Pean ütlema, et ega mul reisist mingeid erilisi emotsioone ei tekkinud, mis on muidugi kurb, kuid palju tingis sellest asukoht ning vaikselt iga päevaga aina tugevamini vilisev tuul rahakoti vahel. Nagu me ka ise omavahel arutasime, peab olema esimeseks märgiks, et midagi on valesti, kui sa lähed oma kultuuri ning keelega riiki ning sa peatud äkitselt asukohas, mille linna nimi on inglise keelne. Ja veel nii ebaoriginaalne- nimelt Sunny Beach. (rääkimata siis nendest Golden Sandsidest ja teistest paikadest, kus enamus käisid. Noh, nime panekuga ei ole väga hiilgatud, nagu mõista saab.) Noh, seal me siis elasime nädal aega. Paik ise on geograafiliselt tegelikult kaunis- must meri on kiviviske kaugusel ning kui pisut mere äärest otse jalutama hakata, vaatavad vastu mäed. Noh, ideeliselt kõlab ju imekaunilt ja tegelikult seda ka oli, kui omada piisaval hulgal kujutlusvõimet ning kustutada eest need kümned hotellid.
Jutud rääkisid, et koht talvel on välja surnud. Ja tegelikult ilmselt ka on, sest ega ma ei kujuta väga ette ka, mida seal talvehooajal teha, sest kogu kuurort on üles ehitatud kuuma päikese ning mere peale. Mitte küll sõnaotsesmõttes, kuid need on ilmselt kaks ja peamist aspekti, miks inimesed sinna igal aastal hordides lähevad. Vaade hotellirõdult oli täpselt selline, et mina oma toast nägin basseini ning ümberringi nelja teist massiivset hotelli. Teine tuba, kus sai umbes sama palju aega veedetud, kui oma toas, kujutas endast rõdu ning 20 meetri kaugusel oli juba teise hotelli sein koos rõdudega. Ainult selle eelisega (mis kujunes kogu nädala jooksul ka väga suureks eeliseks), et selle hotelli all oli, las ma tsiteerin baari nime- Erotic Bar. Mis kujutas endast erootiliselt punaseks värvitud baariseinu ning värve vahetava nimesilgida. Lisaks veel seda, et enamus õhtud sai istutud seal rõdul ning vaadatud teiselt korruselt otse alla, sest tantsijad käisid väljas, meelitasid niimoodi külalisi baari ning tegid suitsu. Noh, ja siis rääkisid veel telefoniga, jõid ja nii edasi, seega nädal aega piilumist ühe erootilise tantsija igapäevaellu. Nädala lõpuks olid juba näod selgeks saanud. Kostüüme vahetasid nad aga pea igapäevaselt, mis tegi õhtu ootamise isemoodi huvitavaks.
Koht ise on kultuuritu ning seda sealt otsima minna on tegelikult ka väga rumal, sest kui mõelda, ei saagi olla seal linnas erilist kultuuri, kui see kujutab endast.. klubikultuuri. Hotellist randa oli, noh, ma võin numbritega eksida, kuid kusagil kilomeeter või poolteist. Sinna jõudmiseks pidi läbima peatänava, mis kujutas endast baari-pubi-söökohta-suitsupoodi-klubi üksteise otsas. Tänaval olid inimesed, kes pistsid sulle flaiereid näppu ning üritasid sinuga vestlust luua teemal, et sa kindlasti õhtul nende kohta tuleks. Ja niimoodi nädal aega järjest. Meie hakkasime kusagil kolmandal päeval mängima mängu, kuidas neist kõige efektiivsemalt lahti saada. Praegu meenuvad seigad, kus kui neiu alustas teksti lausega "Hey, what are you doing tonight?" siis oli efekti, kui meesterahvas küsis seda sama küsimust temalt vastu ning hakkas õrnalt peale suruma ideed, et ta peaks öösel temaga hotellituppa tulema. Seejärel lahkuti kiirelt. Samuti käisime me üks õhtu Kaspariga linna pealt arbuusi otsimas, sest minul oli nii meeletu arbuusi isu. Töötas ka suure arbuusi kandmine- keegi ei tulnud minuga rääkima ega flaiereid sõrme pistma, sest mul olid käed täis ja nad mõistsid, et minuga rääkimine oleks aja raiskamine. Variandid olid ka see, et ta ütlesid, et sul läheb täna öösel juba lend ning niimoodi sai seda mitu õhtut järjest kasutatud, kui sa ei tahtnud iga 10 meetri tagant peatuda.
Noh, eks see kõik oli omamoodi silmaringi avardav siiski. Et noh, inimesed teevad sellist tööd ja reisivad nii ning tegelikult kujunes lõpuks välja selline mulje, nagu oleksid päris tegelane GTA San Andreasest, sest inimesed olid pea kõik ühe mustri järgi joonistatud- mehed olid erakordselt suure ning musklis torsoga (lausa nii, et kole on), päevitanud ennast grillkana tooni, kaelas kuldkett, pea enamasti kiilaks aetud. Seljas kandsid nad lühikesi, enamasti tumedat tooni pükse ning kui üldse, siis maikasärki ning jalas flip-floppe. Kõnnakut võite silme ette manada sellega, et kas kujutate ette kõndimas Johnny Bravot, klišeelist machomeest või lihtsalt manage enda ette üks ennast täis suure torsoga vend ja pange ta kõndima. Olen kindel, et saate sama vaatepildi.
Naised olid samuti ühe panniga löödud. Perfektne keha (kadestusväärne, prr), napid riided. Ujumispüksid kujutasid endast enamasti stringe. Nii rinne kui kann oli vorbitud ideaalseks. Päevitasid ja ujusid samuti koos kilose krohviga näos jumestuskreemi ning ripsmetuši näol. Kui bikiinide peale midagi selga panid, siis kujutas see endast enamasti nabapluusi ning katkiseid lühikesi teksasi, mis varjas nende tagumiku sama palju kui nende bikiinid. Juuksetooniks erandlikult kas süsimust või plaatinablond. Koos pikendustega muidugi. Kui kiharaid varjati, siis supermani märgiga cap'iga.
Pea reeglina olid need kaks eelpool kirjeldatud inimtüüpi alati koos. Naine käis ees, suure torsoga mees tema järgi. Ning kui mõni teine meesterahvas naisele järgi vaatas, võis kiiresti tabada enda peal sellesama suure torsomehe pilku, seejuures unustades, et ilmselt sai see torsomees selle sama naise endale täpselt samamoodi jõllitades. Ühesõnaga- klišee.
GTAks tegi selle veel see, et tänavapilt kujutas endast pea üks-ühele stseene mängust. Maanteedel võis erandlikult kohata kas väga uhkeid või väga halbu autosi. Mind pidi näiteks Bentley alla ajama. Seega kummitas see päev, kui me otsustasime siiski veidi kultuuri oma silmadele otsida ja mägedesse minna, peas GTA San Andrease soundtrack.
Kõige rohkem ma tegelikult tahangi rääkida teile sellest ilusast päevast ja hetkest, kui me mäe otsa ronisime, mida me seni vaid eemalt vaadanud olime. Jumalale tänu, on mul kõrval samasugused sõbrad ja inimesed, kes ei hooli basseini ääres vedelemisest ning klubides käimisest, vaid kes kipuvad samuti loodusesse, vahet pole kuidas või millega. Meie otsuseks langesid rattad ning jalad. Laenutasime endale terveks päevaks jalgrattad, et sõita pisut maad kogu sellest linnatrallist välja. Katsetasime erinevaid viise, kust oleks kõige parem mäkke ronida, sest teed nende kõrgustesse ei viinud. Lõpuks jõudsime ka paika, mis hakkas veidi tuletama meelde Bulgaariat ennast. Maja-maja otsas, hoov ei olnud ülearu suur, riided kuivasid õues, hoovis haukus koer. Teed majade vahel olid tolmused ja asfalteerimata. See oli ilmselt paik, kus elasid need tavainimesed, kes iga päev kogu selle tralli sees töötab. Ja kui mitte aastaringne elupaik, siis suvehooaja oma kindlasti. Juba selle kõige nägemine tekitas tunde, et jess, nüüd on vähemalt ka midagi pärist nähtud. Lõpuks leidsime aga ka tee, kust edasi me ronima hakkasime. Ühel hetkel kui mäkke oli omajagu maad tõustud, viskasime rattad pöösasse, panime nad risti ja põiki üksteisega rattalukkudega kinni ning alustasime oma jalgsimatka läbi võsa mäe otsa. Seejuures kuumuseks oli kindlasti üle 30 kraadi, seega sai kehal näha pidevalt veekihti, eriti veel kui mõnest järsemast kohast ülesse kõndisid, samal ajal ratast enda kõrval tõugates. Teekond ise oli ilus. Kuigi mu jalad on siiamaani veel haavatud, sest kui poistel kaitses ohakate ning muude teravate taimede eest suur karvakiht jalgadel, siis minul kraapis nii väiksemgi taim jalad verele. Lõpuks otsustati kollektiivselt mul ühel hetkel jalad ka kinni siduda, et asi enam hullemaks minna ei saaks. Tõepoolest- side jalgadel päästis ilmselt nii paljugi. Pärast hotellitoas sidet jalgadelt eemaldades oli see vaheldumisi mudane ning verine. Kuid see kõik oli seda väärt ja rohkemgi veel!
Ühel hetkel jõudsime me ka tippu. Kahjuks olime me oma päevaplaneerimise ning kogu selle "otsime rahulikult paika, kus oleks kõige parem ronima hakata" pisut aega kaotanud ning mäe otsas istumiseks ei jäänud just kõige kauem aega. Samas leidsime, et ilmselt nii ongi hea, sest kui liiga kauaks jääda, kaoks selle vaate, tunde ning olustiku erilisus. Kui midagi head palju saada, ei ole see ju enam eriline. Sellest mäest ning vaatest on küll sööbinud mällu üks soe ja ilus mälestus. Markus õpetas mulle ka taas silmadega pildistmist, seega leidsin ma kodus, et mul ei ole ka väga palju pilte mäe otsa minemisest ning seal olemisest. Ma vist nautisin seekord hetke päriselt ja pildistasin silmadega rohkem, kui kaamerasilmaga. Kuigi ma saan ka tundeelamused kätte, kui ma neid jäädvustan.
Allatulek oli samuti omaette kogemus, sest kui me lõpuks jõudsime tagasi ratasteni, oli see kõige lõbusam rattasõit kogu mu elus vist, sest alla sõitsime me mööda kuivanud mullast teed, mis oli täis suuri pragusi ja vagusi. Kogu rattasõidu ajal pidi tugevalt pidureid hoidma, kuid sellegi poolest oli hoog pea 20-40km/h. Kui ühel hetkel tundsid, et hakkad teistest maha jääma siis piisas vaid natukene piduri lahti laskmisest ja juba tundsid, kuidas ratas võtab enda alla suurema hoo. Seega oli selline mootorita mootorrattaga sõitmise tunne. Siinkohal pean oluliseks mainida veel fakti, et kui poistel olid tugevad rattad, millega oleks julgenud isegi mäkke minna, siis minu ratas oli naiste linnaratas. Seega ma saan teha ühe linnukese oma elusse- ma olen linnarattaga mägedes käinud. Pärast olin veel väga õnnelik, et ratas ideaalselt terve oli, sest kinni maksta ma ei oleks suutnud mitte kui miskit.
Ühe turismiatraktsiooni ostsime me samuti- Bulgaaria rahvusõhtu, sest kuna janu kultuuri järgi oli niivõrd suur, tundus see väga hea variandina, seda enam, et nad ei röövinud hinnaga päikse päeva ajal paljaks. Kujutas endast see rahvustoidu söömist ning rahvatantsu vaatamist, mida oli tegelikult isegi täitsa hea vaadata, sest võrrelda Eesti rahvatantsuga oli seda päris värskendav. Kujutada iseend tantsimas või neid ära õppimas.
Seega. Ma ei saa õelda, et see maailma kõige kultuursem reis oli ning ma olen ka üsna kindel, et oma elus ma sarnase paketiga enam reisima minna ei taha. Samas korvas kõik ära selle, et ma olin koos suurepäraste inimestega, kes tegid ka kõige hanguvama päeva imetoredaks, seega ei ole mälestused, kus palava päeva eest sai jahedal rõdu põrandal istutud tunde ja VH1 klubihitte kuulatud pea üldse halvad, vaid armsalt napakad, mis jäävad meelde ja tuletavad iseennast meelde nüüd igakord, kui ma VH1 kanali pealt näiteks "love me like you dooo, love-love me like you doooo" lugu kuulen. Seega sai kinnitatud ka väide, et hea seltskonnaga võib käia ja olla kus iganes ja vahet ei ole, millistes situatsioonides. Kõik on alati hea.
No comments:
Post a Comment