2/...LÕPETAMINE

 Keaton Henson - Lying To You

Okei, ma arvan, et nüüd on ehk viimane aeg teha postitus enda lõpetamisest. Ma lõpetasin juba kuus(kohe-kohe seitse) päeva tagasi ning ma leian, et kui ma selle postituse veidi hiljem teen, on see juba õige pisut kohatu. Pilte igatähes on ainult kaheksa- tavaliselt ma teen postituse ikka üle 20 pildi kuid seekord ainult seitse. Ja põhjus on lihtne ja samas on neid ka mitmeid- kõige suurem on see, et mina ei olnud kaamera taga. Kui ma ise pildistan, tean mida jagada tahan, mida pildistan jne jne..

Teiseks põhjuseks on see, et ma ei meeldinud endale lõpetamisel. Paar päeva enne lõpetamist ma avastasin, et mulle ei meeldi enda kleit ja kui ma kõik kokku panin nägin ma enda arust ülimalt kohatu välja ning seepärast oli mul gramm tuju kadunud üldse sinna kohale ilmuda. Mitte küll nii masendavalt, kui see kõlada võib. Lihtsalt.. keegi ei lähe ju kodust välja nii, kui ta endaga rahul ei ole. Lõpukleidi puhul on aga teema natukene teine. Viimasel hetkel ei saa uut kleiti võtta kusagilt. That's what i mean.

Muidu oli kõik tore. Viimane päev enda lennuga, jäänud on nüüd kolm aastat veel, mille möödumist ma muide pikkisilmi juba ootan. Erilist kurvastust mul ei ole sest inimesed tulevad ja lähevad. Neid keda mul pikemas perspektiivis vaja on, jäävad alles, teised olid aga üks peatükk... või üheksaastane peatükk. Jah... ei ole asi, mille pärast eriliselt kurb olla. Me kasvasime nüüd üheksa aastaga suurteks inimesteks (natukene suuremaks.. piisavalt suureks, et õelda suur?!) ning nüüd liigume oma valikute juurde. On aeg nagu mingismõttes veidi rohkem elama hakata. Muutus on tore igaljuhul. Kasulik samamoodi. Igatähes uuest aastast ootab mind ees uus koosseis ning see tundub üsna huvitav kõik. Räägitakse ju, et gümnaasiumi aastad on need kõige toredamad ja lõpus kõikse kurvemad, sest inimesed on nii.. omad. Eks see sellest tuleb, et mõistus rohkem vast peas on. Loodetavasti igatähes.