5 NÕUANNET EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEKS

Teate kui tore on siia korra uuesti kirjutada üle pika aja. Eesti keeles, otsekui ainult ühele erilisele grupile, keda ühendab ühine keel.

Viimased aastad ei ole ma pea millelegi muule keskendunud rohkem kui sellele, et võtta enda ajast maksimumi ning töötada iseennast ülesse nii, et ma oleksin peeglisse vaadates enda üle uhke. Minult minule. See kõik on mind viinud ühele ilusale teekonnale, kus ma olen kaasatud erinevatesse rollidesse, kus inimesed jagavad samasugust mõttemaailma ja tõekspidamisi. Olen vahepeal tööle asunud Islandil firmasse, kus me keskendume täpselt samale idee rõhutamisele, ehk kuidas enda ajast maksimumi võtta nii, et töö ning puhkus oleksid tasakaalus ning kui sellele "saladusele" kord jälile saada ja seda edukalt praktiseerida, võin ma lubada, et peas käib otsekui ära üks klikk ning peale seda tundub kõik kuidagi kergem, võimalikum ning sa ei saa enam aru, mis pani sind enne vinguma ning mõtlema, et sa ei ole suuteline tegema midagi, mida teised sinu ümber otsekui koguaeg saavutavad.

Üks kõige olulisemaid õppetunde, mida ma olen õppinud enda lühikese elu jooksul on see, et kõik inimesed on võrdsed. Mitte materiaalse ning andekuse poole pealt, vaid seal, kus tuleb sisse aeg ning valmisolek teha tööd. Me võime saavutada midaiganes me tahame, kui me õpime enda aega arukalt kasutama ning oleme valmis tegema seda tööd, mis viib meie eesmärgini. No pain, no gain ütleksid mõned, ainult, et mulle ei meeldi kasutada sõna "pain", sest õppides teekonda nautima, võib olla kogu protsess üleni kaunis, kogu oma ilus ja valus ning ma võin lubada, et kõik valu on järgmine kord, kui oled sarnasel teekonnal, poole väiksem, sest see valu on õpetanud sulle väga olulised õppetunnid, mis suure tõenäosusega on muutnud sinu tõekspidamisi ning suhtumist elusse, suhetesse ning iseendasse.

Uue aasta esimene kuu on peagi läbi saamas. Aasta vahetudes seavad nii mõnedki inimesed endale suuremaid või väiksemaid eesmärke, mida vähemalt esialgu, entusiastlikult täitma asutakse. Aja möödudes kipuvad aga endale antud lubadused, koos täpse plaaniga, kuidas selleni jõuda, ununema. Mööduvad päevad ja täitmata jäänud unistused hakkavad meelt kummitama jälle aasta lõpus, kui eesmärkide seadmine uuesti päevakorda tuleb. Taaskord nendime ohates “ju proovin uuel aastal jälle”.

Elame maailmas, kus tihti soovitakse juurde rohkem aega. Seda paremini planeerides võib avastada, et tegelikult on aega palju rohkem, kui esiti arvasime.

Kui 2016 aastal sellise probleemiga silmitsi seisime, otsustasime luua endale ja ka teistele, kes ajanappuse ja lubaduste täitmisega rinda pistsid, väikese paberkandja, mis teeks eesmärkide planeerimise ja iseenda distsiplineerimise kergemaks. Samal aastal sündiski Islandil MUNUMi planeerija, mis võitis kõigest paari kuuga paljude inimeste südamed ning oli poodidest kiiremini välja müüdud, kui me ealeski ette suutsime arvata.

Olles nüüdseks juba paar aastat aja efektiivset planeerimist praktiseerinud, otsustasime, enne kui järjekordne uus aasta mööda lipsab, jagada mõningaid tähelepanekuid, kuidas aega paremini planeerida ja seeläbi eesmärke efektiivsemalt saavutada. Selleks, et uus aasta tuleks produktiivne, oleks ehk abi järgnevatest ideedest:

1) Tee endale “bucket list”
- Kirjuta üles absoluutselt kõik soovid ja ideed, mida suudad välja mõelda. Nii tekitad endale alateadlikult rohkem aega ja energiat, keskendudes nende asjade tegemisele, mitte meeles pidamisele. Kui need on päriselt paberil kirjas, saab hakata juba mõtlema, kuidas neid soove päriselt teoks tegema hakata.

2) Lammuta suured eesmärgid väikesteks

- Me ei kaota soovitud kilosi ühe nädalaga ega ehita üles edukalt toimivat firmat päevaga. Kõik võtab aega, kuid kasutades endale antud aega arukalt, saame kõike natukene kiiremini. Sea endale palju väikeseid eesmärke, mis aitab saavutada ühte suurt. Niimoodi jõudes erinevate verstapostideni, oleme võimelised nägema protsessi ning sellest jõudu ammutama. Näiteks selle asemel, et keskenduda ühel aastal kümne kilo kaotamisele, luba endale, et kaotad 0,8kg ühes kuus. Selle asemel, et mõelda uuel aastal rohkem perega koosveetmisele, tee lubadus, et pere sööb vähemalt 3 korda nädalas koos. Nii tundub lubadus reaalsem ja kergemini saavutatav.

3) Võta aega, et enda tegevused planeerida

- Võttes 10 minutit enne magamaminekut, et planeerida enda homne, on hea idee juba sellepärast, et niimoodi näed, kui palju aega sul kulub enda to-do listi tegemiseks ning kui palju vaba aega saad hea planeerimise tõttu endale juurde tekitada. Lisaks tead alati juba ärgates, mida uus päev endaga toob, olles alateadlikult valmis ja teadlik sellest, mida sa tegema pead. Ei mingit edasilükkamist!

4) Võta aega

- Kui on palju teha ja sa ei suuda kuidagi enda peas otsustada, kuidas kõik valmis jõuad, on kasulik nipp kasutada taimerit. Vali enda to-do listist üks tegevus, pane taimer 60 minutiks jooksma ning lülita välja kõik segavad faktorid (telefon, Facebook jne). Keskendu 60 minutit ainult ühele tegevusele. Niimoodi tekitad iseendaga võistlusmomendi, proovides saavutada lühikese aja jooksul maksimumi. Kui aeg täis saab, tee väike paus. Valmista endale näiteks kohvi, vaata aknast välja, uuri sotsiaalmeediat. Siis tee sama järgmise tegevusega.

5) Ära unusta ennast premeerimast
- Meil on tihti kombeks minna alati natukene kaugemale, teha natukene rohkem ning tõugata ennast veel kaugemale, kui hakkame nägema tulemusi. Sama oluline on võtta aega, et ka iseendale õlale patsutada ja ennast tunnustada tehtud töö eest. Ära oota kiitust alati teistelt inimestelt. Võta aega, et olla tänulik iseendale enda tehtud töö eest.

Hea idee oleks ka eelnevalt otsustada, millega ennast teatud punktis premeerid. Seda teadmist on hea kasutada motivaatoriks, kui tunned, et hakkad teelt kõrvale kalduma.

Ma loodan, et see oli ehk abiks, et enda 2019 natukene edukamaks ja paremaks teha eelkõige iseendale.

Nagu ikka- leiab ming tegelikult aktiivsemalt rääkimas ja enda elu jagamast www.annimara.com leheküljelt ning www.instagram.com/anni.mara hoiab teid veel rohkem kursis kõigega, kui peaksite tahtma mol silma peal hoida.

MA KOLISIN

Hääd armsad! Mul on uudiseid. Nimelt mõni aeg tagasi täitsin ma enda pikaajalise plaani ning tegin endale täiesti oma veebilehekülje, kus ma saan enda nime all päriselt enda väikest pesa omada. Mitte kellegi teise domeeni alt. Ma lõpuks ometi leidsin koha, kuidas ühindada enda blogipidamine ja portfoolio, kuna nii kaua kui ma seda teinud olen, on alati nad teineteist hästi täiendanud.

See blogi siin jääb alles. Ta on liiga kallis selleks. Ja mul on isegi mõte, et ma kirjutan siia aeg-ajalt (ilmselt mitte rohkem, kui ma seni teinud olen. Ilmselt jääb numbriliselt aktiivsus samaks) eesti keeles mingitest mõtetest ja teemadest, mida ma tahangi ainult suunaga Eestile pühendada. Seega otseselt siin blogis ei muutu mitte midagi- ma mõnikord käin endast siin ikka veel ilmutamas.

Aga veelgi tähtsam on mulle tegelikult see, et Teie kes te olete minuga aastaid kaasas käinud, minu teekonnal kaasa elanud, enam-vähem teadnud mu mõtetest ja tunnetest- ma tahan teid endaga endiselt kaasa võtta. Teist ilma jäämine oli mu üks kõige suuremaid takistajaid, kui ma umbes 10 erineval korral hakkasin enda domeeni tegema.

Ühesõnaga. Mind leiab aktiivsemalt (minu mõtteid, pilte, ideid) veidi aktiivsemalt mu veebilehel:

www.annimara.com

Mul oleks teid hea meel seal näha ja kuulata teie arvamust kõige uue ja vana muutuva osas. Kirjutage mulle ikka siia. Kirjutage mulle kuhuiganes sotsiaalmeedia kanalisse teil mugav on. Olete kallid! Ja ma loodan, et ma saan teid endaga enda uuel teekonnal kaasas kanda. Ma ju nüüd just kolisin ja kõik uus on otsaees! 

KUIDAS VABA AASTA ANDIS MULLE TAGASI SELLE, MIDA KOOL ÄRA VÕTNUD OLI

Ma mõtlesin, et jagan natukene oma mõtteid olnud koolilõpu vaimus sellest, mida mina mõned aastad tagasi mõtlesin kui gümnaasiumi lõpp ees teretas ja mis otsused ma tegin ning mis nendest otsustest nüüd saanud on. Äkki on see kellelegi abiks pisutki- kas uute mõtete, julguse või siis hoopistükis mõistetakse, et praeguseks välja kujunenud tulevikumõtted ongi õiged, mille suunas edasi liikuda.

Alustan sellega, et hästi paljud inimesed on arvanud, et minu aasta vabaks võtmine ning Islandile tulek oli pea suures osas (kui mitte ainult) sellepärast, et ma ei olnud kindel, mida ma edasi õppida tahan, ning klassikalise käiguna siis võtsin aasta vabaks, et enda mõtteid koguda. Seepärast tunnen, et pean kohe ütlema, et see ei olnud tookord absoluutselt asjasse segatud, sest olgugi küll, et pisikeste muutustega, kuid olen pea üheksandast klassist alates teadnud, mida ma peale keskkooli edasi õppida tahan. Suund oli kindel, suuna suund oli pisut muutlik, kuid selle otsustamine ei olnud absoluutselt see, mille pärast oleks olnud vaja iseendaga aasta aega maha istuda. Oleks paarist tunnist ühel rahulikul päevalgi piisanud, et see otsus paar aastat tagasi ära teha. See, miks ma Islandile otsustasin kolida, oli hoopiski teistel põhjustel.

Islandile tuleku otsused oli kompott lühidalt kirjeldades unistusele järgnemine, vaibumatu reisisoov, sõprade kaitseväkke minek, tahmatus peale kooli lõppu otse teise kooli minna, soov organiseerida oma aega ise ning mis pea kõige enam- elamise pärast. 12 aastat lasta ühel süsteemil iseenda elu suurestki korraldada oli piisav, et seda korraks mitte enam tahta. Lisaks olen alati uskunud, et koolitarkus ei ole kõige targem tarkus ning tegelikult targaks teeb elus elamine ning kui kaks tarkust ühendada, tahtsin (tahan) uskuda, et mu peas on aru natukene rohkem, kui teda aasta aega tagasi oleks. 

Enne kui ma hakkan rääkima sellest, kuidas vaba aasta (või aastate) võtmine on ilmselt mu senise elu kõige õigem otsus olnud, tahan enne rõhutada, et reisimine (s.h välismaal olemine ja elamine) ei olegi kõigi jaoks ja see on täiesti normaalne. Minul oli suureks mõjutajaks näiteks aastaid kestnud surematu armastus uute paikade avastamise vastu ning alates 13-eluaastast kujunenud kuuluvustunne Islandiga, millele minu natuur loomulikult järgnes. Lisaks kui teil on samuti välja kujunenud kindel eesmärk, mille poole liikuda, siis suure tõenäosusega edasise teksti lugemine teid tegelikult isegi ei kõiguta. Kõik oma eesmärkide ning tempode järgi! 

Mo kooliaastad ei läinud just kõige lepasema reega, samas mitte ei tea mis üleliia raskelt ka. Paljugi takistas mo "mittelepast reed" soovimatus teha asju, millest ma huvitatud ei olnud, sest nagu eelpool mainitud, teadsin ma juba ammu, mida ma edasi teha tahan ja seepärast olin mõningate ainete tähtsuse enda jaoks üsna madalale viinud. Tegin neid vaid hinnete pärast või siis mõnikord ka keskendusin, kui teema huvitav oli- ühesõnaga, väga valikuliselt tegin omi asju. Kas ma kahtesen? Absoluutselt ei.  Kolm aastat hiljem ning miski ei ole veel mind pannud igatsema minu olematuid matemaatika oskusi või puhuvat tuult keemia või füüsika vallas. Selle aja arvelt aja varastamist (sunnitud asjade valikuline tegemine, ebaoluliste tundide ülelaskmine) suutsin ma natukene siiski ka gümnaasiumi aastate jooksul iseennast rõõmsaks teha, kui iseenda asju tegin ja organiseerisin. Sellegi poolest üsnagi eneseteadmata olin ma siiski iseloomult ja ehk ilmselt ka vaimselt maha materdatud ning tehtud väiksemaks, kui ma seda tegelikult olla tahtsin... või õigem oleks õelda- ma olin iseennast teinud väiksemaks. Miks, täpselt ei teagi. Aga kui mõtlema hakata selle kõige peale, tundub ka loogiline. Ma ei taha kõlada, nagu oleks mul peale kooli lõppu vaimselt paha olnud või midagi- lihtsalt minu peas oli natukene rohkem neid "ma ei oska, ma ei suuda, ma ei saa hakkama" mõtteid, kui tegelikult vaja oli. Ma ei teadvustanud endale (ega saanud sellest ilmselt ka aru) misasi ma ise täpselt olen ja kui palju ma tegelikult suudan ja saan. Ma ei näinud selgelt enam seda, et ma olen palju rohkem! Ja seejuures ma arvan, et siinkohal vist ei olnudki suurimaks mõjutajaks keskool, vaid pigem kogu see lärm ja kära ühiskonnas, mida kõik eeldavad, et kõik tegema peavad peale seda, kui gümnaasiumi haridus möödas ja käes. Mulle tundub, et ühiskond s.h sinu pere ja lähedasemad inimesed eeldavad sinult mingeid sissekõnnitud raja edasist käimist. Sest nii on kindel, hea ja turvaline. Keegi ei küsi enam täpselt, mida sa PÄRISELT teha või olla tahad, sest ühiskonnas tundub olevat mingisugused mustrid, mida kõik peavad olema ja tegema. Ja kui sa seda ei ole, siis oledki iseendaga natukene segaduses. Et miks ma ei taha seda, mida kõik on eelnevat teinud ja kõik mu kõrval tegema hakkavad.

Üksi välisriiki kolimine ning suuresti enda turvatsoonist väljumine lükkab sind olukordadesse, milleks sa tegelikult valmistuda ei saa. Ei ole inimesi, kes sulle ütlevad, millega sa saad ja ei sa hakkama (väljaarvatud sa ise, omaenda piiride seadmisega). Paratamatult tuleb aga olukordi, kus sa lihtsalt pead tegema- mõtlemata või mõeldes. Aga tehtud peab saama. Ja need on need hetked, kus sa hakkad eriliselt iseenda piire kompama ning nihutama. Ja ühtäkki näed ja märkad, et see, kui olid harjunud sellega, et sulle õeldi mida sa tegema pead ning kui sa tegid (mõnikord andsid endast ka maksimumi) siis keegi hindas sind ning selle järgi kaudselt ka sa ise. Peale seda aga hakkad mõistma, et peale mõningate asjade tegemist siin elus, saad sa hakata iseennast hindama iseenda järgi. Loodetavasti omandad oskuse, et end teistega võrdlemine on kõige suurem energia ning ajaraisk, mida sa teha saad iseennast kasvatades. Kui ma peaksin praegu kokku lugema, mitu korda mulle 2015 aastal öeldi: 1) sa ei lähe enam kunagi kooli, sest sul kaob koolirutiin; 2) sinust saab Maxima kassapidaja; 3) sa PEAD midagi edasi õppima; 4) Välismaale minek on V Ä G A halb idee; neid lauseid, siis ma ausalt saaksin kokku ühe üsnagi märkimisväärse numbri. Aga teate millest mina hiljem aru sain:
Neid lauseid ütlesid inimesed, kes ei olnud mitte kunagi teinud seda, mida mina teha tahtsin. Nad ei saanud teada. Sest nad olid teinud seda, mida nad tahtsid, et mina teeksin. Ja eelnevate lausete väljaütlemine tugines vaid keegi-kuskil-ütles-tundus-õige põhjal. 
Tehes asju samamoodi, nagu kõik teised, kindlat ja turvalist mustrit järgides, kasvame me samasuguseks, nagu kõik teised.

Mida me sellest õpime? Me peame teisi väga vähe kuulama, mis puutub meie enese soovidesse. Kui meil on soov, eesmärk ning plaan ja me oleme sellega ise rahul siis... see ongi see mis loeb. Ja kui sa sellega kellelegi haiget ei tee (see, et sa kellegi egole või soovidele vastu ei tule, ei loe), ongi kõik okei. Ja ongi okei. Sa tahad aastaks ajaks lapsehoidjaks minna? Kohvikusse tööle? Sa ei tea mida sa teha tahad? Tahad seljakotiga aastaks Aasiasse reisima minna ilma punkt-punkti plaanita. PALUN MINE! Seni kuni sa leiad iseendale peeglist vastu vaadates rahu. Ja kui sinu soov on vastupidine- sa tahad minna Tartusse arstiks või bioloogiks õppima, Tallinna kirjandust, suhtekorraldust või matemaatikat õppima ja teised sinu ümber tunduvad kõik "julgemad ja vapramad" sest lähevad seljakotiga Aasiasse siis. SEE ON KA OKEI.

Mida ma lubada saan on see, et nüüd kui on käes see hetk, kus sa pead esimest korda otsekui midagi enda jaoks tegema ja otsustama, tundub, et valikuid on liiga palju, on see müra ja lärm teiste inimeste näol, kes tunduvad sinust paremini teadvat mida sa tegema pead või kelleks sa saama pead, väga suur. Mida ma soovitada saan on iseendaga paar vaikset hetke võtta ja mõelda läbi: kes sa oled; kellena sa end näed ja kelleks sa saada tahad. Jätmata välja kõikide teiste visioonid sinust, millele sulle tundub, et otsekui järgnema pead. Kui too järgnevustunne on aga õige, siis ongi ka sinu otsused õiged. Ja no rahu sellega, kui sinu enda ja teiste soovid kattuvad su enda tuleviku osas.

Leia selle asemel, et end kellegagi võrrelda, enda ellu inimesed, kes on sulle eeskujuks. Kes inspireerivad ja motiveerivad sind. Aega on vähe- see jookseb iga hetkega aina vähemaks. Aga kui sa lähed ja kulutad kolm aastat ülikoolis õppides midagi, mis ongi järgnevad kolm aastat turvalised ja tõestad kõigile enda lähikondlastele, et oledki tubli, sest rühid bakakraadi, siis kolme aasta pärast leiad end aga samas olukorras, kus olid praegu- kolm aastat tagasi.

Minule andis aasta aega Islandil olles kindlustunde selle osas, mida ma teha tahan. Ma sain kinnitust sellele, kes ma olen ja kus ja kellena ma end näen. Ma leidsin endale inimesed, kellele ma saan alt ülesse vaadata ja kes on minu elus päriselt eeskujuks, selle asemel, et proovida end otsekui kusagil ühiskonnas kellegina näida.
Aasta aega esimest korda Islandil andis mulle vastuseid küsimustele, mida ma ei teadnudki, et ma küsin. Olles ühel hetkel nii vaba ja avatud raamat, valmis end kujundama ja õppima, saad ühel hetkel endast palju paremini aru. Ja kui juhtub vastupidine, et kaod hoopis rohkem ära, on sellest väljatulek ikkagi samatähenduslik. Ma lihtsalt pooldan enesekaotamist ja leidmist pigem varem, kui hiljem, sest neid bakalaureusekraadiga koolist tulnukeid on küll ja veel, kes diplom sahtlis endale alles siis otsa hakkavad vaatama. Ja paratamatult oleme me jõudnud ka sinnamaani, kus meil on palju kõrgharitud noori, kellel puudub aga töö,- või/ja elukogemus.

Gümnaasium on läbi. Ja ma luban teile, et paari aasta pärast te saate aru tagasi mõeldes, et see mis tundus nädal aga aastaid oluline, on tegelikult nii väikene osa sellest elust ja argipäevast, mis tegelikult oluline on. Mida ma oskan soovitada on see, et mõelge enne mida te tegelikult tahate, kui hakkate midagi tegema, mis tundubki lihtsalt millegi tegemine. Kui teil on vähegi julgust ja peale hakkamist, minge käige korra kusagil mujal ära. Elage üksi võõras riigis, võõra keele ja kultuuriga. Kui te ei tea, mida te täpselt teha tahate, kombake ja uurige seda ilma ja maad natukene, enne kui end millegagi pikaks ajaks seote. Ja kuigi see võib kõlada imala klišeena, siis ma luban, et tegelikult kusagil teie sees on vastused olemas.

2015 aastal kolisin ma esialgse plaaniga ainult aastaks ajaks Islandile peale keskooli lõppu.  2016 ma kolisin kolmeks kuuks tagasi Eestisse ja siis tagasi Islandile. Aasta on 2018. Ma ei ole hetkegi "mitte teadnud", mida ma teha tahan või mida ma õppida tahan. Ma ei olnud lihtsalt kunagi kindel, mida ma täpselt tolle haridusega peale hakkan, sest selle nimetus ei ole see, kelleks ma täpselt saada tahan. Kolme aasta jooksul olen ma leidnud endale vundamentaalsed vastused enesekujunemiseks ja harimiseks akadeemilisel ning elulisel teel. Viimane on seejuures elukestev.
Tänaseks päevaks ma tean, et ma tahan, et Reykjavikist saaks minu päris kodu ning karjääris tean, kuhu ja kelleks tahan kasvada. Ma olen kasvanud inimeseks, keda ma armastan igal hommikul peeglist näha, ilma, et ma peaksin suurtele küsimustele liiga palju (veel) vastama. Kahe kuu pärast kolin ma Šotimaale, et seal enda ülikooli teekonda alustada. Teised, kes minuga 2015 aastal lõpetasid, said enda bakalaureuse just sel suvel kätte. Kas ma tunnen, et ma olen milleski 3 aastat hiljem ilma jäänud? Ei. Absoluutselt mitte. Elukoolist kahjuks diplomit ei saa, aga oskused mis sa selle aja jooksul saad on mõnikord elus palju olulisemad, kui on vaja mõni uks, aken või sein maha lüüa selle eest, mida sa päriselt saada tahad. Koolis sulle seda ei õpetata.

Minge. Lennake. Ja tehke, mida te tahate. Kuulake neid, kes on teinud sama, mida teie teha tahate, mitte neid, kes lihtsalt lärmi tekitavad teie ümber, olles mitte kvalifitseerunud mõnes valdkonnas. Neid, kellele teie otsused, väljaütlemised või te ise ei meeldi, jäävad alati alles, lähevad ära ja tulevad juurde. Jätke aga meelde see, et see ei ole midagi teiega seotud.

Pai.
Mul on hea meel, et teil gümnaasium läbi sai. Kõige põnevam elu algab alles nüüd. Get excited.

SUNDAY HIKE

Nädalavahetus algas eelmine nädal varakult, kui juba reedel hakkasin laupäevaseks pulmaks valmistuma, kus kaks minu sõpra kirikus kauni laulatuse pidasid ja mida mul oli võimalus läbi oma fotosilma jäädvustada. Ilm oli Islandile omane- terve päev kallas ja no sõna otseses mõttes kallaski. Isegi natukene ebatraditsiooniliselt, sest piisad olid suured ja rasked. Ja nii terve päev. 

Jõudsin tagasi Reykjaviki enda voodisse pühapäeva varahommikul, pea veinist ja tantsust veidi uimane. Ärkasin selle peale, kui mu telefon aknalaual vibreerima hakkas ning ma kõnele vastasin, kus teisel pool Isold teatas, et me läheme nüüd enda pühapäevasele jalutuskäigule mäkke. 

"Kas koerad võtame ka kaasa?" küsisin.

"Kui sa tahad..." vastas ta ainult.

Niimoodi me siis tund aega hiljem mäejalamil olime, valmis väikeseks pühapäevaseks matkaks. Mäes oli nii-nii ilus! Tuulevaikus, loodus lõhnas ja õitses ning õhk oli soe. Leidsime just mõnusa koha kuhu istuda ja minu hommiku,- ja tema lõunasööki süüa. Tagasiteel saime vihma ja peotäie luupinaid korjatud. 

-

in other words: weekend started very early last week, when on Friday I already started to prepare for the wedding on Saturday, where two of my friends got married and what i was able to capture through my camera. The weather was really Icelandic- it was pouring rain all day and maybe even untraditionally, because the drops were large and heavy. And like this all day. 

I arrived back to Reykjavik Sunday early morning, my head still heavy because all the wine and dancing. I woke up to that, when my phone started to vibrate on my window table, when Isold called me and let me know that no matter what, we are going to our Sunday hike now.

"Can we take dogs with?" I asked.

"If you want to..." she answered. 

Just like that we were on our way up to the mountain one hour later, ready for our little hike. And oh boy- it was so worth it because it was stunning. The nature was blooming and smelling like flowers and wet soil and moss. There was no wind and the air was warm. We found a beautiful and cosy place to sit, enjoy the view and eat my breakfast and her lunch. Just on our way back to the car we got a little bit rain and we collected a pretty amount on lupines, as they bloom all over the island right now!

I HOPE I'VE CHANGED

Need fotod pildistasin ma selle aasta alguses, kui ma aktiivselt enda portfoolio koostamisega tegelesin. Ilmselt need, kes mu instagramil silma peal hoiavad mäletavad, kuidas kogu mu aeg oli sisustatud sellega, kuidas ma oma käisin üle enda aastatega kogunenud fotomaterjalist, et kokku panna 25 leheline portfoolio kunstikooli jaoks. 

Fotode taga olev sümboolika on minu jaoks seejuures tähenduslik. Elades viimased kolm aastat Islandil, olen saanud erinevas kontekstis kuulda seda, kuidas ma olen muutunud. Kas kasvanud paremaks või halvemaks- oleneb ütleja vaatenurgast. Minu jaoks on olnud see kasvuprosess aga alati positiivses suunas, sest ma ei ole end kunagi rohkem endaga tundnud, kui ma seda teen praegu. 

Ma arvan, et me kõik peaksime natukene muutuma, et kasvada paremaks versiooniks eilsest minast. Iga muutus ei ole halb muutus, kui egoistlik vaatenurk kõrvale jätta. 

Ma jätkan kasvamist. 

-

in other words: i took these photographs this year, when i was putting together my portfolio, to apply to art school. I believe that people who have been following me in Instagram or other social media networks, know, how busy i were, when i went over all my photo materials just to put together 25 pages portfolio.

But these photographs also tell a story. Living last 3 years in Iceland, i've heard more than one time, that i've changed and some of the times it has been like something bad. That i am not the same person as i used to be. I've always seen it as a good thing, because i believe we all should "change" a little, because life goes on and we should grow with it. Even more, when i've never felt more myself as i do now. 

I believe we all should change, just to grow a better version of ourselves. Every change is not a bad change.

I will continue.

WEST SIDE COFFEE HOUSE

Minul ja Isoldil on tihtipeale kombeks kokku saada ja koos töötada. Me oleme see kombinatsioon, kes saab vabalt ühe laua taga omi asju teha ja selle asemel, et see koormav või segav oleks, on see hoopis tihtipeale värskendav. Saab mõtteid ja ideid põrgatada, olenevalt sellest, millega emb-kumb parasjagu tegeleb. Ja siis vahepeal õue vihma kätte istuma minna, sest peale mitmetunnist arvuti ekraani või raamatu vaatamist on vaja paar sõõmu värsket õhku hingata.

Mulle meeldib mõelda, et ma olen alati olnud see, kellele meeldib parasjagu oma unistustele ja soovidele kaasa töötada. Tempod on küll erinevatel ajaperioodidel muutunud, kuid alati olen ma otskeui mingisuguses protsessis. Mida ma olen viimase kolme aasta jooksul õppinud on aga see, et mulle isiklikult sobib selline töötamine palju paremini, kui mul on ümberringi kaasamõtlejaid. Ja tihtipeale nad ei ole isegi mitte sarnaste eesmärkide poole, kuid see jõud ja energia mis tuleb kokku, kui mitu inimest töötavad enda unistuste poole, on ergutav ja värskendav. Ning motiveeriv.

Eile me saime kokku peale mu päevatööd, et süüa koos õhtusööki ja siis lisaks veel kuus tundi töötada, et välja nuputada veel küsimärgi all olevad olulised punktid lähitulevikus. Ja teate- mul on varsti teile nii palju rääkida!

-

in other words: I and Isold often meet up just to work together. We usually pick one of our favourite coffee houses and go work there with our books and computers. I find it really refreshing, not disturbing or hard at all, as usually people imagine, that having another person working with you can be. I think it's kinda nice to create a really good motivating and inspiring atmosphere, where is really good to hard work. 

I like to think that i've always been a little bit that person who likes to follow my dreams, even if the tempo to do that has been different in different periods in my life. But this is the one thing i've learned turning the last three years, that i work so much better if i have people around me and it's even better and easier when they are as same motivated. It's refreshing and motivating. 

Yesterday we meet up for a beer and dinner after my day time job, just to get more things done. I'm telling you. I've never loved hard working more than i do now (or smart working.. call it as you want).

IS SHE A PULP FICTION?

Need fotod on tehtud juba mõned ajad tagasi, kui ma veel Eestis endaga baseerusin. Fotode ainsaks inspiratsiooniks oli parukas, mille ma enda sõbrannalt laenuks sain, kui meil Kaisaga ühel õhtul veini juues mõte tuli, et parukas oleks päris põnev element, millega fotodel mängida. Tõele au andes- tõepoolest. 

Proovisin hiljem fotodega veidi manipuleerida, lisades nendele Pulp Fiction ning Roy Lichtensteini maiguga tunnetust, millest sündis HÄPPENINGI artikkel veidi teistsuguse fotomaterjaliga. 

See oli üks õhtutund. Fotodel on mu sõbranna Kaisa. 

- 

in other words: I took these photographs quite some time ago, when i still lived in Estonia. The only inspiration behind them is the wig, what i borrowed from my friend. Wig idea were created, when I and Kaisa were drinking wine one night and we thought that playing with a wig would be a good idea. Truth to be told- it really were. 

Later i tried to manipulate with these photos when trying to add them some Pulp Fiction and Roy Lichtenstein style, what created THIS article in Estonian art magazine.