8/19/2016

COLLECT YOUR FLOWERS


"If you must work, work to leave some part of you on this earth."


Elu on täielik karussell. Keerutab sind ühest kohast teise ning kui arvad, et oled leidnud püsivust, võtab ta taas hoo üles ja keerutab uuesti. Ja kui ma küsin endalt, kas ma tahan stabiilsust ning rahu, leian end vaikselt vastamas eitavalt. Seega, kas mul on üldse kedagi süüdistada selles, et püsivat mu elus on sama vähe, kui.. võrdlust on siinkohal kusjuures keerulisem, kui ma arvasin, tuua.

Ma räägin teile kõik otsast peale ära selleks, et rääkida seda endale. Et tuua endas selgust, et koondada kokku enda mõtted, mis on liiga kaua õhus lennanud ja mind ümbritsenud. On aeg panna nad kirja ja sellega nad endast välja saada. Kirjeldasin just päevake tagasi blogisse kirjutamist enda sõbrannale enda arvates päris hästi. Blogisse kirjutamine on omaette teraapia- sa saad jagada enda mõtteid ja tundmusi laiema ringiga, otsekui räägiksid sellest enda sõbrannale. Samas sa pead valima enda sõnu ja mõtteid nii, et sa ei paljastaks ennast liiga palju avalikkuse ees. See harjutab ja õpetab kirjutama kujundlikumalt ja paneb natukene aju tööle, kasutamaks sõnu, mida igapäevaseks ehk muidu ei teeks. Lisandväärtusena tahan mina kirjutada veel nii, et minu situatsioonidest saaksite Teie ehk midagi endale. Mõne idee, mõne mõttesähvaka. Kasvõi äratundmisrõõmu.

Avastasin ühel hetkel, et ma ei ole Islandil oleva aasta aja jooksul liiga palju kirjutanud, kuigi see oli osa minu plaanist. Kui ma hakkasin ennast analüüsima, et miks ma seda ei teinud, kui mul oli nii palju võimalusi ja ressursse (nii ajaliselt kui fotomaterjali suhtes) seda teha. Avastasin, et ilmselt oli palju seotud sellega, et lot of things were going on ning tundmus, et ma pean elama rohkem hetkes ja nautima palju endale, oli suureks motivatsiooniks. Või põhjuseks. Kui ma aga pea kaks kuud tagasi nüüd Islandilt tagasi Eestisse tulin, oli alguses kaos. Mitte ümberringi (kuigi ka seda) vaid minu sees. Liiga palju emotsioone segatuna ühel ajal minus üleval. Metafoorilises mõttes võib ette kujutada sopavett, mida on loksutatud, kui muda on just pudelipõhja settinud.

Tulles tagasi koju mõistsin ma esimest korda päriselt, kui palju ma muutunud olen. Kuidas aasta on mind teiseks voolinud ja minu mõtlemist ja suhtumist muutunud. Ilmselt vähem teiste jaoks- ma ei ole kindel kui palju inimesi seda kõrvalt märkab, et mina veidi teine olen. Ise saan küll aru. Suhtumine inimsuhetesse, töösse, eesmärkidesse, sihtidesse, edasiliikumisse ning elusse. Muutunud kas 180kraadi või tugevamaks. Mina seeläbi... enda jaoks suuremaks.

Islandilt äratulek oli ilmselt minu senise elu kõige raskem asi, mida ma teinud olen. Ma ei mäleta enda elus korda, kui ma olen katkematult nutnud viis tundi järjest. Kuidas ühel hetkel on seest kõik nii tühi, et ei jaksa enam välja saata ei ühtegi emotsiooni ega tunnet. Kuidas arvad, et oled kadunud ja sa ei tea, mida teha. Ja see, mida sa teed (sest elu on katkematu juhtumise rada), selles pole sa kindel, kas teed õigesti.

Kui ma 20.juunil Keflaviki lennujaamas olin, hoiti mind kaua tugevasti-tugevasti embuses kus ma luksatades ja rappudes nutsin. Täpselt ei teadnud miks. Üks osa nuttis kurbusest, teine ja suurem osa... ilmselt kahtluse ja teadmatuse selle õigsuse ees. Mäletan, et lennujaamas iseseisvalt masina juures check-in'i tehes oli pilt pisaratest silmis udune ning masin kattunud pisaratega, mida ma kontrollida ei suutnud. Oma liiga raskeid kohvreid äraandes ei jaksanud ma muud teha kui ainult noogutada sellele mustanahalisele siirale meesterahvale, kes mu kohvreid kaalus ja sildistas ning tagasihoidlikult 11.000ISK lisaks küsis minu lisakilode eest. Eelnevalt konsulteeris ta kõrvaloleva naisterahvaga, kas minult ikka seda raha võtta. Naine arvas, et peab. Pidigi. Maksingi. Sest ei jaksanud läbirääkimisi pidada. Ta vältis kogu see aeg mulle otsa vaatamist, sest ma sain aru, kui ebamugavalt ma teda tundma panin.

Ma ei tea, miks kõik tundus mulle sellel hetkel läbi saavat. Kas ma olin seda endale ise alateadlikult sisendanud ja püüdlus leida endale kodus mingi kindel eesmärk ja siht, mille poole rühkima hakata, tundus millegipärast nii... oluline. Mis kaalus kõik asjad uuesti üle ja ilmselt natukene valesti. Sisetunne, mille järgi ma liigagi tihti otsustan, oli täiesti tahaplaanile jäetud ja pealesurutud ideed ja mõtted olid esiplaanil. Ma arvan, et ma jooksin endaga natukene rappa. Ilmselt olen seal siiani veel, kuigi tunnen, et pilt hakkab veidi selgemaks lööma, kuid sellest lõpupoole.

Mäletan turvakontrollis õlale pai tegevat naisterahvast, lennujärjekorras kohvrit lohistada aitavat saksa meesterahvast ning lennukis abistavaid kaasreisijaid, kes tõstsid minu kohvrit ja mantlit sahtlitesse. Siis mäletan und ning ärkamist Eestis. Tunne oli kainem. Mind ootas ees mind alati ära saatev ja vastu võttev Liisa ning koju sõidutav Tarvo. Mind võeti esimestel hetkedel Eestis ühtede mo lemmikinimeste poolt vastu. See tegi seest ilusaks küll.

Peale seda on kõik ülesmäge läinud. Kõik hakkas vaikselt selginema ning praegusel hetkel, olles põgenenud enda sõbranna korterisse vaikust otsima, on palju asju, mida ma siis ei mõistnud, endale tähenduse loonud. Mitte veel kõik ja vaevalt, et ma kõike mäletangi, aga need mis meeles, nende tähendusest saan ma aru. Vähemalt mingil osal.

Ühiskondlik ja enda sisendatud surve pani mind ülikoolidesse proovima. Ma ei saanud sisse. Sel hetkel, kui ma sain e-maili eitava vastusega hakkasin ma üksi enda õe Tallinna korteris naeratama. Miski kergus ja lihtsus tuli sisse. Aju blokeeris kõik tundmuse selle õigususe ees. Süda aga elas omasoodu ning pani mu suu naeratama. Kas ma olen kurb, et ma kooli sisse ei saanud? Aju võib-olla vastaks, et jah, sest egole andis see väikese obaduse õlale. Süda aga muutus tervemaks. Perspektiivi küsimus siinkohal- kellele mis olulisem. Mina olin igatähes rohkem, kui rahul. Tagantjärele tundub ka kõik veel õige, isegi kui ma vahepeal enda emotsioonides kahtlesin süüdistades selles seda, et mul on igatsus veel enda Islandi vastu.

Suvi läks edasi. Suutsin vahepeal juba jaatvalt vastata uuele Islandi tööpakkumisele, mis paljudele kõrvadele teadmata jäi. Ühel hetkel ma otsekui teadsin, et ma lähen tagasi. Samas miski ei lasknud mul seda liiga valjusti kõigile rääkida. Teadis ainult väga lähedane ringkond ja seegi oli tavapärasest kasinam. Siis tulid uued projektid ja ideed. Tuli mu ellu mu imeline Kaisa, kes andis mulle uue hinguse (või vana tagasi. Selle, mille ma olin Islandilt leidnud ja omandanud). Kes sidus mind asjadega, mida ma armastan teha. Kes andis mulle võimaluse kirjutada ja uuesti pildistada. Kes oma olekuga mind tõeliselt tagasi reaalsusesse tõi. Kes andis mulle uued ideed ja suunas sihtidele kuidas ja mida edasi. Ühel hetkel tundsin ennast äkki jälle väga tervena.

Siis leidsin ma endale ühel hetkel täiesti uue ja imelise sõbra, keda mu elus enne ei eksisteerinud. Mu elus käib tihti palju uusi inimesi läbi, kuid vähesed on need, kes mind sügavuti ka puudutada suudavad. Kolme nädalaga teda tundma õppides, õppisin ma enda kohta nii mõndagi uut. Ja sain enda elutarkuste pagasisse juurde mitu head soovitust ja lähtumist, kuidas käituda. Kui ma paljude inimeste kindlat rolli enda elus veel ei tea (et miks nad on ja kuidas nad tulid ja milleks), siis tema oma näen ma nii ilusasti, mis on veelgi ilusam sellepärast. Teised inimesed õpetavad meid ennast nii kaunilt ning tema olemasolu üle enda elus olen ma väga õnnelik.

Seejärel tuli mulle uus plaan mis kujutas (või kujutab. Ma kindlalt veel ei tea) endast Tallinnat. Aasta ja kuue kuust kooli. Vahe etapp järgmisele uuele õppeaastale. Idee sellest, et saan omandada aasta ajaga mingi paberi endale, erialaks fotograafia, kõlas väga hea ajalise võiduna. Kuna ma olen oma elus hakanud hindama aega rohkem, kui midagi muud, tundus see õige ja hea ideena. Ei lähe otsekui aasta raisku. Saan mingi paberi tasku, mis mul elus ehk kindlasti kunagi vaja läheb, sest nii kaugele kui näen ma ennast, näen end kaameraga. Mingil hetkel hakkasin juba mõtlema mõtet, et katkestan enda Islandi plaani ja pidasin salamisi endaga plaane, kuidas seda teha. Samas ma ei suutnud ega tahtnud seda teha. Ühel hetkel tegi elu ise. Ma kaotasin selle koha ja kuigi see oli reaalsusesse tagasitoov nätakas näkku, olin ma ühel ajal taas hetkeks segaduses kui ka kummalises kergenduses. Miski ütles, et see on otsekui hea, et see plaan täide ei läinud. Teine miski ütles, et see on kergendus, sest ma ei oleks suutnud päeva lõpuks ikkagi otsustada, mis on õige. Ühel hetkel oli laual ainult üks plaan ja selleks oli Tallinn ning kool.
Aga siis tulid takistused. Üldiselt kujunesid need kõik eile ning enne, kui ma neile lahendust leidma jõudsin hakata, lahenes kõik ise. See tähendab, et ei lahenenud aga elu tegi paaritunniste vahedega nii, et mul ei jääks otsekui muud vaja üle teha, kui lihtsalt kõik see nn. kinnitada ja edasi liikuda.

Ma kahjuks ei saa vist kõigest täpsemalt rääkida, mis eile, sellel müstilisel eilsel, juhtus, kuid kõige suurem ja olulisem punkt selle juures on see, et ma sain uue võimaluse Islandil. Just siis, kui ma olin juba seadnud endale mingisuguse eesmärgi Eestis, olin välja suutnud isegi mõelda punktid ja sammud, kuidas kõik võiks ideaalis sujuda, tuli jälle mu imeline Island võimaluste juurde tagasi. Ja seekord täpselt nii, nagu ta õigena tundub. Nagu ta südamele pai teeb ja mind rõõmsaks muudab.

Lihtsamaks ei tee see aga seda väikest segadust, mis on nüüd minu sees. Kõik need mõtted ja ideed, mida ma olin juba idanema pannud enda Eestimaal, on saanud nii palju energiat ja hoolt minult, et kuidagi kurb oleks neid nüüd maha jätta. Ma nägin nende kasvatamisega ju nii palju vaeva!
Samas süda tantsib tasakesi ja rõõmsalt mu sees. Ma saaksin tagasi paika, mis mind kõnetab ja kutsub ning puudutab. Samas ma ei saaks seal aasta ajaga ei ühtegi hariduslikku paberit tasku ega (praeguse plaaniga vähemalt) midagi, mis tõendaks mõnda mu oskust. Aga materiaalses maailmas on neid ju vist vaja? Ei?

Kuhu ma jätan uuesti enda kõige väärtuslikumad sõbrad? Kas ma jätan nad taaskord endast 2400 kilomeetrit maha? Kuhu ma kuulun? Kus ma olema pean? Mida ma tegema pean? Kuidas ma enda mõtteid ja ideid kõige paremini realiseerida saan? Kuidas sorteerida segadust?

Ja kõige lõpuks- kas kuulata südant või mõistust. Ühel hetkel oma elus ma tunnen, et mõlemad võivad kõnetada. Mõlemad peaaegu õigesti.




5/25/2016

ÜKS HÄSTI HEA ŠOKOLAADISMUUTI


Anni retseptiblogi tegutseb taas. Ma hakkasin seda smuutit tegema peamiselt siis, kui ma Islandil trennivajut tegema hakkasin ning proovisin enda menüüst shokolaadi välja jätta. Aga mingitel hetkedel aju ikkagi karjus kakao järgi, niiet siis tuli menüüsse see smuuti, mida ma alati oma magusaisu vaigistamiseks teen. Ja kuna see on niiiii hea, siis oleks seda patt teiega jagamata jätta! Niiet siin see on! Proovige järgi ja saadke pilte-kirju ja reekige, kuidas mekkab!


Vaja on viite (tegelikult kuute, sest mul 1 puudus) koostisosa:
- 1 banaan
- 1 sp magustamata kakaopulbrit (või nii kakaoset, kui tahad) 
- klaasitäis mingit taimset piima (kasutan enamasti kookos- või riisipiima. Aga ka kaerapiim aitab või midaiganes eelistate!)
- värsket piparmünti (soovituslik.. tugevalt)
- klaasitäis jääkuubikuid
- ...ja tegelikult panen ma chia seemneid ka sisse, aga kahjuks oli pakk praegu otsa saanud. 



Koori banaan ja lisa soovi järgi piparmünti. Ma lisan alati kusagil väikese peotäie münti. Lisa klaasitäis taimset piima. 



Lisa supilusikatäis kakaopulbrit
Shake shake shake it, shake shake shake it... Kusagil pool minutit, et ta ikka täiesti ühtlane kaunike oleks. 
Kui smuuti on juba valmis blendertatud, lisa viimaseks klaasitäis jääd ning purusta uuesti ära, kui so blender seda lubab. Muidugi ei pea jääd lisama, aga minu arvates jää muudab selle smuuti selleks, mis ta on. Mina teda ilma jää puudumiseta näiteks ei teegi- ta ei maitse mulle sellise... soojana :(

Kui sul on chia seemneid ja tahad neid proovida, siis mina lisan need kolmanda korraga- peale seda, kui jää ka on purustatud. Ja siis ma lisan supilusikatäis chia seemneid, aga ma ei purusta neid täielikult läbi- ainult pisut, peamiselt jätan terveks. Niiet kui otsustad seda teha- siis lisa need vahetult enne joomist, blenderda õrnalt läbi, et ära segaks. 
Peale seda kalla klaasi ning naudi! Niiiii hääää!

5/10/2016

ÜLLATUSPIDU ON PARIM PIDU


Okei, ma ei ole max kindel, kas mo pealkiri vastab just tõele sajaprotsendiliselt, aga noh, eeldame, et siis ikkagi vastab. Tegelikult on ju vist tore saada endale oma pidu ilma seda ise organiseerimata ning teadmata. Üllatused on ju alati toredad. Vähemalt mo jaoks.

Igatähes, mo Islandi väikevennal oli reedel sünnipäev ja kuna ma olin temaga üksi terve nädalavahetuse kodus (tegelikult ta on vanaema juures, niiet ma natukene valetasin), siis mõtlesin, et kompenseerida seda, et teised Hispaanias on, peab ühe peo korraldama, ilma, et ta sellest ise midagi teaks. Õhupallid lakke, tuba kauniks, koogid lauale ja külalised külla! Diil oli, et vanvanemad korjavad ta peale kooli lõppedes koolist peale, et ta koju mingi õnnetuse kombel ei satuks. Kõik sujus kui lepase reega ning kui veerand viis ta sisse astus ja juba õhupallide peale rõõmsaks muutus, oli ta hetke pärast täiesti sõnatu siis, kui kõik inimesed köögist välja hüppasid ja "SURPRISE" hüüdsid! Kui ma peale üllatuse seedimist ühe suure ja siira embuse sain, sain teada, et teistega koos nädal aega planeeritud sünnipäev on õnnestunud. Oh seda õnne ja rõõmu!

Eelmisel õhtul küpsetasin ma poole ööni sünnipäevatorti ka. Mul on nende peale miski salajane anne, ma arvan. Mul tulevad sünnipäevatordid päris hästi välja. Kunagi kui mul aega on, ma peaksin neid müüma hakkama. Teen oma väikese pagariäri. Miks mitte, eks?

Aga väikesed updated mo elust:
1) Kasutan nüüdseks ületee olevat surnuaeda vahemaa lõikamiseks. Kui mul on vaja jõuda teisepoole teed, lähen surnuaiast läbi, sest see lühendab maad.
2) Õppisin jooksma nii, et ma ei väsi ära. Jooksmine on puhas rõõm ja nauding nüüd, jess!
3) Mõtlesin, et ma peaksin oma juuksed veel heledamaks värvima. Samas mõtlen, et kui ma suvel Eestisse tulen, siis nad pleegivad ju ikkagi heledamaks. Ei vä?
4) Tegin pakivahetust Triinu Liisiga ja Marianniga. Ootan juba nii väga, et kõik pakid kohale jõuaksid! Põnev-põnev!
5) Viimasel ajal on Eestis koguaeg 20+ kraadi olnud. Islandil tõuseb vaevalt üle 10.

5/06/2016

MA KOLISIN!


Alustuseks, enne kui teema juurde asun, ma küsin nende inimeste käest, kes suudavad blogida regulaarselt, mitte ühe korra kuus, siis kuidas te seda teete? Ma ei räägi üldse selles, et mul ideid ei oleks, mida siia kirja panna. Aga kui ma hakkan kogu selle töömahu peale mõtlema, mida üks postitus mult tahab (kirjapanekut, piltide kaameras arvutisse tõmbamist, photoshoppimist, flickri üles laadimist, linkhaaval nende siia panemist) siis mõtlen, et oleks ju tore küll kirjutada, aga jumal, ma võin selle ajaga ju tegelikult midagi targemat ka teha. Samas blogipidamine on tark tegu küll. Igatähes- kuidas te seda teete? Panete päevaplaani? Või see blogimine ongi DNA'sse sisse kirjutatud, et sellised pisiasjad nagu kirjatüki valmis kirjutamine (tegleikult see on selle asja kõige mõnusam osa), piltide töötlemine ning nendega jändamine (mis võtab kõige suurema osa ajast) ei olegi mitte mingi probleem vaid puhas nauding? Kui jah, siis rääkige, kust saite. Tahan ka.

Aga teema juurde minnes. Noh- uuesti, ega ma siin ei ole teile sajaga seda rääkinud ka, kus ma siin Reykjavikis pesitsen, aga elasin ma siin alguses ühes väga ilusas kahekorruselises korteris (+ keldrikorrus, mis oli omakorda väikeseks korteriks ehitatud) Reykjaviki kesklinnas. Varsti 2 nädalat täis saades, kolisime paar tänavat edasi (ma täitsa kindel ei ole, aga pakun et kuskil 5-7 tänavat edasi) oma suurde majja. Kolimise päeval oli meil terve armee inimesi abis, et kõik asjad suurde kolimisautosse tassida, alustades väikestest kolimiskastidest ja lõpetades suure klaveriga. Tassitud sai. Siia suurde majja. Ja no oh jumal, kui palju siin ruumi on!

Ma sattusin tänu Malluka blogile lugema Anu blogi (btw- üks uus sümpaatne blogi mulle, mida lugeda meeldib!), kes Kanadas elab ja seal ta kirjutas oma majaotsingutest, et talle on kõik majad suured ja rohkem kui küll, sest sellises nõukaaegses või nõukaaegsete vanematega üles kasvades leiad, et kui kahetoalisest korterist neljatoalisesse kolid, on juba ruumi tohutult. Rääkimata siis neljakorruselisest majast. Niiet ma praeguste prognooside kohaselt olen vist esimest korda homme öösel siin majas üksi. Ma ei ole veel kindel, kas parakad tulevad, aga võib-olla tulevad. Ma olen suht pehmo sellistes teemades.

Aa, ja kas ma mainisin, et mo toa aknast näen ma surnuaeda? Umbes 10 meetri kaugusel meie aiast? Ei maininud või? Noh, nüüd siis teate.

Aga okei, tegelikult ma selle surnuaia teema pärast üldse ei põe. Kuna Reykjavik on juba oma olemuselt päris tsill koht ( täna oli muidu selline insident, et läksin hommikul vendadega koos rutates majast välja- mina olin esimene, kes ukse lahti tegi ja kuna aeg surus peale, ei vaatanud ma tagasi- ma teadsin, et see, kes ukse viimasena kinni paneb, siis läheb uks lukku. Noh, tepperlukk või kuidas seda maakeeli kutsutaksegi? Aga kui ma umbes pool tundi hiljem koju tagasi tulin, nägin ma, et meie koduuks on pärani lahti. Mina olen Reykjaviki peal ainukene inimene, kellel koduvõti on. Järeldus- keegi oli hommikul UNUSTANUD (kuidas see muidu võimalik on??) koduukse kinni panna enda järelt ja kogu see aeg, kui ma olin väljas, oli meie majauks pärani lahti. Kesklinnas. Aga vahet ei ole. Nagu ma olen aru saanud, ei lukusta siiani suur osa islandlastest enda auto- ja koduuksi)
... SIIIS minnes tagasi teema juurde ülevalpool, et kuna Reykjavik on oma olemuselt juba päris tsill koht, siis on noortele see kesklinna surnuaed miski tsillimise koht siin veel omakorda. Olen lugematuid kordi näinud, kuidas inimesed sinna pissile lähevad, kõlisevate kottidega märjukest pruukima ja linnalegendid räägivad, et seal käiakse ka musutamas ja natukene veel... 

Lihtsalt mulle on hirmus harjumatu selle maja suurus. See on vist kõige suurem maja, kus ma kunagi oma elus üldse astunud olen. Suured kõrged seinad-laed, kääksuvad vanad puitpõrandad (neid ma muide armastan!) ja üldse selle maja... olemus. Imeilus ja kodune aga... niiii suur. Mul olid juba parakad oma Kuressaare neljatoalises korteris ringi liikumisega üksi niipea, kui akna taga pimedaks läks. Kui ma ei suutnud 4 tuba händlida, siis kuidas ma nelja korrusega hakkama saan? 

Pudel veini kõlab potentsiaalse lahendusena.

Tegelt on lahe. Ilus on ka. Esimest korda, kui uude koju sisse astusin ja seinu üle vööpama hakkasime, oli mul tunne, nagu ma oleks kusagile Ameerika filmi võttepaika sattunud. Täpselt selline maja, mida filmidest olen harjunud nägema. 

4/28/2016

OTSUSED, OTSUSED...


Istun praegu oma ühes meelispaigas- Icelandair Hotel Marinas, mis on täpselt sadama juures, niiet istudes näen ma vaatega ookeanile, mägedele ning seisvatele laevadele-pisipaatidele. Ma söön ilmselt ühte oma meelismagustoitu, mida ma ainult siin salaja söömas käin ning selles on nii palju kaloreid ja suhkurt, et ma olen igakord peale selle söömist mõnusa laksu all. Aga see šokolaadibrownie maapähkli-iirise katte ning röstitud india pähklitega on nii "to die for", et minu "palun kõige suurem kohvi, mida te mulle anda saate" palvele, on see tükk kooki kui kirss mo olematul tordil. Täna on ilus ilm. Pisut tuuline kuid nii, et kaabu peast ei lennanud. Pigem on see tuul just selline, mis laseb meenutada, et ma elan ikkagi Islandil. Tuulevaikus muudaks selle kummaliseks. Päike paistab vahelduva eduga pilve tagant ning teeb näole pai. Karastunud islandlased kõnnivad juba t-särkide ning maikadega õues. Minagi mõtlesin täna hommikul, et kui homne hommik samausuguseks kujuneb, jätan mantli hommikuse jalutuskäigu ajal koju ning asendan selle hoopis oma sooja kampsuniga. Mantel hakkab saama juba üleliigseks. Mo selja taga räägivad kaks islandlast Islandimaast ja selle ajaloost. Raadios laulab vaikselt Norah Jones ning ma mõtlen, kuidas panna siia kirja neid mõtteid, mida ma ammu mõelnud olen.

Ma olen Islandil olnud peagi üheksa kuud. Ma armastasin seda riiki enne, kui ma siin kunagi olnud olin. Siin olles on see armastus aga täiesti uued möötmed võtnud ning ületanud nii paljugi piire. Lähedamatele inimestele olen juba rääkinud ning proovinud seletada, kuidas mu sees on esmakordne tunne, mida ma ei teadnudki, et tunda saab, et mul on siin maailmas olemas kaks koduriiki. Ja seda tegelikult ka väga arusaadaval  põhjusel- mul ongi siin Islandil oma kodu. Koht, kus sa tunned end turvaliselt ja vabalt. Saad olla sinaise oma heade ja veadega. Tavaliselt omavad inimesed sellist paika ühekordselt. Ja klassikaliselt ka ühes riigis. Ma ei tea miks ja kuidas on mu elus vedanud nii, et ma saan nimetada endale kahte paika kahes eri riigis, mida ma mõlemat jäägitult armastan. Seda seda ma tõesti teen.

Kui ma siia tookord, 2015 aasta augustikuus esmakordselt maandusin, ei teadnud ma absoluutselt mis otsuse ees ma üheksa kuud hiljem olen. Kas jääda või minna? Kui minna, siis kuhu? Edasi või tagasi? Kumb on õigem, kumb on valem? Kus ma seda saavutan, mida ma tahan? Kui ma mõned kuud tagasi olin pea sajaprotsendiliselt kindel, et ma jään oma olemist Islandile kannutama, muutusid mõtted siiski ajapikku natukene teiseks. Ja ma ei ole siiani kindel, et see plaan, mille juurde ma praegu jäänud olen, on see, mida ma siiski tahan. Ja kuidas selles kindel olla, oeh, ma tõesti ei tea.

Olen alati rääkinud, et tuleb minna selleks, et saaks tagasi tulla. Äraminemine annab selle imelise-imelise kogemuse, kuidas sa hakkad hindama ja armastama veel enam seda, mis sul olemas on. Sel päeval, kui ma augustikuus Eestimaalt lahkusin, hüüdsin ma sama lauset- "Tuleb minna selleks, et saaks tagasi tulla!". Millega ma aga absoluutselt ei arvestanud oli see, mida ma siit eest leian. Et ma hakkan siin armastama kõike, mida näen ning puutun. Et ma ei kujuta end siin mitte elamas enam ette...

29.märtsil vajutasin ma "saada" nupule, kui olin täitnud ära oma avalduse Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Oma kaalutluste tulemusena olin leidnud, et olgugi, kui palju ma armastan kõike siin, ei paku ükski leitud kool mulle täpselt sellist erialast haridust, nagu ma oma viie, kümne ning viieteistkümne aasta plaani ette kujutanud olen. Seega, kas ma saan õelda, et ma olen siis sellega oma otsuse teinud? Et 28ndal juunil olla usinalt sisseastumiseksamitel, tähendab see, et oma esimese hunniku asju pean ma kokku kraamima juba vähem kui kolme kuu pärast. Kas ma kujutan seda ette? Pean vastama, et ei. Ei kujuta. Üldse mitte.

Tegu on vist väiksemat sorti paanikahooga ning sellega, et ma ei tea päris täpselt, kuhu ma kuuluma pean. Kas ma tahan Tartusse kooli sisse saada? Jah, väga-väga palju! See kool on mu plaan olnud juba 3 aastat ning ma ei loobu oma pikaajalisest ideedest üldse mitte lihtsalt. Aga kas ma teen selle otsusega õigesti, kui ma Islandist sellega vähemalt neljaks aastaks loobun? Et ma ei ärka igapäevaselt enam Reykjavikis, mille nime nähes ja kuuldes mul alati miski õnnelik tunne sisse tuleb. Kõik mida mõtlen ja kõik küsimused, mida ma endalt küsin, vastan ma nii, et ma peaksin oma asjadega Eestisse tagasi tulema. Aga igakord kui ma küsimuste küsimise endalt lõpetan, poeb hinge istuma üks väikene ning hästi õnnetu lind ja hakkab seal siis nutma. Kuidas ma saan jätta midagi nii suurt ja kallist? Kuidas ma jätan midagi, mida ma armastan?

Ilmselt saan ma hästi suuresti siin tuua paralleele sellega, kui ma tookord Eestist lahkusin ja Islandile tulin. Ja siis ma kirjutasin sarnase murenoodiga postitusi sellest, kuidas mo süda tilgub sellest verd, et kuis ma suudan jätta Eestimaale terveks aastaks ajaks inimesed, keda ma südamepõhjani armastan. Ja kuidas me toimime pärast aastat aega edasi? Toimime imeliselt. 2400 kilomeetrit on küll vahel ning mõnikord on pettumus ning kurbus seepärast suurem, kui ta kohapeal oleks, kuid ületatav. Kergelt ning arukalt. Ehk laheneb seegi probleem peale asjade sisseseadmist ise?

Ma olen sedasorti inimene, et kui ma sean endale miski eesmärgi, mis teenib pikemat perspektiivi ning segunenud suure soovi-unistusega, siis ma sellest eriti kergelt ei loobu. Ta lihtsalt kinnistab kanda minus ning kasvabki seal seni, kuni on soodsad tingimused neid teosks tegema hakata. Mina lubasin endale, et kui mo tee mind siit Islandilt alates sügisest täielikult ära viib, luban ma endale seda, et aastas vähemalt korra tulen ma Islandile, et selle kohaga siin tugevas sidemes püsida. Nii, nagu ma teen Eestimaaga.

Praeguse seisuga on mu "otsused, otsused..." viinud selleni, et juuni lõpus tulen ma Eestimaale, et Tartus teha oma koolikatsed edukalt ära. See, kas ma tulen ülejäänud suveks veel Islandile, on küsimärgi all. Ning kuna Tartu on mo plaanis, siis rohkem kui suure tõenäosusega baseerun ma sügisest väikeses puust linnast (kus ei ole merd ega ookeani.. kas seal klaustrofoobia tekkida ei saa sellepärast???).

Aga Islandi kunstikooli saatsin ma ka just avalduse ära.. Oh, Anni. Mida sa küll teed endaga.


3/17/2016

WHEN MY SISTERS CAME TO VISIT ME

Sellest on juba tegelikult kaks nädalat möödas (vist peaks olema...), kui mo õed mulle Islandile külla tulid! See oli esimest korda seitsme kuu jooksul, kui ma nägin kedagi tuttavat ning sain kedagi, keda ma varem ka näinud olen, sõrmega katsuda! Selle aja sisse käi nii palju ilusat Islandit, mida ma neile näidata sain, niiet ilmselt kasutan järgmise kahe postituse jaoks ka neidsamu pilte, sest muidu tuleks lihtsalt ühte postitusse liiga palju pildimaterjali ning järgmistesse ehk üldse mitte. Aus jaotamine.

Kaesin ma nendega koos siis uuesti või esimest korda isegi läbi palju ilusaid Islandi paiku. Islandiga on aga see asi, et ilmselt sa ei saa kunagi ega kunagi Islandit täiesti ära avastatud, isegi siis, kui sa põliselanik oled, sest Island on pea igal sammul ilus ning olenevalt aastaajast muutub ilu täielikult. See, mis on talvel ilus, on suvel hoopis teistmoodi ilus. Ja vastupidi. Mõnda kohta talvel ei saagi. Mõni kosk-oja-jõgi on külma tõttu palju aeglasema languse/vooluga, sest on ära külmunud. Suvel aga voolaks ta kiiresti-kiiresti ning ümberringi oleks kõik ilus roheline. Islandit peabki vist kaks korda nägema, et näha, kui erinev üks riik erinevatel aastaaegadel olla saab. Island seda igatähes oskab.

Need pildid on tehtud siis, kui ma neile teisel päeval Reykjadalurit näitasin, mis on minu arvates üks vahvamaid kohti Islandil ja Reykjaviki ümbruses. Esiti viib sinna imekaunis tee mäe otsa ja mägede vahelt läbi, mille jooksul jõuad sa nautida palju kauneid vaateid ning lumiseid mägesi. Autasuks tippu jõudmise eest saad sulistada sa looduslikus kuumas jões, mis seal mäe üleval voolab. Mõne koha pealt on ta isegi nii tulikuum, et pead natukene edasi kõndima, et otsima jahedamat kohta. Tule ja jää maa, eksole. Kes Islandile tuleb, plaanigu üks Reykjadaluri tripp endale plaani! See on ilus!



3/10/2016

CHIA PUDDING FOR BREAKFAST? OH YES, PLEASE!

Anni kokablogi tegutseb taaskord. Mulle mõnikord täitsa meeldib seda teha, kui ma midagi ilgelt head leian, mida teiega jagada tahan (pluss lihtsalt!) Seekord on samuti tegemist täitsa vegan asjaga, täis igasuguseid nämmasi asju! Niiet sobiv igaühele. Ma natukene vabandan koledate (s.t tumedate) piltide pärast, sest kui ma seda tegin ühel õhtul, siis meil olid külalised ja ma ei saanud oma valgusega väga mängida. Lisaks olen ma selliseid postitusi tehes photoshoppides liiga laisk. Peaasi, et aru saate, eks!

Tegemist siis on chia-pudinguga, mida on hea teha õhtul valmis, sest siis on ta hommikuks täpselt söömskõlbulik. Külmkapis peab ta olema 4h- üleöö. Ja no, kui hommikusöögiks seda teha, siis polegi tal sealt külmkapist välja enne asja ju.

Vajad sa selleks taaskord ainult nelja asja- magustamata kakaopulbrit, kookospiima, chia-seemneid ning vahtrasiirupit (või mingit magustavat siirupit. agvaarisiirup või mingi siuke asi on ka olemas- käib ka!)

Ava oma kookospiima purk teist pidi (mitte sealt, kus näiteks tõmmata saad selle lahti või kuidas kirjad loogiliselt jooksevad), sest kooskospiima paks osa on kogunenud purgi ülemisse osasse ning sul on kergem need kaks osa kokku segada siis, kui alustad vedelikuks ja lusikaga hakkad vaikselt paksu osa ülevale tooma. Mul oli muideks halb kookospiim seekord. Ma ei tea, mis valik kookospiimasi Eestis on, aga Islandil meeldib mulle kõige rohkem Thai Choice oma (panin lingi selle teksti peale). See on hästi-hästi kreemine ning selline smooth. Pudding jääb väga selline vahune ja sametine. Aga loomulikult sobib igasugune kookospiim. 

Seejärel kalla kookospiim purgist suuremasse anumasse ning lisa umbes 2sp vahtrasiirupit. Kui tahad magusamat, lase aga minna, aga mina isiklikult arvan, et läheb liiga läägeks kätte ära, kui rohkem panna. (Ja hea hint veel- kui kookospiim on siiski selline tükiline veel, vispelda ta läbi, seni, kuni ta on üsnagi ühtalse massina).

Lisa 1 või 2 supilusikatäit kakaopulbrit sellesse samasse massi. Oleneb see jälle sellest, kui kakaoset pudingut tahad, aga mina arvan seekordki, et 2 lusikatäit on täiesti paras. 

Lisa jällegi 2-3 supilusikatäit chia-seemneid. Ma panen tavaliselt vist kusagil 2 ja pool. Samas no täpselt ei oska õelda ka. Umbes nii. 2 peaks ikka piisav olema. 

Seejärel on sul selline maitsev mass koos, mida proovi taaskord mitte lihtsalt ära süüa, sest ta maitseb ikka päris jumalikult. Kontrolli veelkord, et kookospiimast suuri tükke sees ei ole. Kui on, purusta ära.

Vala mass anumasse, kuhu saad ta üleööks külmkappi jätta ja seejärel otse sealt ka süüa (või tegelikult vist saab teda ikka ilmselt pärast ümber ta tõsta, kui vaja on. Ma ise pole proovinud muidugi, ma söön alati otse purgist, kui ta valmis on). Sellest kogusest muide, mis praegu tegin, jätkub täpselt kahele, mida ma alati ka teen. 

Pane ta sups-sups külmkappi piima, õlle ja munade vahele. 

Järgmisel päeval võta külmkapist välja ja pane selle peale, midaiganes sul hing ihaldab. Antud piltil on külmutatud maasikad, vaarikad, mustikad ning röstitud kookoshelbed. Samas keegi ei keela sul peale riivida näiteks tumedat šokolaadi, viilutada peale värskeid marju.. midaiganes- ole loov!

Peale purgi söömist ole valmis selleks, et köht on ilgelt täis! Nämmm!