UPDATE: ASUKOHAKS ISLAND

Mis valesti, see uuesti!

Kui ma eelmine kord Islandile kolisin, tegin ma endale do-to listi asjadest, mida ma tahan Islandil korda saata ja teha. Üks nendest punktidest oli see, et ma kirjutaksin ja blogiksin rohkem ning hoiaksin inimesi rohkem oma siinse eluga kursis. Endal ka parem meenutada, aga ma ei hakka laskuma uuesti teemadesse, kui kohutav ma mõnikord siinse koha pidamisega olen ja kuidas iga mo plaan siin aktiivne olla lurjub häbiväärselt. Niiet ma enam ei püüa, tulgu loomulikult see blogimise vaib.

Aga ma sellegi poolest mõtlesin teid natukene upteitida selle osas, mis vahepeal siis juhtunud on. Kõige suuremaks muutuseks on siis juhtunud see, et kaheksandal novembril astusin ma taas lennuki peale ning kolisin enda 23+10 kiloga tagasi Reykjaviki, sest kui ikka süda kusagile tuksub, tuleb sellele järgneda. Ja tegelikult on see olulisem, kui ma kunagi olen osanud vist ette kujutada, kuigi juba sõnaliselt kõlab see niiviisi, et see on... oluline.

Mul on alati olnud Islandiga enda eriline suhe. Midagi, mis on selline kasvav ja kaunis ja oluliselt eriline. Armusin ma ju siiski sellesse paika aastaid tagasi teadmata miks, vanuseks selleks ajaks ilmselt 15 või 16, ilma, et ma siin üldse kunagi käinud oleks. Kui ma siis siia 2015 aastal tulin, sain kinnitust kõigele, millest ainult mõelnud olin. Miks see nii on, ma ei tea.

Fakt on aga see, mida ma siin tunnen. Sest need ei ole mõtted, vaid tundmus. Mingil teadmata põhjusel (tegelikult on mul teooriad) muutun ma Islandil olles natukene teiseks inimeseks, kes ma olen. Paremaks versiooniks iseendana. Ja ma armastan seda, kes ma siin olen. Eks mul on endiselt veel palju õppida, aga siin olles on minu õppimisprotsess kuidagi lihtsam, loomulikum, kergem. Ma ei tea, kas te teate mis tundest ma räägin. Igatähes olen ma siin endaga rohkem, kui rahul.

See on mingi jabur õnnetunne, kus kõik elus tundub põnev, rahulik, ettevõtmisi ning eksperimenteerimist täis. Tahtmine olla ja saada paremaks, suuremaks, targemaks. Ollagi parem versioon iseendast. Ja tundub, et ma olen leidnud siin maamuna peal selle koha, kus mul on kuidagi loomulikum seda kõike olla, ilma pingutamata. Ja nii see vist peakski igal pool ju alati olema.

See on veel omaette naljakas, kuidas elu mind ka igatipidi siia tagasi suunas. Alustagem siis sellest, kui raske mul siit tookord lahkuda oli ning lõpetades sellega, kuidas ükski mo plaan Eestis vilja kandma ei hakanud. Elu tahtis mind siia tagasi saata ja nüüd siin olles ma saan aru ja samas ei saa, miks. Ma ei tee siin otsekui midagi, mis paneks mind siin olla tahtma. Ma ei tee tööd, mida ma teha tahaks, ma ei õpi asju, mida ma teha tahaks (okei, natukene valetan, vahet pole mida uut ma õpin, on mulle põnev) ning mul ei ole raha. Aga ma olen õnnelikum, rahulikum ja energiat täis rohkem, kui ma ette kujutada oskaksin.

Töö kõrvalt jääb aega õhtusteks seitsme kilomeetristeks jooksuringideks, raamatute lugemiseks, projektide kirjutamiseks, eksperimentide tegemiseks, uute asjade proovimiseks ning... ma olen siin see, kes ma olla olen koguag tahtnud. See, kes teeb palju, suudab palju ja on selle kõige juures rohkem kui veel õnnelik. Ma olen enda elus leidnud koha, kus mulle olla meeldib. Kus on hea. Ja see on hea tunne.

Teadmata põhjusel miks, kuid ma näen ennast siin olemas. Pikas perspektiivis. Mõistusega mõeldes mitte- ma ei tea, kuidas ma saan lubada endale kooli, siin elamist rahalises mõttes, kuidas ma saan siin alustada kõiki enda ettevõtmisi ning projekte, mida ma teha tahan. Aga südamega vaadates näen, et kõik laheneb ning ma leian enda vastused. Usaldan enda sisetunnet.

Seega- nii ongi need lood praeguseks hetkeks. Ma töötan Reykjavikis, elan oma esimeses enda korteris, mille eest ma ise maksma pean. Pean ise muretsema selle eest, kas vetsupaberit ja hambapastat jätkub ning kas tolmuimejas tolmukott on ning mida osta, et torud umbest lahti loputada ja ma ei suudaks seda rohkem armastada! Olgugi, et järgmise kuuni pean elama nii, et poodi mul asja pole, sest sealt kahjuks tasuta asju ei saa. Oma toiduseeriast ma peaks tegelikult pikemalt kirjutama lähipäevadel, see on omaette naljakaski.

Ma loodan, et te olete ka õnnelikud ja rahul endaga täpselt selles punktis, kus te praegu olete. Ma leian, et see on nii oluline ja ilus samaaegselt. Seega ma loodan, et te olete õnnelikud.