COLLECT YOUR FLOWERS

"If you must work, work to leave some part of you on this earth."

Elu on täielik karussell. Keerutab sind ühest kohast teise ning kui arvad, et oled leidnud püsivust, võtab ta taas hoo üles ja keerutab uuesti. Ja kui ma küsin endalt, kas ma tahan stabiilsust ning rahu, leian end vaikselt vastamas eitavalt. Seega, kas mul on üldse kedagi süüdistada selles, et püsivat mu elus on sama vähe, kui.. võrdlust on siinkohal kusjuures keerulisem, kui ma arvasin, tuua.

Ma räägin teile kõik otsast peale ära selleks, et rääkida seda endale. Et tuua endas selgust, et koondada kokku enda mõtted, mis on liiga kaua õhus lennanud ja mind ümbritsenud. On aeg panna nad kirja ja sellega nad endast välja saada. Kirjeldasin just päevake tagasi blogisse kirjutamist enda sõbrannale enda arvates päris hästi. Blogisse kirjutamine on omaette teraapia- sa saad jagada enda mõtteid ja tundmusi laiema ringiga, otsekui räägiksid sellest enda sõbrannale. Samas sa pead valima enda sõnu ja mõtteid nii, et sa ei paljastaks ennast liiga palju avalikkuse ees. See harjutab ja õpetab kirjutama kujundlikumalt ja paneb natukene aju tööle, kasutamaks sõnu, mida igapäevaseks ehk muidu ei teeks. Lisandväärtusena tahan mina kirjutada veel nii, et minu situatsioonidest saaksite Teie ehk midagi endale. Mõne idee, mõne mõttesähvaka. Kasvõi äratundmisrõõmu.

Avastasin ühel hetkel, et ma ei ole Islandil oleva aasta aja jooksul liiga palju kirjutanud, kuigi see oli osa minu plaanist. Kui ma hakkasin ennast analüüsima, et miks ma seda ei teinud, kui mul oli nii palju võimalusi ja ressursse (nii ajaliselt kui fotomaterjali suhtes) seda teha. Avastasin, et ilmselt oli palju seotud sellega, et lot of things were going on ning tundmus, et ma pean elama rohkem hetkes ja nautima palju endale, oli suureks motivatsiooniks. Või põhjuseks. Kui ma aga pea kaks kuud tagasi nüüd Islandilt tagasi Eestisse tulin, oli alguses kaos. Mitte ümberringi (kuigi ka seda) vaid minu sees. Liiga palju emotsioone segatuna ühel ajal minus üleval. Metafoorilises mõttes võib ette kujutada sopavett, mida on loksutatud, kui muda on just pudelipõhja settinud.

Tulles tagasi koju mõistsin ma esimest korda päriselt, kui palju ma muutunud olen. Kuidas aasta on mind teiseks voolinud ja minu mõtlemist ja suhtumist muutunud. Ilmselt vähem teiste jaoks- ma ei ole kindel kui palju inimesi seda kõrvalt märkab, et mina veidi teine olen. Ise saan küll aru. Suhtumine inimsuhetesse, töösse, eesmärkidesse, sihtidesse, edasiliikumisse ning elusse. Muutunud kas 180kraadi või tugevamaks. Mina seeläbi... enda jaoks suuremaks.

Islandilt äratulek oli ilmselt minu senise elu kõige raskem asi, mida ma teinud olen. Ma ei mäleta enda elus korda, kui ma olen katkematult nutnud viis tundi järjest. Kuidas ühel hetkel on seest kõik nii tühi, et ei jaksa enam välja saata ei ühtegi emotsiooni ega tunnet. Kuidas arvad, et oled kadunud ja sa ei tea, mida teha. Ja see, mida sa teed (sest elu on katkematu juhtumise rada), selles pole sa kindel, kas teed õigesti.

Kui ma 20.juunil Keflaviki lennujaamas olin, hoiti mind kaua tugevasti-tugevasti embuses kus ma luksatades ja rappudes nutsin. Täpselt ei teadnud miks. Üks osa nuttis kurbusest, teine ja suurem osa... ilmselt kahtluse ja teadmatuse selle õigsuse ees. Mäletan, et lennujaamas iseseisvalt masina juures check-in'i tehes oli pilt pisaratest silmis udune ning masin kattunud pisaratega, mida ma kontrollida ei suutnud. Oma liiga raskeid kohvreid äraandes ei jaksanud ma muud teha kui ainult noogutada sellele mustanahalisele siirale meesterahvale, kes mu kohvreid kaalus ja sildistas ning tagasihoidlikult 11.000ISK lisaks küsis minu lisakilode eest. Eelnevalt konsulteeris ta kõrvaloleva naisterahvaga, kas minult ikka seda raha võtta. Naine arvas, et peab. Pidigi. Maksingi. Sest ei jaksanud läbirääkimisi pidada. Ta vältis kogu see aeg mulle otsa vaatamist, sest ma sain aru, kui ebamugavalt ma teda tundma panin.

Ma ei tea, miks kõik tundus mulle sellel hetkel läbi saavat. Kas ma olin seda endale ise alateadlikult sisendanud ja püüdlus leida endale kodus mingi kindel eesmärk ja siht, mille poole rühkima hakata, tundus millegipärast nii... oluline. Mis kaalus kõik asjad uuesti üle ja ilmselt natukene valesti. Sisetunne, mille järgi ma liigagi tihti otsustan, oli täiesti tahaplaanile jäetud ja pealesurutud ideed ja mõtted olid esiplaanil. Ma arvan, et ma jooksin endaga natukene rappa. Ilmselt olen seal siiani veel, kuigi tunnen, et pilt hakkab veidi selgemaks lööma, kuid sellest lõpupoole.

Mäletan turvakontrollis õlale pai tegevat naisterahvast, lennujärjekorras kohvrit lohistada aitavat saksa meesterahvast ning lennukis abistavaid kaasreisijaid, kes tõstsid minu kohvrit ja mantlit sahtlitesse. Siis mäletan und ning ärkamist Eestis. Tunne oli kainem. Mind ootas ees mind alati ära saatev ja vastu võttev Liisa ning koju sõidutav Tarvo. Mind võeti esimestel hetkedel Eestis ühtede mo lemmikinimeste poolt vastu. See tegi seest ilusaks küll.

Peale seda on kõik ülesmäge läinud. Kõik hakkas vaikselt selginema ning praegusel hetkel, olles põgenenud enda sõbranna korterisse vaikust otsima, on palju asju, mida ma siis ei mõistnud, endale tähenduse loonud. Mitte veel kõik ja vaevalt, et ma kõike mäletangi, aga need mis meeles, nende tähendusest saan ma aru. Vähemalt mingil osal.

Ühiskondlik ja enda sisendatud surve pani mind ülikoolidesse proovima. Ma ei saanud sisse. Sel hetkel, kui ma sain e-maili eitava vastusega hakkasin ma üksi enda õe Tallinna korteris naeratama. Miski kergus ja lihtsus tuli sisse. Aju blokeeris kõik tundmuse selle õigususe ees. Süda aga elas omasoodu ning pani mu suu naeratama. Kas ma olen kurb, et ma kooli sisse ei saanud? Aju võib-olla vastaks, et jah, sest egole andis see väikese obaduse õlale. Süda aga muutus tervemaks. Perspektiivi küsimus siinkohal- kellele mis olulisem. Mina olin igatähes rohkem, kui rahul. Tagantjärele tundub ka kõik veel õige, isegi kui ma vahepeal enda emotsioonides kahtlesin süüdistades selles seda, et mul on igatsus veel enda Islandi vastu.

Suvi läks edasi. Suutsin vahepeal juba jaatvalt vastata uuele Islandi tööpakkumisele, mis paljudele kõrvadele teadmata jäi. Ühel hetkel ma otsekui teadsin, et ma lähen tagasi. Samas miski ei lasknud mul seda liiga valjusti kõigile rääkida. Teadis ainult väga lähedane ringkond ja seegi oli tavapärasest kasinam. Siis tulid uued projektid ja ideed. Tuli mu ellu mu imeline Kaisa, kes andis mulle uue hinguse (või vana tagasi. Selle, mille ma olin Islandilt leidnud ja omandanud). Kes sidus mind asjadega, mida ma armastan teha. Kes andis mulle võimaluse kirjutada ja uuesti pildistada. Kes oma olekuga mind tõeliselt tagasi reaalsusesse tõi. Kes andis mulle uued ideed ja suunas sihtidele kuidas ja mida edasi. Ühel hetkel tundsin ennast äkki jälle väga tervena.

Siis leidsin ma endale ühel hetkel täiesti uue ja imelise sõbra, keda mu elus enne ei eksisteerinud. Mu elus käib tihti palju uusi inimesi läbi, kuid vähesed on need, kes mind sügavuti ka puudutada suudavad. Kolme nädalaga teda tundma õppides, õppisin ma enda kohta nii mõndagi uut. Ja sain enda elutarkuste pagasisse juurde mitu head soovitust ja lähtumist, kuidas käituda. Kui ma paljude inimeste kindlat rolli enda elus veel ei tea (et miks nad on ja kuidas nad tulid ja milleks), siis tema oma näen ma nii ilusasti, mis on veelgi ilusam sellepärast. Teised inimesed õpetavad meid ennast nii kaunilt ning tema olemasolu üle enda elus olen ma väga õnnelik.

Seejärel tuli mulle uus plaan mis kujutas (või kujutab. Ma kindlalt veel ei tea) endast Tallinnat. Aasta ja kuue kuust kooli. Vahe etapp järgmisele uuele õppeaastale. Idee sellest, et saan omandada aasta ajaga mingi paberi endale, erialaks fotograafia, kõlas väga hea ajalise võiduna. Kuna ma olen oma elus hakanud hindama aega rohkem, kui midagi muud, tundus see õige ja hea ideena. Ei lähe otsekui aasta raisku. Saan mingi paberi tasku, mis mul elus ehk kindlasti kunagi vaja läheb, sest nii kaugele kui näen ma ennast, näen end kaameraga. Mingil hetkel hakkasin juba mõtlema mõtet, et katkestan enda Islandi plaani ja pidasin salamisi endaga plaane, kuidas seda teha. Samas ma ei suutnud ega tahtnud seda teha. Ühel hetkel tegi elu ise. Ma kaotasin selle koha ja kuigi see oli reaalsusesse tagasitoov nätakas näkku, olin ma ühel ajal taas hetkeks segaduses kui ka kummalises kergenduses. Miski ütles, et see on otsekui hea, et see plaan täide ei läinud. Teine miski ütles, et see on kergendus, sest ma ei oleks suutnud päeva lõpuks ikkagi otsustada, mis on õige. Ühel hetkel oli laual ainult üks plaan ja selleks oli Tallinn ning kool.
Aga siis tulid takistused. Üldiselt kujunesid need kõik eile ning enne, kui ma neile lahendust leidma jõudsin hakata, lahenes kõik ise. See tähendab, et ei lahenenud aga elu tegi paaritunniste vahedega nii, et mul ei jääks otsekui muud vaja üle teha, kui lihtsalt kõik see nn. kinnitada ja edasi liikuda.

Ma kahjuks ei saa vist kõigest täpsemalt rääkida, mis eile, sellel müstilisel eilsel, juhtus, kuid kõige suurem ja olulisem punkt selle juures on see, et ma sain uue võimaluse Islandil. Just siis, kui ma olin juba seadnud endale mingisuguse eesmärgi Eestis, olin välja suutnud isegi mõelda punktid ja sammud, kuidas kõik võiks ideaalis sujuda, tuli jälle mu imeline Island võimaluste juurde tagasi. Ja seekord täpselt nii, nagu ta õigena tundub. Nagu ta südamele pai teeb ja mind rõõmsaks muudab.

Lihtsamaks ei tee see aga seda väikest segadust, mis on nüüd minu sees. Kõik need mõtted ja ideed, mida ma olin juba idanema pannud enda Eestimaal, on saanud nii palju energiat ja hoolt minult, et kuidagi kurb oleks neid nüüd maha jätta. Ma nägin nende kasvatamisega ju nii palju vaeva!
Samas süda tantsib tasakesi ja rõõmsalt mu sees. Ma saaksin tagasi paika, mis mind kõnetab ja kutsub ning puudutab. Samas ma ei saaks seal aasta ajaga ei ühtegi hariduslikku paberit tasku ega (praeguse plaaniga vähemalt) midagi, mis tõendaks mõnda mu oskust. Aga materiaalses maailmas on neid ju vist vaja? Ei?

Kuhu ma jätan uuesti enda kõige väärtuslikumad sõbrad? Kas ma jätan nad taaskord endast 2400 kilomeetrit maha? Kuhu ma kuulun? Kus ma olema pean? Mida ma tegema pean? Kuidas ma enda mõtteid ja ideid kõige paremini realiseerida saan? Kuidas sorteerida segadust?

Ja kõige lõpuks- kas kuulata südant või mõistust. Ühel hetkel oma elus ma tunnen, et mõlemad võivad kõnetada. Mõlemad peaaegu õigesti.