SOOREBASED

"Mul on üks mõte homseks varahommikuks. Sulle kindlasti meeldib!"
"Mis mõte?"
"Oota, ma varsti räägin!"

Ma olin tahtnud minna ühte oma lemmikpaika Saaremaal, Koigi rabasse, alates sellest ajast, kui ma Eestisse tulin. Tegelikult ilmselt juba natukene varem, aga kuna erinevate aegade mitteklappimisel ma sinna mitte kordagi veel see suvi jõudnud ei olnud, seega kui mulle tehti 20 minutit hiljem "oota, ma kohe räägin" versioonis ettepanek ärgata järgmine hommik kell neli ja olla hiljemalt kella kuueks rabas, oli minu jaatus juba poole lause pealt olemas, käed võidurõõmsalt rusikas üleval!

Ma ei olnudki enne kunagi nii vara kusagile loodusesse läinud. Et täitsa sellel eesmärgil ärgata, et näha päikesetõusu. Ja udu. Ja selle liikumist ja kadumist. Kui mul oleks võimalus end ise transportida erinevatesse kohtadesse, et selliseid imelisi vaatepilte tihedamini näha, siis ma vist oleksin enamus ajast varahommikutel ja hilisõhtutel kadunud, kusagil metsas ahhetamas ja ohhetamas, kui kaunis kõik on. Hiljem näeksite te ka ilmselt, mida ma nägin, sest kaamera koju jätmine oleks ilmselt patt. Kui midagi on väga head, siis on ilus seda ka ju teistega jagada. Kuigi ka mäluga peab oskama pilti teha, nagu üks mo maailma parimatest sõpradest mind kord õpetas. Islandil ma tema õpetuse kohaselt kusjuures vägagi tihti toimisin. Mul on fotograafi kohta Islandist häbiväärselt vähe pilte. Tehniliselt veel eriti, mõeldes neid vaatepilte, mida ma nägin- kuis rohelised, roosad ja siis lillad virmalised mu peakohal tantsisid. Kuidas kosed kõrgustest alla kukkusid ja lumi mägedel magas. Aga mul on need pildid peas ja tegelikult on need sama väärtuslikud (või enamgi veel), kui füüsilisel kujul olevad fotod, kuigi fotograafina ei saa ma selle väitega, mida ma just eelpool lõin, täielikult nõustuda.

Peale rabapilte, looduse ärkamise nägemist, hommikusöögi söömist ja mitut naeru hiljem kaesime üle veel teepeale jäänud Pöide kiriku, mis on ilmselt üks vingemaid kirikuid, kus ma kunagi käinud olen. Kuigi ta on rekonstrueerimisjärgus, öhkus temast ikka miskit asteetlikust ja ilu. Polnud tavapärane kirik kõigi oma ilu ja kulinatega. 

Lobajuttu ka lõppu, et natukene uuendada teid sellega, mis mo elu vahepeal teinud on (kuigi palju pole tegelikult). Okei- kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis ongi raske midagi välja tuua. Midagi elumuutvat ei ole veel juhtunud, et ma oskaks mingit kindlat plaani pidada, mida ma oma eluga teen. Ma mõtlesin täna vist esimest korda elus, et tahaks päriselt ka kodukass olla, kes saaks ainult süüa ja magada muretult. Üldse ei viitsinud täna lahendada enda eksistentsiprobleeme ja identiteedikriisi. Vastata küsimustele kuhu ja kuidas edasi ning mis edasi ja mida ma tegema pean ja kus ma olema pean ja mis üldse edasi saab. Liiga palju mo aju jaoks. Aga kui midagi kindlat toimumas on, siis eks ma teavitan teid ka, kui ma selleks mahti leian. Ma ei ole teadagi kõige usinam kirjatüdruk siin maastikul. Viimased kolm aastat proovin end parandada, aga siiani pole veel õnnestunud. Peaks selle vist enda miskiks prioriteediks seadma.

Lõpetuseks ma küsin teilt kaks küsimust, kes te seda loete. Ma muidu tavaliselt ei küsi, aga ma täna mõtlesin, sest üks neist on eriti oluline. Mulle meeldiks, kui te vastaksite.
Esiteks- kas teist keegi on kokku puutunud kuradi sabakondi valuga? Kas selline asi üldse on normaalne, et ta eksisteerib? Mo sabakont hakkab viimased kaks korda täiesti ilma mitte midagi tehes valutama nii paganama palju, et ma ei saa enam sellili magada, istumisest rääkimata. Kas ma hakkan evolutsioonis tagasi minema ja kas mulle hakkab saba taha kasvama? Kas mingi vanasõna oli ka saba kasvamise kohta? Mis toimub appi, mida ma tegema pean, et normaalselt suuta edasi elada?

Teiseks- mul on sportlik huvi kui paljud teist, kes te mu postitusi vaatamas või lugemas käite, kui paljud te reaalselt loete ka, mida ma siia kirjutan? Ma oleks täiega õnnelik, kui te reageeriksite sellele postitusele kuidagi (kas siis (anonüümse) kommentaari jätmisega või lihtsalt peale positust "like" panemisega), et ma lihtsalt teaksin et... te LOETE ka, mitte ei vaata pilte, sest ma täiega arvan, et kõik vaatavad aint pilte ja siis ma mõtlen, et kas ma võiksin siia kirjutada igast jama, mida tahan, ilma, et ma muretsema peaksin, et keegi seda üldse loeb.
Niiet- kui te minust hoolite, palun jätke endast miski märk maha. Samas, khm, ma tean, et kõik s.t enamus, ei tee seda niikuinii. Aga ma soovin ikka. Äkki!

Olge ilusad!