A MIS TÖÖD SA IKKAGI TEED JA KUS SA ELAD?

Island sai täna endale talve. Lume ja rahe ja tuisu ja tuule. Vähemalt tänaseks päevaks. Pead ei oska anda, kui kauaks, sest Island on teadagi tuntud ebanormaalse ilma järgi. Islandil on selline ütlus, et: "Kui sulle ilm ei meeldi, oota 5 minutit, võib-olla siis meeldib." Noh, ütleme nii, et ma olen juba omajagu neid "viite minutit" tänase päeva jooksul ootanud pidanud ja ikka ei ole selliseks läinud, nagu ma mõelnud olen. Mo täna tavapäevane 6 minuti jalutuskäik trajektooril kodu-magala kulmineerus palju kauemaks, sest pidin vastu tuult rammima, iga sammuga aga ookeanile lähemale jõudes. Selle ilmaga ei aitaks vist hea riietus ka. Aga ma ei virise, see on osa Islandi võlust võinii...

Ma olen eelmisest neljapäevast alates iga päev tööl käinud. Proovin siin raha kokku ajada alles oleva kuuga, et ma uuel kuul saaks ikka kindlasti enda üüri makstud ning siis oleks tore, kui jätkuks veel söögiraha ning kuna järgmine kuu on teadagi jõulukuu, oleks vaja ju paar kuni päris mitu kingitust ka teha. Tahaks, et raha puu otsas kasvaks. Kuigi samas Islandil ei oleks sellest jällegi palju kasu, sest 1) siin puud naljalt ei kasva 2) sellise tuulega nagu praegu, lendaks kogu raha Gröönimaale. 

Ma räägin teile natukene siis oma argipäevast ka, iseasi, kui palju seda peale magala-töö-kodu-magala on.
Esiteks teen ma kaks mõistet selgeks, mida ma siin praegu kasutan. Eks see ole aja küsimus, millal see muutub, aga teadagi neile, kes on minuga kas läbi INSTAGRAMI või siis eelnevatel aastatel ja aegadel blogis koos olnud, teavad, et mul on Islandil olemas oma pere ja kodu, keda ma hüüangi enda Islandi pereks igal moel. Ja seega kuna kodu on ikkagi seal, kus on sinu süda, siis minu Islandil olemise süda kuulub ikkagi sinna majja ja ust koduvõtiga lahti keerates on seal majas minul kodutunne. Seega on see maja, kus elab mo pere, mulle KODU. See koht, kus ma ise baseerun ja mille eest ma maksan, on mulle praegu veel magala või inglise keeles "my place". Üldse mitte halvaga õeldes ega mõeldes. Lihtsalt. Mulle meeldib sõnu öelda mõttega ja praegu lihtsalt ei lipsa üle huulte tulema, et siin kus on mo voodi ja riided, on mu kodu. 

Aga elukohaks on mul kahekorruseline korter, millest mina üürin siis esimest korrust. Mul on oma magamistuba, elutuba ning vannituba. All korrusel olevat kööki jagan üleval korrusel elava kahe tüdrukuga, kes on ütlemata vahvad. Eriti veel üks, niiet juhhei, uued sõbrad! Magala tiitlit kannab see koht veel paljugi sellepärast, et ta on üsna mööblist lage. Minu magamistoas on ainult hiigelsuur voodi (asja kõige suurem plusspool!!!) ning riidekapp. Kõik. Ma varsti peangi kõrvalt tänavalt ühe vana kirjutuslaua enda korterikaaslase sõbra juurest ära tooma, mille ta mulle lubas anda. Ma pean teda siis aint valgeks vööpama ja natukene inimlikumaks muutma. Originaalis on ta muidu koledast helepruunist vineerist. Teate küll...

Kodust pidin tooli saama ja eile töölt tulles leidsin tänavalt selle suure võimlemis- aka istumisepalli. Vedasin selle ka koju, sest mööblit ju pole...

Elutoas on ainult diivan ja laud. Aga see vajaks täiega vaipa, seinale pilte, küünlaid, kujukesi. Üks Buddha oleks vajalik, oeh. 

Minu tuba vajab küünlaid, viirukeid, lugemislampi, raamaturiiulit, seinale maale a.ka pilte ja... veel üks Buddha oleks armas. 

Vannituppa oleks vaja veel küünlaid, hambaharja topsi, juuksepalsamit, prügikasti, vetsupaberit, vaipa.
Tegelikult oleks veel asju vaja, need ei tule lihtsalt enam kahjuks meeldegi kõik ühe korraga. Mul on tunne, et ma vajan liiga palju asju, oeh. 

Kui ma kunagi selle koha siin natukene mõnusamaks ja kodusemaks saan, teen teile piltidega eskursiooni ka. Seni võin teile ainult enda kodu näidata, aga sellest vist suuremat asja teil tegelikult pole. Aa- tegelikult ma olen sellest juba kirjutanud, kui me KOLISIME.  Seal on kodukest küll, hehe. 

Töö. Töötan ma kohvi kohvikus, kus mo maailmavaade kohvi suhtes on avardunud VEELGI. Ma juba enne seda hindasin head kohvi ja enda arust teadlikult joonud aga nende päevadega töö juures on mo maailmapilt kohvi suhtes täielikult muutunud. See jook pole enam kunagi lihtsalt kohvi. Mul on iganädalaselt kohvikoolid ehk kursused, kus õpetatakse kohvi tegema. Lisaks veel terve suur paks raamat espresso, cappucino, cafe latte, flat white, doppio... kohta. Ja espressot saab teha ka MITUT erinevat moodi and i have to know it.  Kunagi tulevikus on eksam ka, kus ma pidin vist minutiga tegema ära kolm erinevat kohvi. Aga ma pole kindel ka. Eks ma varsti saan täpsemalt teada. 

Kui kohvimaailmast aega üle jääb, käin ühes kohvikus veel nädalavahetuseti abis, sest raha... 

Täna hommikul ärkasin ka selle peale üles, et mind oli nii kiiresti ja hädavajalikult tööle vaja, et töökoht maksis mulle isegi takso kinni, et ma ruttu mitte päris teine linna otsa, aga kaugemale kui siit, kus ma elan, jõuaksin. Jõudsin. 

Ja eile tööl olles ma nägin kahe inimene esimest deiti, mis oli päris armas. Poiss oli nii häbelik ja kogelev aga tast õhkus igatipidi seda välja, kuidas talle too tüdruk meeldib. Alguses proovisid midagi õppida, aga siis jäid tükiks ajaks hoopis juttu rääkima. Ah, me teame kõik kuidas need "matemaatika õpetamised" lõppevad. Armastus õhus, hehe. 

Aitab küll praeguseks. Ma kirjutan lähipäevadel oma söögisaagast ka ikkagi. Ma tegelikult mõtlesin seda juba täna teha, aga pire pikaks läheks siis. Teinekord, sest see on ikkagi mo arvates kentsakas lugu. Kirjutan selle kasvõi enda jaoks siia üles, et mõne aja pärast või aastate pärast endal naljakas lugeda oleks, kuidas ma siin kõike ükskord uuesti omapäi alustasin.

Kuna mul pole olnud mahti uusi pilte teha, kasutan ma praegu illustreerivalt vanu pilte. Aga ilusad on nad ikka, niiet teil ei ole pretentsioonideks ruumi, hehe.

Ja kuna ma siin proovin ikka jooksu peal püsida, ehk siia siis natukene "journey-diary" vormis kirjutada, siis võite mult küsida ka midagi, kui teid miski huvitama peaks siin minu elu kohta siinsel vulkaanisaarel. Räägin heameelega! Aga kui te ei taha, siis te ei pea. Ausõna.