Kui ma Islandile elama tulin, ei seadnud ma endale mitte mingeid eesmärke ega kohustusi milliseks ma selle aasta kujundama pean. Ma lubasin iseendale seda vabadust ning usaldus elu vastu oli niivõrd suur, et lubasin elul kujundada sel aastal minu elu ise. Ma ei tsiteerinud endale ette, mida ma tegema pean, mitme mäe otsas käima ja kus veelompides ujuma, mitu vaala ning mitut lammast nägema, keda ja mis põhjusel kohtama. Ma ütlesin, et kõik mis juhtub, peab juhtuma. Aga see ei tähenda, et ma iga päev ei tunneks ning elu ei elaks. Vastupidi- kõik toimub hoopis suuremalt, jõudsamalt, võimsamalt. Iga päevaga siin maal elades tunnen, et ma olen endiselt õiges kohas ning kõik on just täpselt nii, nagu olema peab. Minu sees on üks suur kindlustunne ja seda on hea tunda ja tajuda.
Ma istun akna all, suure tõenäosusega ühes kaunimas rajoonis kogu Reykjavikis ning vaatan, kuidas öö Islandile peale langeb. Klaviatuur helendab üha hämaravas toas eredamini ning inimesed kõnnivad tänaval linna poole. Suure protsentuaalsusega on enamik kas saksa või kaunist briti aktsenti kõnelevad turistid. Akendes põlevad tuled annavad võimaluse aimu saada naabermaja elanikest ning nende kodudest. Lisaks arvutist kõlavale vaikselt mängivale muusikale jõuab mo kõrvu vaikne kellahelin, mida tekitab meie uusima pereliikme Skuggi uus punane kaelarihm, mis teda ennastki esimesel kandmispäeval parajal määral hulluks ajab. Sellegi poolest tuleb ta kellahelinat trotsides nii tihti mu juurde ning ootab kätt, mis teda paitaks. Lisaks sellele on ta nii kerge, et teda ühe käega tõsta on tõeline lapsemäng. Teile teadmiseks, tegemist on täielikult tumehalli värvusega kassihärraga, kelle nimi tähendab islandi keelest emakeelde tõlgituna varju. Sellest lähtuvalt sain ka täna kodus toimetades esimese väikese südameataki, kui pesin pesu ning otsisin tumedaid riideid, et neid pesumasinasse panna. Ühel hetkel, hakates haarama pesukorvis tumedat särki, vaatas mulle otsa üks silmapaar. Kiljatasin, misjärel uniselt noormees Skuggi end pesukastist välja ajas. Nüüd elan pideva hirmu käes, et olen üks päev Mati Unt, kes pesumasinat käima pannes kogemata ka kassi ära peseb. Juurutan nüüd iseendas alati kommet panna peale pesuga tegelemist vähemalt pesumasina luugi kinni. Ei taha olla Mati Unt.
Olen Islandil elanud juba kuu aega, mis teeb selle natukene iseenda jaoks kummaliseks. Kuidas ma siin juba nii kaua olnud olen? Ma ju alles tulin siia, ma ju alles mäletan seda päeva, kui ma lennujaamas oma lisakilosi raske südamega õdedega koju tagasi saatsin ning siia saabusin. Ja nüüd ühtäkki on sellest saanud kuu. Ja kui ühed kolmkümmend päeva möödusid nii kiiresti siis kuidas järgnevad 10 kuud minema hakkavad? Linnulennul? Lisaks sellele pole ma siiani veel kordagi tundnud igatsust kodu järgi. Küll aga olen viimasel ajal aina tihedamini hakanud nägema und oma sõpradest ning kodustest ning pean tõdema, et kui niimoodi minu mingisugune igatsust kodu järgi peaks väljenduma, olen ma sellega igati nõus, sest mismoodi oleks veel ideaalsem variant oma armastatuid näha, kui liikuva pildina oma unenägudes. Tundagi tundmusi nendega koos, otsekui nad oleksid ikkagi ühed hetked kahekümne neljast tunnist siiski minuga koos ja see on ilus tunne. Kui ma midagi kodumaa juures igatsen, siis justnimelt neid. Lisaks saab selle järgi ilmselt ka väita, et kodu ongi seal, kus on sinu süda, sest minu armastatud on kõik seal. Ja ei ole vahet kui hästi ning suurepäraselt ma ennast siin tunda võin- mu süda kuulub siiski koju ja seda on ilus mõelda ja tunda.
Koduigatsus on üldse üks kummaline asi ning seda mõista saab ainult siis, kui sa seda ise tunned. Kas siis raskel või kergel kujul, kuid mingil määral ta tavalisi külastab inimesi, kes oma turva- ning mugavustsooni jätavad ning sealt lahkuvad. Ja ma ei pea siinkohal silmas välismaale lahkumist, vaid ka teise linna kolimist.
Ma ei taha öelda, et sa pead olema julge ning kõike tegema, mida inimesed sinu ümber teevad. Ma ei taha rõhutada ega sundida tegema inimesi midagi, mida nad tegelikult tegema ei peaks, sest ära käimine on ju viimasel ajal aina populaarsem ning kuidagi au sees, kui inimesed lähevad korra kodust minema. Ja ka mina olen selle poolt, et üks inimhing peaks korragi kodust ära käima, et lihtsalt näha maailma korra laiemalt ja suuremalt, kui ta seda seni teinud on. Ei loe, kui laia ning suure silmaringiga sa oled raamatute lugemise või filmide-uudiste vaatmise tõttu. Hoopis teine asi on olla ise teises kultuuriruumis ning tunda ennast, et sa ei sobi siia täielikult. Ja see on okei ja see on hea, kui end niimoodi korra tunda, sest need hetked ongi need, mis aitavad sul näha oma kodu, oma elu ning kogu maailma palju suuremalt kui seni ehk harjunud oled. Eemal olles kõigest sellest, millega harjunud oled ning kõigist nendest, keda armastad, paneb sind suure tõenäosusega armastama iseennast palju rohkem, kui seda ehk seni teinud oled. Ühel hetkel taipad, et tegelikult siin maailmas saad sa täielikult toetuda ainult ühele inimhingele ning see oled sina ise. Kõik valed ja illusioonid, mis lood, loodki sa vaid iseendale ning kannatad nende pärast samuti ise. On muidugi imeline tunne omada siin maailmas erilisi inimesi, kelle leidnud oled oma kõrvale, kuid kõige lõpuks jääd alles sa vaid ise. Koos iseendaga. Ja seda tasub tunda ja teada, usun mina.
Seepärast tahangi õelda, et koduigatsus ei ole nii kohutav ning igatsev selle sõnaotseses tähenduses. See võib tuua sinu sisse ühe osa kurbust ning teadmatust-tundmadust, mida ja kuidas edasi, kuid tuleb vaadata valusaid asju nende ilusamalt poolelt. Valu on ilus, kui seda õigesti vaadata ning kui sa seda selle külje pealt näed, ei olegi see enam ühtäkki nii muserdav, kui ta seni tundus. Siinkohal pean aga ütlema, et ma võin loopida ka pisut tühje sõnu, sest ma ei ole siiani veel kokku puutunud ühe õige ning meeletu koduigatsusega. Võib-olla ma ei oskagi seda tunda, sest olen selle enda jaoks juba piisavalt ära seletanud. Kui igatsen, tähendab, et armastan. Ja armastus on igatsuse ilusam pool ning seejärel ma näengi selle igatsuse juures vaid suurt armastust ja muutun rõõmsaks, et mul on nii imelisi inimesi ja paiku elus, mida mul on võimalus igatseda. Lisaks olen õnnelik, sest suudan armastada puhtalt ja siiralt. Puhtalt ja valusalt. Ja see on ilus.
Koduigatsus on üldse üks kummaline asi ning seda mõista saab ainult siis, kui sa seda ise tunned. Kas siis raskel või kergel kujul, kuid mingil määral ta tavalisi külastab inimesi, kes oma turva- ning mugavustsooni jätavad ning sealt lahkuvad. Ja ma ei pea siinkohal silmas välismaale lahkumist, vaid ka teise linna kolimist.
Ma ei taha öelda, et sa pead olema julge ning kõike tegema, mida inimesed sinu ümber teevad. Ma ei taha rõhutada ega sundida tegema inimesi midagi, mida nad tegelikult tegema ei peaks, sest ära käimine on ju viimasel ajal aina populaarsem ning kuidagi au sees, kui inimesed lähevad korra kodust minema. Ja ka mina olen selle poolt, et üks inimhing peaks korragi kodust ära käima, et lihtsalt näha maailma korra laiemalt ja suuremalt, kui ta seda seni teinud on. Ei loe, kui laia ning suure silmaringiga sa oled raamatute lugemise või filmide-uudiste vaatmise tõttu. Hoopis teine asi on olla ise teises kultuuriruumis ning tunda ennast, et sa ei sobi siia täielikult. Ja see on okei ja see on hea, kui end niimoodi korra tunda, sest need hetked ongi need, mis aitavad sul näha oma kodu, oma elu ning kogu maailma palju suuremalt kui seni ehk harjunud oled. Eemal olles kõigest sellest, millega harjunud oled ning kõigist nendest, keda armastad, paneb sind suure tõenäosusega armastama iseennast palju rohkem, kui seda ehk seni teinud oled. Ühel hetkel taipad, et tegelikult siin maailmas saad sa täielikult toetuda ainult ühele inimhingele ning see oled sina ise. Kõik valed ja illusioonid, mis lood, loodki sa vaid iseendale ning kannatad nende pärast samuti ise. On muidugi imeline tunne omada siin maailmas erilisi inimesi, kelle leidnud oled oma kõrvale, kuid kõige lõpuks jääd alles sa vaid ise. Koos iseendaga. Ja seda tasub tunda ja teada, usun mina.
Seepärast tahangi õelda, et koduigatsus ei ole nii kohutav ning igatsev selle sõnaotseses tähenduses. See võib tuua sinu sisse ühe osa kurbust ning teadmatust-tundmadust, mida ja kuidas edasi, kuid tuleb vaadata valusaid asju nende ilusamalt poolelt. Valu on ilus, kui seda õigesti vaadata ning kui sa seda selle külje pealt näed, ei olegi see enam ühtäkki nii muserdav, kui ta seni tundus. Siinkohal pean aga ütlema, et ma võin loopida ka pisut tühje sõnu, sest ma ei ole siiani veel kokku puutunud ühe õige ning meeletu koduigatsusega. Võib-olla ma ei oskagi seda tunda, sest olen selle enda jaoks juba piisavalt ära seletanud. Kui igatsen, tähendab, et armastan. Ja armastus on igatsuse ilusam pool ning seejärel ma näengi selle igatsuse juures vaid suurt armastust ja muutun rõõmsaks, et mul on nii imelisi inimesi ja paiku elus, mida mul on võimalus igatseda. Lisaks olen õnnelik, sest suudan armastada puhtalt ja siiralt. Puhtalt ja valusalt. Ja see on ilus.
Hei, pildid on fantastilised! Sain aru, et läksid Islandile oma unistuse pärast, aga nüüd sa oled ja elad seal, et mis sa seal teed? Töötad ka kuskil või kust sa elamiseks raha saad? Ja kuidas või kust sa endale elamise leidsid? Sorri, et niimoodi uurin, aga leidsin just enne sinu blogi lugemist Euroopa noorte programmist "Islandile vabatahtlikuks" ning mõtlesin, et oo miks mitte? Sest ka mulle tundub Island nii muinasjutuliselt ilus riik ja samuti on suur tung mingi hetk Eestist mõneks ajaks eemale elama minna, sest et see parim elukool tõesti. Sa meenutad hullult oma mõtetet poolest mu parimat sõbrannat, kes eelmine aasta just naases Austaarliast ja nüüd 2016 aasta veebruaris läheb Uus-Meremaale. Sinu kahte Islandi postitust lugedes koguaeg mõtlesin temale, sest kõik need mõtet ja nii armsalt öeldud asjad on väga sarnased meie jutuajamistele. Meile mõlemale meeldib fantaseerida ja unistada ning JAH, me usume muinasjutudesse :) Tuult tiibadesse ja aitäh, kui viitsid vastata!
ReplyDelete