KUIDAS VABA AASTA ANDIS MULLE TAGASI SELLE, MIDA KOOL ÄRA VÕTNUD OLI

Ma mõtlesin, et jagan natukene oma mõtteid olnud koolilõpu vaimus sellest, mida mina mõned aastad tagasi mõtlesin kui gümnaasiumi lõpp ees teretas ja mis otsused ma tegin ning mis nendest otsustest nüüd saanud on. Äkki on see kellelegi abiks pisutki- kas uute mõtete, julguse või siis hoopistükis mõistetakse, et praeguseks välja kujunenud tulevikumõtted ongi õiged, mille suunas edasi liikuda.

Alustan sellega, et hästi paljud inimesed on arvanud, et minu aasta vabaks võtmine ning Islandile tulek oli pea suures osas (kui mitte ainult) sellepärast, et ma ei olnud kindel, mida ma edasi õppida tahan, ning klassikalise käiguna siis võtsin aasta vabaks, et enda mõtteid koguda. Seepärast tunnen, et pean kohe ütlema, et see ei olnud tookord absoluutselt asjasse segatud, sest olgugi küll, et pisikeste muutustega, kuid olen pea üheksandast klassist alates teadnud, mida ma peale keskkooli edasi õppida tahan. Suund oli kindel, suuna suund oli pisut muutlik, kuid selle otsustamine ei olnud absoluutselt see, mille pärast oleks olnud vaja iseendaga aasta aega maha istuda. Oleks paarist tunnist ühel rahulikul päevalgi piisanud, et see otsus paar aastat tagasi ära teha. See, miks ma Islandile otsustasin kolida, oli hoopiski teistel põhjustel.

Islandile tuleku otsused oli kompott lühidalt kirjeldades unistusele järgnemine, vaibumatu reisisoov, sõprade kaitseväkke minek, tahmatus peale kooli lõppu otse teise kooli minna, soov organiseerida oma aega ise ning mis pea kõige enam- elamise pärast. 12 aastat lasta ühel süsteemil iseenda elu suurestki korraldada oli piisav, et seda korraks mitte enam tahta. Lisaks olen alati uskunud, et koolitarkus ei ole kõige targem tarkus ning tegelikult targaks teeb elus elamine ning kui kaks tarkust ühendada, tahtsin (tahan) uskuda, et mu peas on aru natukene rohkem, kui teda aasta aega tagasi oleks. 

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, kuidas vaba aasta (või aastate) võtmine on ilmselt mu senise elu kõige õigem otsus olnud, tahan enne rõhutada, et reisimine (s.h välismaal olemine ja elamine) ei olegi kõigi jaoks ja see on täiesti normaalne. Minul oli suureks mõjutajaks näiteks aastaid kestnud surematu armastus uute paikade avastamise vastu ning alates 13-eluaastast kujunenud kuuluvustunne Islandiga, millele minu natuur loomulikult järgnes. Lisaks kui teil on samuti välja kujunenud kindel eesmärk, mille poole liikuda, siis suure tõenäosusega edasise teksti lugemine teid tegelikult isegi ei kõiguta. Kõik oma eesmärkide ning tempode järgi! 

Mo kooliaastad ei läinud just kõige lepasema reega, samas mitte ei tea mis üleliia raskelt ka. Paljugi takistas mo "mittelepast reed" soovimatus teha asju, millest ma huvitatud ei olnud, sest nagu eelpool mainitud, teadsin ma juba ammu, mida ma edasi teha tahan ja seepärast olin mõningate ainete tähtsuse enda jaoks üsna madalale viinud. Tegin neid vaid hinnete pärast või siis mõnikord ka keskendusin, kui teema huvitav oli- ühesõnaga, väga valikuliselt tegin omi asju. Kas ma kahtesen? Absoluutselt ei.  Kolm aastat hiljem ning miski ei ole veel mind pannud igatsema minu olematuid matemaatika oskusi või puhuvat tuult keemia või füüsika vallas. Selle aja arvelt aja varastamist (sunnitud asjade valikuline tegemine, ebaoluliste tundide ülelaskmine) suutsin ma natukene siiski ka gümnaasiumi aastate jooksul iseennast rõõmsaks teha, kui iseenda asju tegin ja organiseerisin. Sellegi poolest üsnagi eneseteadmata olin ma siiski iseloomult ja ehk ilmselt ka vaimselt maha materdatud ning tehtud väiksemaks, kui ma seda tegelikult olla tahtsin... või õigem oleks õelda- ma olin iseennast teinud väiksemaks. Miks, täpselt ei teagi. Aga kui mõtlema hakata selle kõige peale, tundub ka loogiline. Ma ei taha kõlada, nagu oleks mul peale kooli lõppu vaimselt paha olnud või midagi- lihtsalt minu peas oli natukene rohkem neid "ma ei oska, ma ei suuda, ma ei saa hakkama" mõtteid, kui tegelikult vaja oli. Ma ei teadvustanud endale (ega saanud sellest ilmselt ka aru) misasi ma ise täpselt olen ja kui palju ma tegelikult suudan ja saan. Ma ei näinud selgelt enam seda, et ma olen palju rohkem! Ja seejuures ma arvan, et siinkohal vist ei olnudki suurimaks mõjutajaks keskool, vaid pigem kogu see lärm ja kära ühiskonnas, mida kõik eeldavad, et kõik tegema peavad peale seda, kui gümnaasiumi haridus möödas ja käes. Mulle tundub, et ühiskond s.h sinu pere ja lähedasemad inimesed eeldavad sinult mingeid sissekõnnitud raja edasist käimist. Sest nii on kindel, hea ja turvaline. Keegi ei küsi enam täpselt, mida sa PÄRISELT teha või olla tahad, sest ühiskonnas tundub olevat mingisugused mustrid, mida kõik peavad olema ja tegema. Ja kui sa seda ei ole, siis oledki iseendaga natukene segaduses. Et miks ma ei taha seda, mida kõik on eelnevat teinud ja kõik mu kõrval tegema hakkavad.

Üksi välisriiki kolimine ning suuresti enda turvatsoonist väljumine lükkab sind olukordadesse, milleks sa tegelikult valmistuda ei saa. Ei ole inimesi, kes sulle ütlevad, millega sa saad ja ei sa hakkama (väljaarvatud sa ise, omaenda piiride seadmisega). Paratamatult tuleb aga olukordi, kus sa lihtsalt pead tegema- mõtlemata või mõeldes. Aga tehtud peab saama. Ja need on need hetked, kus sa hakkad eriliselt iseenda piire kompama ning nihutama. Ja ühtäkki näed ja märkad, et see, kui olid harjunud sellega, et sulle õeldi mida sa tegema pead ning kui sa tegid (mõnikord andsid endast ka maksimumi) siis keegi hindas sind ning selle järgi kaudselt ka sa ise. Peale seda aga hakkad mõistma, et peale mõningate asjade tegemist siin elus, saad sa hakata iseennast hindama iseenda järgi. Loodetavasti omandad oskuse, et end teistega võrdlemine on kõige suurem energia ning ajaraisk, mida sa teha saad iseennast kasvatades. Kui ma peaksin praegu kokku lugema, mitu korda mulle 2015 aastal öeldi: 1) sa ei lähe enam kunagi kooli, sest sul kaob koolirutiin; 2) sinust saab Maxima kassapidaja; 3) sa PEAD midagi edasi õppima; 4) Välismaale minek on V Ä G A halb idee; neid lauseid, siis ma ausalt saaksin kokku ühe üsnagi märkimisväärse numbri. Aga teate millest mina hiljem aru sain:
Neid lauseid ütlesid inimesed, kes ei olnud mitte kunagi teinud seda, mida mina teha tahtsin. Nad ei saanud teada. Sest nad olid teinud seda, mida nad tahtsid, et mina teeksin. Ja eelnevate lausete väljaütlemine tugines vaid keegi-kuskil-ütles-tundus-õige põhjal. 
Tehes asju samamoodi, nagu kõik teised, kindlat ja turvalist mustrit järgides, kasvame me samasuguseks, nagu kõik teised.

Mida me sellest õpime? Me peame teisi väga vähe kuulama, mis puutub meie enese soovidesse. Kui meil on soov, eesmärk ning plaan ja me oleme sellega ise rahul siis... see ongi see mis loeb. Ja kui sa sellega kellelegi haiget ei tee (see, et sa kellegi egole või soovidele vastu ei tule, ei loe), ongi kõik okei. Ja ongi okei. Sa tahad aastaks ajaks lapsehoidjaks minna? Kohvikusse tööle? Sa ei tea mida sa teha tahad? Tahad seljakotiga aastaks Aasiasse reisima minna ilma punkt-punkti plaanita. PALUN MINE! Seni kuni sa leiad iseendale peeglist vastu vaadates rahu. Ja kui sinu soov on vastupidine- sa tahad minna Tartusse arstiks või bioloogiks õppima, Tallinna kirjandust, suhtekorraldust või matemaatikat õppima ja teised sinu ümber tunduvad kõik "julgemad ja vapramad" sest lähevad seljakotiga Aasiasse siis. SEE ON KA OKEI.

Mida ma lubada saan on see, et nüüd kui on käes see hetk, kus sa pead esimest korda otsekui midagi enda jaoks tegema ja otsustama, tundub, et valikuid on liiga palju, on see müra ja lärm teiste inimeste näol, kes tunduvad sinust paremini teadvat mida sa tegema pead või kelleks sa saama pead, väga suur. Mida ma soovitada saan on iseendaga paar vaikset hetke võtta ja mõelda läbi: kes sa oled; kellena sa end näed ja kelleks sa saada tahad. Jätmata välja kõikide teiste visioonid sinust, millele sulle tundub, et otsekui järgnema pead. Kui too järgnevustunne on aga õige, siis ongi ka sinu otsused õiged. Ja no rahu sellega, kui sinu enda ja teiste soovid kattuvad su enda tuleviku osas.

Leia selle asemel, et end kellegagi võrrelda, enda ellu inimesed, kes on sulle eeskujuks. Kes inspireerivad ja motiveerivad sind. Aega on vähe- see jookseb iga hetkega aina vähemaks. Aga kui sa lähed ja kulutad kolm aastat ülikoolis õppides midagi, mis ongi järgnevad kolm aastat turvalised ja tõestad kõigile enda lähikondlastele, et oledki tubli, sest rühid bakakraadi, siis kolme aasta pärast leiad end aga samas olukorras, kus olid praegu- kolm aastat tagasi.

Minule andis aasta aega Islandil olles kindlustunde selle osas, mida ma teha tahan. Ma sain kinnitust sellele, kes ma olen ja kus ja kellena ma end näen. Ma leidsin endale inimesed, kellele ma saan alt ülesse vaadata ja kes on minu elus päriselt eeskujuks, selle asemel, et proovida end otsekui kusagil ühiskonnas kellegina näida.
Aasta aega esimest korda Islandil andis mulle vastuseid küsimustele, mida ma ei teadnudki, et ma küsin. Olles ühel hetkel nii vaba ja avatud raamat, valmis end kujundama ja õppima, saad ühel hetkel endast palju paremini aru. Ja kui juhtub vastupidine, et kaod hoopis rohkem ära, on sellest väljatulek ikkagi samatähenduslik. Ma lihtsalt pooldan enesekaotamist ja leidmist pigem varem, kui hiljem, sest neid bakalaureusekraadiga koolist tulnukeid on küll ja veel, kes diplom sahtlis endale alles siis otsa hakkavad vaatama. Ja paratamatult oleme me jõudnud ka sinnamaani, kus meil on palju kõrgharitud noori, kellel puudub aga töö,- või/ja elukogemus.

Gümnaasium on läbi. Ja ma luban teile, et paari aasta pärast te saate aru tagasi mõeldes, et see mis tundus nädal aga aastaid oluline, on tegelikult nii väikene osa sellest elust ja argipäevast, mis tegelikult oluline on. Mida ma oskan soovitada on see, et mõelge enne mida te tegelikult tahate, kui hakkate midagi tegema, mis tundubki lihtsalt millegi tegemine. Kui teil on vähegi julgust ja peale hakkamist, minge käige korra kusagil mujal ära. Elage üksi võõras riigis, võõra keele ja kultuuriga. Kui te ei tea, mida te täpselt teha tahate, kombake ja uurige seda ilma ja maad natukene, enne kui end millegagi pikaks ajaks seote. Ja kuigi see võib kõlada imala klišeena, siis ma luban, et tegelikult kusagil teie sees on vastused olemas.

2015 aastal kolisin ma esialgse plaaniga ainult aastaks ajaks Islandile peale keskooli lõppu.  2016 ma kolisin kolmeks kuuks tagasi Eestisse ja siis tagasi Islandile. Aasta on 2018. Ma ei ole hetkegi "mitte teadnud", mida ma teha tahan või mida ma õppida tahan. Ma ei olnud lihtsalt kunagi kindel, mida ma täpselt tolle haridusega peale hakkan, sest selle nimetus ei ole see, kelleks ma täpselt saada tahan. Kolme aasta jooksul olen ma leidnud endale vundamentaalsed vastused enesekujunemiseks ja harimiseks akadeemilisel ning elulisel teel. Viimane on seejuures elukestev.
Tänaseks päevaks ma tean, et ma tahan, et Reykjavikist saaks minu päris kodu ning karjääris tean, kuhu ja kelleks tahan kasvada. Ma olen kasvanud inimeseks, keda ma armastan igal hommikul peeglist näha, ilma, et ma peaksin suurtele küsimustele liiga palju (veel) vastama. Kahe kuu pärast kolin ma Šotimaale, et seal enda ülikooli teekonda alustada. Teised, kes minuga 2015 aastal lõpetasid, said enda bakalaureuse just sel suvel kätte. Kas ma tunnen, et ma olen milleski 3 aastat hiljem ilma jäänud? Ei. Absoluutselt mitte. Elukoolist kahjuks diplomit ei saa, aga oskused mis sa selle aja jooksul saad on mõnikord elus palju olulisemad, kui on vaja mõni uks, aken või sein maha lüüa selle eest, mida sa päriselt saada tahad. Koolis sulle seda ei õpetata.

Minge. Lennake. Ja tehke, mida te tahate. Kuulake neid, kes on teinud sama, mida teie teha tahate, mitte neid, kes lihtsalt lärmi tekitavad teie ümber, olles mitte kvalifitseerunud mõnes valdkonnas. Neid, kellele teie otsused, väljaütlemised või te ise ei meeldi, jäävad alati alles, lähevad ära ja tulevad juurde. Jätke aga meelde see, et see ei ole midagi teiega seotud.

Pai.
Mul on hea meel, et teil gümnaasium läbi sai. Kõige põnevam elu algab alles nüüd. Get excited.