Mis teil, inimesed, viga on?

See emotsioonipuhang tuleb mulle iga kord siis peale, kui ma satun sujuvalt peale artikli lõppu lugema kommentaare mõnest sellisest loost, kus on juttu inimestest, kes on kodumaalt (enamasti ajutiseks) korraks välismaale elama läinud. See teema on mind aga aina tihedamalt ning personaalsemalt puudutama hakanud nüüd, kui ma olen ise üks nendest, kes Eestist ajutiselt ära kolis ning kuna minu artikleid ilmutatakse ajalehtedes, kus ma kirjutan oma siinsest elust või tähelepanekutest, on need kommentaarid kõike muud, kui mitte personaalsed. Ja siinkohal ei ole mõtet ajada juttu, et "mis sa neist siis vaatad" või "sa ju tead küll, et need inimesed, kes kommentaare kirjutavad, ei saa väga terved olla". Jah, võib-olla tõesti on tõsi, aga ikkagi. MIS TEIL VIGA ON?

Mis on ühtedel inimtüüpidel viga, et nad arvavad, et kõik, kes kodumaalt ära lähevad erinevatel põhjustel, et kodumaa on niivõrd halb nende jaoks, et neil ei kannata siin olla. Teate mis? Ma räägin nüüd täiesti konkreetselt iseenda põhjal, kuid samas võtan endale selle õiguse õelda, et ilmselt ka suure hulga inimeste eest. Kui keegi võtab ette otsuse kolida välismaale üksi, ilma kooliskäimise või töö eesmärgita, siis enamasti kohtud sa esimesena nende inimestega, kes on samuti välismaalased teistest riikidest, sest meid ühendab vööras riigis üks väga suur asi- me oleme siin üksi ning kui kohalikel on siin oma päevarutiin välja kujunenud, siis inimesed üle maailma ühes kohas lihtsalt satuvad seepärast kokku, et neil ei olegi võõras kohas veel mitte kedagi. Ja palun pakkuge nüüd, kui paljud neist on põhjuseks toonud, et nende kodumaa oli niivõrd halb, kehv, jama, et seal ei kannatanud enam päevagi olla. Las ma vastan teile- MITTE ÜKSKI. Kõik inimesed on endiselt väga armunud ning kiindunud oma koduriiki ning kui vanemaid inimesi pole vöörsile toonud aastaid tagasi mõni põhjus kas pere või muu olulise põhjuse näol, tahavad kõik noored inimesed varem või hiljem oma koju tagasi minna. Ma ei ole kohanud siin, Islandil, ühtegi noort väljamaa inimest, kes ütleks mulle, et ta ei taha oma koju kunagi tagasi minna. 

Ja siis ma mõtlengi, et kas need inimesed, kes räägivad, et inimesed lähevad minema sellepärast, et kodus on nii kehv elada, kas nad päriselt ka mõnda sellist inimest tunnevad? Oma reisimiste käigus ei ole ma puht praktiliselt mitte ühtegi sellist inimest kohanud. Kas selline inimtüüp ongi üles puhutud nende sarikommenteerijate põhjal, kes võib-olla vanaema-tädi-pojapoja-tütre-mehe-eksnaise-lapse põhjal seda õelda oskavad? Ma absoluutselt ei väida, et selliseid inimesi MITTE KUSKIL ei ole, sest kindlasti on. Ja see on jumala okei, sest nii palju kui on ju inimesi, nii palju on ka arvamusi. Aga miks pea iga kolmas inimene, kes mõnda uudist-artiklit loeb inimestest, kes Eestis ei ela, peab välismaale kolijat kodumaa reetjaks? Kas te arvate, et see, kui te kogu oma elu koduaias elate, teeb teist patrioodi? Targa ning tubli inimese? Muidugi areneb teis kindlasti kodumaa tunnetus teistmoodi, kui minul, kes siin 2400 kilomeetrit eemal kodust Eestimaase armub, aga see ei tähenda, et minu viis on vale.  Miks Sa arvad, et sul on õigus mulle õelda, et mulle anti mõista, et välismaal elavad targad ja Eestis alaarenenud juhmid. Ma ei taha küll üldse määratleda, sest ma tunnen end niimoodi samal tasemel olevat, aga kas need inimesed on tõesti rumalad? Muidugi on Eestis alaarenenud juhme, täpselt samamoodi nagu siin Islandil (ja kahjuks tekib mul murrdsekundiks tunne, et too kommenteerija võib olla üks nende seast), kuid kas tõesti arvab selline inimtüüp, et nende pärast läheb üks inimene minema? Üldse ei taha minna, aga ikka läheb. 

Ma armastan oma kodu rohkem, kui midagi või kedagi siin maailmas. Ma armastan Saaremaad, mere lõhna ning paksu metsa rohkem, kui mo süda kanda suudab. Päriselt ka. Samas ma jumaldan siinseid mägesi, imelisi loodusvaateid ning virmalisi, mida koeraga jalutades keset kesklinna taevas näha võib, kuid see ei muuda mitte midagi minus selle osas, kuidas ma armastan oma kodu. Muidugi on Eestis negatiivseid asju rohkem kui üks, aga täpselt samamoodi on ka siin Islandil..või Saksamaal või Prantsusmaal või kus iganes. Ja ma ei pea isegi neid negatiivseid aspekte välja tooma, sest kahjuks oskab neid see inimene, kes nõnda kommenteerib, neid palju paremini nimetada. Kas see inimtüüp, kes sarikommenteerijana esinedes sappi pritsib, kiidab oma kodumaad Eesti lipu all igal hommikul taevani? Ei ju. Küll on palka vähe, ilm on sitt, naabril on parem auto ja valitsus tuleks põlema pista ja seda enamasti kümne erineva põhjuse eest. Ja siis suruvad need inimesed rusika vastu rinda nende inimeste ees, kes on (korraks) silmaringi avardama läinud, et ainus ja parim koht siin maailmas elada, on just siin. 

Miks inimesed ei mõista, et me oleme erinevad, aga samas ikkagi nii sarnased? Kujutage ette maailma, kus iga inimene jääks terveks oma eluks oma riiki elama. Põlvkond põlvkonna järel ei muutuks mitte kui midagi ning kui, siis imeväikeste sammude haaval. Ehk võib näiteks tuua Põhja-Korea, kus inimesed ongi oma raamides ning rohkem koduaiast välja ei näe. Inimesed on kahjuks või õnneks need, kes maailma muudavad. On neid kes lähevad, et tagasi tulla ja muidugi on neid, kes lähevad, et jääda. Kuid see on täpselt samasugune otsus kui see, kui ühed kavatsevad jääda. Ja mis teeb ühtedest halvad ja teistest nii õiged ja head? Kui ühtedele inimestele see sobib ning tahab näha rohkem, kui oma koduaeda, siis see on täiesti ainuõige otsus minna oma silmaringi avardama, luues endale oma kogemused teiste kultuuriruumide põhjal. Ja kui inimese silmaring on avardanud, on kahjuks tõenäosus sappi pritsida palju väiksem, sest reisimine päriselt ka muudab tolerantsemaks ning empaatilisemaks. Ning kui mõni inimene lähebki väljamaale elama kogu oma eluks ning selle ülejäänud elu kulutab kodumaa mustamisele, siis kas me ei peaks mitte rõõmsad olema, et sellisest inimesest oma kodumaalt lahti saime? Miks me peame kedagi kinni hoidma kusagil, kus talle olla ei meeldi? 

Ja miks te, inimesed, arvate, et igalpool mujal, väljaarvatud kodus, on parem? Kus te selle arvamuse võtate? Kes teile seda rääkis? Laske mul olla korra teie valgustaja ja õelda, et suure tõenäosusega siin maailmas ei ole paika (ma pean nii ütlema, sest ma ei ole kaugeltki tervet maailma läbi käinud), kus on pudrumäed ja kõik nii ilusad-rõõmsad-õnnelikud-head. Alati on igal pool midagi, mis nii hästi ei sobi või pole nii hea, kui olla võiks. Aga see, et kusagil õnnelik ja rahul olla, ei sõltu üldse niivõrd sellest, millised tingimused sulle loodud on, vaid sellest, millised tingimused sa ISE endale lood. 

Kohe kindlasti ei ole reisimine kõikide jaoks. Ma võin seda kasvõi iseenda vanemate põhjal õelda, kes on täiesti imelised kodumaa patrioodid ja armastavad Saaremaad täpselt sama palju kui mina, ainult selle vahega, et neile ei meeldigi reisida. See-eest on nad mind kasvatanud üles selles imelises Saaremaa armastuse vaimus, mis on suure tõenäosusega suureks põhjuseks, miks ma seda paika nii palju imetlen. Aga see ei tähenda, et nad võimalusel mustavad neid, kes läinud on. Nad tolereerivad minu minemist täpselt samamoodi nagu mina neid, kui nad on otsustanud jääda. Ja see on ilus! Mina tahan ka viiekümneselt Saaremaal oma metsamajakeses oma lastele lehvitada, kui nad maailma avastama otsustavad minna ning neid aasta või paari pärast taas vastu võtta ning näha, kui rikkaks ja targaks inimeseks nad saanud on elukooli põhjal. See ei tähenda aga absoluutselt seda, et need, kes ei läinud, rumalad ja lollid on. Lihtsalt see kombinatsioon sellistest kahest inimtüübist loob ideaalis kokku uue tulemuse. Midagi uut ja midagi vana, teate ju küll. 

Välismaale minemine ei ole lihtsalt perekondlikud põhjused, kool või töö, eesootavad pudrumäed või piimajõed. See on elukool ning see on täpselt sama oluline kui hariduse omandamine mõnest ülikoolist. Ja kui keegi neist väljamaal elajatest räägib lisaks kõigele sellele rikkusele, mida ta vöörsil elades (suure tõenäosusega mitte läbi kergelt läbitud tee) saanud on,  nendest aspektidest, mis nii head ei ole, hakkab see üks sort inimtüüpe võidurõõmsalt käsi hööruma ning annab neile võimaluse õelda: "NÄEDSA, ÜTLESIN! MIS SA RONISID SINNA." Mida kuradit lihtsalt?

Seega palun, olge natukene rohkem tolerantsemad ning empaatilisemad. Mõelge hetk enne, kui te arvate, et olete nii õige. Kindlasti on teil midagi, mida mul (või teistel ärakolijatel) ei ole. Samas on kindlasti minul midagi, mida teil ei ole, kuid meie vahe seisneb selles, et mina ei arva, et minu eluviis ning arvamus on ainuõige. Ma tolereerin ning austan teie otsust jääda terveks eluks oma kodupaika ning olen teile selle eest ka ülimalt tänulik. Tõepoolest, üks riik suure tõenäosusega kaua ei püsiks, kui iga viimne inimene väljamaale läheks, sest sellisel kujul oleks multikultuursus väga kiire tulema. Aga palun olge ka meie üle õnnelik, kes käivad selleks, et tagasi tulla ning parandada kodus seda, mis väljamaal ehk veidi paremini korraldatud oli. Palun ärge lubage endal mind kutsuda kodumaa reetjaks, ilu mitte nägijaks või "peaasi-et-kodus-ei-ole" inimeseks, sest see ei ole ilus. Ma armastan oma kodu, ma armastan oma saart, ma armastan Eestit. Kui see teid rõõmsaks teeb, siis iga kord, kui ma mõne siinse mäe tippu rõõmsalt roninud olen, tunnen ma samal ajal Eesti paksus metsas jalutamisest puudust. Samas tunnen ma kodus metsas jalutades mõne siinse mäe otsa ronimisest puudust. Las ma, jumal hoidku, teen, mis mind õnnelikus teeb. Ja palun, tehke teie sedasama. Kõik on niimoodi õnnelikud. Teise inimese parastamine ei tee teid päriselt paremaks inimeseks. Te ei ole õigem, parem, tublim ning eeskujulikum. Me oleme võrdsed. Pane parem riided selga ja mine õue jalutama ja vaata, kui ilusas kohas sa elad. Ole lihtsalt õnnelik. Nii enda kui teiste üle.

Ma lisan siia lõppu artikleid, kuhu on eelnimetatud inimtüübid oma kommentaare jätnud Need on pärit minu kodukoha kohalikust ajalehest, kus kahe artikliga olen ma ise seotud (üks on minust, teine minu sõbrast, kuid mõlemad olen ise kirjutanud) ning teise, mis on Sharm El Sheikhis käinud saarlasest, kes oli seal äsja juhtunud lennuõnnetuse ajal.  Päriselt, mis teil, inimesed, viga on?