sillerdava päikese käes otsekui lumevaiba ning emmal-kummal pool rabajärve olles ei näinud kordagi teisel pool olevat kallast. Just nõnna kaunis oligi! Udu uimerdas eriti aeglaselt täna hommikul ära!

Pokusi ei näinud. Ainult endid ja siis ühte, kes läks alles siis, kui me juba ära tulime. Teised pokud jäid nähtamatuks. Veel.

Muud juttu ka enne vahele, kui ma selle postituse teieni saadan:
-Esiteks tahan ma Teid kõiki tänada, kes mulle eelmise postitusega tagasisidet andsid PALJU rohkem, kui ma ootasin! Teid tuli kokku üle 30 ja ma arvasin siiralt, et ehk ainult 5 viitsib vastata. Niiet Te olete imetoredad ja meeldite igaüks mulle!
-Sabakondi probleem sai niisamuti lahendatud- operatsiooniga küll, aga lahendatud. Niiet kui teil kunagi sabakont ebanormaalselt palju valutab, pöörduge mo poole. Doktor Anni aitab! Aga nüüd on välja ilmunud mul meeletu tolmuallergia ning meil tehakse kodus remonti, niiet koguaeg on igal pool ehitustolmu. Hingamine on raskendatud või peaaegu, et võimatu.
-Meeltesegadus mo peas on lahenenud ning sihid on selgeks seatud. Enam-vähem. Aga mul on plaan ja liigun sinnapoole. Enne sinna jõudmist naudin iga päeva täiel rinnal.

Lisaks on mul kohe varsti sünnipäev tulemas ja ma ootan seda päeva nii väga! Ilma naljata on mo sünnipäev mul aasta lemmikpäev ning ma hakkan enda sünnipäeva ootama iga aasta sel samal hetkel, kui see läbi saab! Niiet te võite ette kujutada, kui põnevil ma olen, et ta nõnna lähedal juba on! Juhhei! Siis saab kukerpallitada ja batuudil jäätist süües hüpata!

Seekord aga kõik.
Kuuleme!

8/30/2016

SOOREBASED


"Mul on üks mõte homseks varahommikuks. Sulle kindlasti meeldib!"
"Mis mõte?"
"Oota, ma varsti räägin!"

Ma olin tahtnud minna ühte oma lemmikpaika Saaremaal, Koigi rabasse, alates sellest ajast, kui ma Eestisse tulin. Tegelikult ilmselt juba natukene varem, aga kuna erinevate aegade mitteklappimisel ma sinna mitte kordagi veel see suvi jõudnud ei olnud, seega kui mulle tehti 20 minutit hiljem "oota, ma kohe räägin" versioonis ettepanek ärgata järgmine hommik kell neli ja olla hiljemalt kella kuueks rabas, oli minu jaatus juba poole lause pealt olemas, käed võidurõõmsalt rusikas üleval!

Ma ei olnudki enne kunagi nii vara kusagile loodusesse läinud. Et täitsa sellel eesmärgil ärgata, et näha päikesetõusu. Ja udu. Ja selle liikumist ja kadumist. Kui mul oleks võimalus end ise transportida erinevatesse kohtadesse, et selliseid imelisi vaatepilte tihedamini näha, siis ma vist oleksin enamus ajast varahommikutel ja hilisõhtutel kadunud, kusagil metsas ahhetamas ja ohhetamas, kui kaunis kõik on. Hiljem näeksite te ka ilmselt, mida ma nägin, sest kaamera koju jätmine oleks ilmselt patt. Kui midagi on väga head, siis on ilus seda ka ju teistega jagada. Kuigi ka mäluga peab oskama pilti teha, nagu üks mo maailma parimatest sõpradest mind kord õpetas. Islandil ma tema õpetuse kohaselt kusjuures vägagi tihti toimisin. Mul on fotograafi kohta Islandist häbiväärselt vähe pilte. Tehniliselt veel eriti, mõeldes neid vaatepilte, mida ma nägin- kuis rohelised, roosad ja siis lillad virmalised mu peakohal tantsisid. Kuidas kosed kõrgustest alla kukkusid ja lumi mägedel magas. Aga mul on need pildid peas ja tegelikult on need sama väärtuslikud (või enamgi veel), kui füüsilisel kujul olevad fotod, kuigi fotograafina ei saa ma selle väitega, mida ma just eelpool lõin, täielikult nõustuda.

Peale rabapilte, looduse ärkamise nägemist, hommikusöögi söömist ja mitut naeru hiljem kaesime üle veel teepeale jäänud Pöide kiriku, mis on ilmselt üks vingemaid kirikuid, kus ma kunagi käinud olen. Kuigi ta on rekonstrueerimisjärgus, öhkus temast ikka miskit asteetlikust ja ilu. Polnud tavapärane kirik kõigi oma ilu ja kulinatega. 

Lobajuttu ka lõppu, et natukene uuendada teid sellega, mis mo elu vahepeal teinud on (kuigi palju pole tegelikult). Okei- kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis ongi raske midagi välja tuua. Midagi elumuutvat ei ole veel juhtunud, et ma oskaks mingit kindlat plaani pidada, mida ma oma eluga teen. Ma mõtlesin täna vist esimest korda elus, et tahaks päriselt ka kodukass olla, kes saaks ainult süüa ja magada muretult. Üldse ei viitsinud täna lahendada enda eksistentsiprobleeme ja identiteedikriisi. Vastata küsimustele kuhu ja kuidas edasi ning mis edasi ja mida ma tegema pean ja kus ma olema pean ja mis üldse edasi saab. Liiga palju mo aju jaoks. Aga kui midagi kindlat toimumas on, siis eks ma teavitan teid ka, kui ma selleks mahti leian. Ma ei ole teadagi kõige usinam kirjatüdruk siin maastikul. Viimased kolm aastat proovin end parandada, aga siiani pole veel õnnestunud. Peaks selle vist enda miskiks prioriteediks seadma.

Lõpetuseks ma küsin teilt kaks küsimust, kes te seda loete. Ma muidu tavaliselt ei küsi, aga ma täna mõtlesin, sest üks neist on eriti oluline. Mulle meeldiks, kui te vastaksite.
Esiteks- kas teist keegi on kokku puutunud kuradi sabakondi valuga? Kas selline asi üldse on normaalne, et ta eksisteerib? Mo sabakont hakkab viimased kaks korda täiesti ilma mitte midagi tehes valutama nii paganama palju, et ma ei saa enam sellili magada, istumisest rääkimata. Kas ma hakkan evolutsioonis tagasi minema ja kas mulle hakkab saba taha kasvama? Kas mingi vanasõna oli ka saba kasvamise kohta? Mis toimub appi, mida ma tegema pean, et normaalselt suuta edasi elada?

Teiseks- mul on sportlik huvi kui paljud teist, kes te mu postitusi vaatamas või lugemas käite, kui paljud te reaalselt loete ka, mida ma siia kirjutan? Ma oleks täiega õnnelik, kui te reageeriksite sellele postitusele kuidagi (kas siis (anonüümse) kommentaari jätmisega või lihtsalt peale positust "like" panemisega), et ma lihtsalt teaksin et... te LOETE ka, mitte ei vaata pilte, sest ma täiega arvan, et kõik vaatavad aint pilte ja siis ma mõtlen, et kas ma võiksin siia kirjutada igast jama, mida tahan, ilma, et ma muretsema peaksin, et keegi seda üldse loeb.
Niiet- kui te minust hoolite, palun jätke endast miski märk maha. Samas, khm, ma tean, et kõik s.t enamus, ei tee seda niikuinii. Aga ma soovin ikka. Äkki!

Olge ilusad!


8/19/2016

COLLECT YOUR FLOWERS


"If you must work, work to leave some part of you on this earth."


Elu on täielik karussell. Keerutab sind ühest kohast teise ning kui arvad, et oled leidnud püsivust, võtab ta taas hoo üles ja keerutab uuesti. Ja kui ma küsin endalt, kas ma tahan stabiilsust ning rahu, leian end vaikselt vastamas eitavalt. Seega, kas mul on üldse kedagi süüdistada selles, et püsivat mu elus on sama vähe, kui.. võrdlust on siinkohal kusjuures keerulisem, kui ma arvasin, tuua.

Ma räägin teile kõik otsast peale ära selleks, et rääkida seda endale. Et tuua endas selgust, et koondada kokku enda mõtted, mis on liiga kaua õhus lennanud ja mind ümbritsenud. On aeg panna nad kirja ja sellega nad endast välja saada. Kirjeldasin just päevake tagasi blogisse kirjutamist enda sõbrannale enda arvates päris hästi. Blogisse kirjutamine on omaette teraapia- sa saad jagada enda mõtteid ja tundmusi laiema ringiga, otsekui räägiksid sellest enda sõbrannale. Samas sa pead valima enda sõnu ja mõtteid nii, et sa ei paljastaks ennast liiga palju avalikkuse ees. See harjutab ja õpetab kirjutama kujundlikumalt ja paneb natukene aju tööle, kasutamaks sõnu, mida igapäevaseks ehk muidu ei teeks. Lisandväärtusena tahan mina kirjutada veel nii, et minu situatsioonidest saaksite Teie ehk midagi endale. Mõne idee, mõne mõttesähvaka. Kasvõi äratundmisrõõmu.

Avastasin ühel hetkel, et ma ei ole Islandil oleva aasta aja jooksul liiga palju kirjutanud, kuigi see oli osa minu plaanist. Kui ma hakkasin ennast analüüsima, et miks ma seda ei teinud, kui mul oli nii palju võimalusi ja ressursse (nii ajaliselt kui fotomaterjali suhtes) seda teha. Avastasin, et ilmselt oli palju seotud sellega, et lot of things were going on ning tundmus, et ma pean elama rohkem hetkes ja nautima palju endale, oli suureks motivatsiooniks. Või põhjuseks. Kui ma aga pea kaks kuud tagasi nüüd Islandilt tagasi Eestisse tulin, oli alguses kaos. Mitte ümberringi (kuigi ka seda) vaid minu sees. Liiga palju emotsioone segatuna ühel ajal minus üleval. Metafoorilises mõttes võib ette kujutada sopavett, mida on loksutatud, kui muda on just pudelipõhja settinud.

Tulles tagasi koju mõistsin ma esimest korda päriselt, kui palju ma muutunud olen. Kuidas aasta on mind teiseks voolinud ja minu mõtlemist ja suhtumist muutunud. Ilmselt vähem teiste jaoks- ma ei ole kindel kui palju inimesi seda kõrvalt märkab, et mina veidi teine olen. Ise saan küll aru. Suhtumine inimsuhetesse, töösse, eesmärkidesse, sihtidesse, edasiliikumisse ning elusse. Muutunud kas 180kraadi või tugevamaks. Mina seeläbi... enda jaoks suuremaks.

Islandilt äratulek oli ilmselt minu senise elu kõige raskem asi, mida ma teinud olen. Ma ei mäleta enda elus korda, kui ma olen katkematult nutnud viis tundi järjest. Kuidas ühel hetkel on seest kõik nii tühi, et ei jaksa enam välja saata ei ühtegi emotsiooni ega tunnet. Kuidas arvad, et oled kadunud ja sa ei tea, mida teha. Ja see, mida sa teed (sest elu on katkematu juhtumise rada), selles pole sa kindel, kas teed õigesti.

Kui ma 20.juunil Keflaviki lennujaamas olin, hoiti mind kaua tugevasti-tugevasti embuses kus ma luksatades ja rappudes nutsin. Täpselt ei teadnud miks. Üks osa nuttis kurbusest, teine ja suurem osa... ilmselt kahtluse ja teadmatuse selle õigsuse ees. Mäletan, et lennujaamas iseseisvalt masina juures check-in'i tehes oli pilt pisaratest silmis udune ning masin kattunud pisaratega, mida ma kontrollida ei suutnud. Oma liiga raskeid kohvreid äraandes ei jaksanud ma muud teha kui ainult noogutada sellele mustanahalisele siirale meesterahvale, kes mu kohvreid kaalus ja sildistas ning tagasihoidlikult 11.000ISK lisaks küsis minu lisakilode eest. Eelnevalt konsulteeris ta kõrvaloleva naisterahvaga, kas minult ikka seda raha võtta. Naine arvas, et peab. Pidigi. Maksingi. Sest ei jaksanud läbirääkimisi pidada. Ta vältis kogu see aeg mulle otsa vaatamist, sest ma sain aru, kui ebamugavalt ma teda tundma panin.

Ma ei tea, miks kõik tundus mulle sellel hetkel läbi saavat. Kas ma olin seda endale ise alateadlikult sisendanud ja püüdlus leida endale kodus mingi kindel eesmärk ja siht, mille poole rühkima hakata, tundus millegipärast nii... oluline. Mis kaalus kõik asjad uuesti üle ja ilmselt natukene valesti. Sisetunne, mille järgi ma liigagi tihti otsustan, oli täiesti tahaplaanile jäetud ja pealesurutud ideed ja mõtted olid esiplaanil. Ma arvan, et ma jooksin endaga natukene rappa. Ilmselt olen seal siiani veel, kuigi tunnen, et pilt hakkab veidi selgemaks lööma, kuid sellest lõpupoole.

Mäletan turvakontrollis õlale pai tegevat naisterahvast, lennujärjekorras kohvrit lohistada aitavat saksa meesterahvast ning lennukis abistavaid kaasreisijaid, kes tõstsid minu kohvrit ja mantlit sahtlitesse. Siis mäletan und ning ärkamist Eestis. Tunne oli kainem. Mind ootas ees mind alati ära saatev ja vastu võttev Liisa ning koju sõidutav Tarvo. Mind võeti esimestel hetkedel Eestis ühtede mo lemmikinimeste poolt vastu. See tegi seest ilusaks küll.

Peale seda on kõik ülesmäge läinud. Kõik hakkas vaikselt selginema ning praegusel hetkel, olles põgenenud enda sõbranna korterisse vaikust otsima, on palju asju, mida ma siis ei mõistnud, endale tähenduse loonud. Mitte veel kõik ja vaevalt, et ma kõike mäletangi, aga need mis meeles, nende tähendusest saan ma aru. Vähemalt mingil osal.

Ühiskondlik ja enda sisendatud surve pani mind ülikoolidesse proovima. Ma ei saanud sisse. Sel hetkel, kui ma sain e-maili eitava vastusega hakkasin ma üksi enda õe Tallinna korteris naeratama. Miski kergus ja lihtsus tuli sisse. Aju blokeeris kõik tundmuse selle õigususe ees. Süda aga elas omasoodu ning pani mu suu naeratama. Kas ma olen kurb, et ma kooli sisse ei saanud? Aju võib-olla vastaks, et jah, sest egole andis see väikese obaduse õlale. Süda aga muutus tervemaks. Perspektiivi küsimus siinkohal- kellele mis olulisem. Mina olin igatähes rohkem, kui rahul. Tagantjärele tundub ka kõik veel õige, isegi kui ma vahepeal enda emotsioonides kahtlesin süüdistades selles seda, et mul on igatsus veel enda Islandi vastu.

Suvi läks edasi. Suutsin vahepeal juba jaatvalt vastata uuele Islandi tööpakkumisele, mis paljudele kõrvadele teadmata jäi. Ühel hetkel ma otsekui teadsin, et ma lähen tagasi. Samas miski ei lasknud mul seda liiga valjusti kõigile rääkida. Teadis ainult väga lähedane ringkond ja seegi oli tavapärasest kasinam. Siis tulid uued projektid ja ideed. Tuli mu ellu mu imeline Kaisa, kes andis mulle uue hinguse (või vana tagasi. Selle, mille ma olin Islandilt leidnud ja omandanud). Kes sidus mind asjadega, mida ma armastan teha. Kes andis mulle võimaluse kirjutada ja uuesti pildistada. Kes oma olekuga mind tõeliselt tagasi reaalsusesse tõi. Kes andis mulle uued ideed ja suunas sihtidele kuidas ja mida edasi. Ühel hetkel tundsin ennast äkki jälle väga tervena.

Siis leidsin ma endale ühel hetkel täiesti uue ja imelise sõbra, keda mu elus enne ei eksisteerinud. Mu elus käib tihti palju uusi inimesi läbi, kuid vähesed on need, kes mind sügavuti ka puudutada suudavad. Kolme nädalaga teda tundma õppides, õppisin ma enda kohta nii mõndagi uut. Ja sain enda elutarkuste pagasisse juurde mitu head soovitust ja lähtumist, kuidas käituda. Kui ma paljude inimeste kindlat rolli enda elus veel ei tea (et miks nad on ja kuidas nad tulid ja milleks), siis tema oma näen ma nii ilusasti, mis on veelgi ilusam sellepärast. Teised inimesed õpetavad meid ennast nii kaunilt ning tema olemasolu üle enda elus olen ma väga õnnelik.

Seejärel tuli mulle uus plaan mis kujutas (või kujutab. Ma kindlalt veel ei tea) endast Tallinnat. Aasta ja kuue kuust kooli. Vahe etapp järgmisele uuele õppeaastale. Idee sellest, et saan omandada aasta ajaga mingi paberi endale, erialaks fotograafia, kõlas väga hea ajalise võiduna. Kuna ma olen oma elus hakanud hindama aega rohkem, kui midagi muud, tundus see õige ja hea ideena. Ei lähe otsekui aasta raisku. Saan mingi paberi tasku, mis mul elus ehk kindlasti kunagi vaja läheb, sest nii kaugele kui näen ma ennast, näen end kaameraga. Mingil hetkel hakkasin juba mõtlema mõtet, et katkestan enda Islandi plaani ja pidasin salamisi endaga plaane, kuidas seda teha. Samas ma ei suutnud ega tahtnud seda teha. Ühel hetkel tegi elu ise. Ma kaotasin selle koha ja kuigi see oli reaalsusesse tagasitoov nätakas näkku, olin ma ühel ajal taas hetkeks segaduses kui ka kummalises kergenduses. Miski ütles, et see on otsekui hea, et see plaan täide ei läinud. Teine miski ütles, et see on kergendus, sest ma ei oleks suutnud päeva lõpuks ikkagi otsustada, mis on õige. Ühel hetkel oli laual ainult üks plaan ja selleks oli Tallinn ning kool.
Aga siis tulid takistused. Üldiselt kujunesid need kõik eile ning enne, kui ma neile lahendust leidma jõudsin hakata, lahenes kõik ise. See tähendab, et ei lahenenud aga elu tegi paaritunniste vahedega nii, et mul ei jääks otsekui muud vaja üle teha, kui lihtsalt kõik see nn. kinnitada ja edasi liikuda.

Ma kahjuks ei saa vist kõigest täpsemalt rääkida, mis eile, sellel müstilisel eilsel, juhtus, kuid kõige suurem ja olulisem punkt selle juures on see, et ma sain uue võimaluse Islandil. Just siis, kui ma olin juba seadnud endale mingisuguse eesmärgi Eestis, olin välja suutnud isegi mõelda punktid ja sammud, kuidas kõik võiks ideaalis sujuda, tuli jälle mu imeline Island võimaluste juurde tagasi. Ja seekord täpselt nii, nagu ta õigena tundub. Nagu ta südamele pai teeb ja mind rõõmsaks muudab.

Lihtsamaks ei tee see aga seda väikest segadust, mis on nüüd minu sees. Kõik need mõtted ja ideed, mida ma olin juba idanema pannud enda Eestimaal, on saanud nii palju energiat ja hoolt minult, et kuidagi kurb oleks neid nüüd maha jätta. Ma nägin nende kasvatamisega ju nii palju vaeva!
Samas süda tantsib tasakesi ja rõõmsalt mu sees. Ma saaksin tagasi paika, mis mind kõnetab ja kutsub ning puudutab. Samas ma ei saaks seal aasta ajaga ei ühtegi hariduslikku paberit tasku ega (praeguse plaaniga vähemalt) midagi, mis tõendaks mõnda mu oskust. Aga materiaalses maailmas on neid ju vist vaja? Ei?

Kuhu ma jätan uuesti enda kõige väärtuslikumad sõbrad? Kas ma jätan nad taaskord endast 2400 kilomeetrit maha? Kuhu ma kuulun? Kus ma olema pean? Mida ma tegema pean? Kuidas ma enda mõtteid ja ideid kõige paremini realiseerida saan? Kuidas sorteerida segadust?

Ja kõige lõpuks- kas kuulata südant või mõistust. Ühel hetkel oma elus ma tunnen, et mõlemad võivad kõnetada. Mõlemad peaaegu õigesti.