hello, dream

Ma ei mäleta millal täpselt, kuid see oli kindlasti kauneid aastaid tagasi, kui ma armusin esimest korda paika, kus ma iial käinud ei olnud. Ma olen jäägitult armunud Saaremaasse ning erinevatesse paikadesse seal- näiteks Panga pank on üks mo vaieldamatuid lemmikuid sealmail. Lisaks armastan ma oma sünnikodu ja sealset metsa, kuhu ma võin tundideks ära eksida. Miks ja kuidas ma kümnete ja kümnete riikide seast armusin ära Islandisse, ma enam ei mäleta. Ma ei tea isegi seda, millal ja kuidas ma sellest paigast esimene kord kuulsin, kuid juba pikki aastaid on mu peas see üks paigake siin maailmas olnud. Ja seda, et ma siia kunagi tulen, teadsin ma samuti kindlalt. Teadmata oli ainult aeg, millal. Kui kooli lõpp hakkas lähenema seisin ma taas kindla otsuse ees- neiu mina lähen väljamaale elukooli ning naasen kodumaale tagasi aasta pärast pisut elukogenema inimollusena, kui ma olin seda sealt lahkudes. Põhjusi selle valiku ees oli mitmeid. Alustades sellest, et ma olin unistanud kodust ära käimisest juba pikki aastaid ja lõpetades sellega, et kuna mo neljast parimast sõbrast läks kolm kaitseväkke, ei tahtnud ma enda eluteega nõnna kiiresti edasi minna ning otsustasin, et tahan nendega koos järgmine aasta ülikooliteele asuda. Seega oli äraminek üks kindel ja minu jaoks ka ainus valik. Kindel oli ka asukoht- mo kauaihaldatud Island ning nüüd saan ma teid siit rõõmsalt tervitada. Neiu mina olen täitnud ühe oma suure unistuse ning kolisin oma eluga, kogukaaluks 33,9kg, Islandile.

Esiti pean teile ütlema, et iseenda unistuste täitmine on fantastiline tunne! Arvan, et Islandile tulek oli mo 19 eluaasta esimene päris unistuse täitumine. Ma ei suuda meenutada ühtegi elusündmust, millest ma olen aastaid unistanud ning siis on see täide läinud. Alati olen ma kas enne unistamisest ära väsinud (s.t et asi ei ole õige olnud) või olen ma sellest lihtsalt mõelnud ja koheselt teoks teinud. No näiteks 2013 aasta oktoober, kui ma kell 1 öösel ostsin endale lennupiletid Iirimaale üksi, sest tahtsin lihtsalt reisima minna. Aga see oli äkkmõte ja äkkteostus. Igati hää muidugi, kuid see tunne, kui te midagi või kedagi nii kaua tahate ja siis lõpuks selle kätte saate- vot sellest tundest ma räägin. Kui ma Stockholmis lõpuks Islandi lennuki peale astusin, leidsin ma äkki end istumas ja lennukiaknast välja vaatamas. Lennuk ei olnud veel õhkugi tõusnud ja ma naeratasin. Tahtsin valju häälega naerma hakata, sest ma olin nii rõõmus! See tunne, et ma nüüd istungi oma koha peal lennukis, mis on teel Islandile. Sinna paika, millest ma alati unistanud olen. Null gramm hirmu ning kurbust. Ma ei oska teile seda rõõmu selgitada, kui ainult, et see on igati imeline ja seepärast innustan teid kõiki kaevama enda seest ülesse neid unistusi ja mõtteid, mis on teiega koos kasvanud ja seejärel hakake neid täitma! See on imeline, päriselt! Ma luban teile, et nendega kaasnevad ka omajagu hirme ning kahtlusi kui te ei ole kergemeelne ning üheööliblika sündroomiga. Kui te vähegi hoolite ja armastate, siis on minek ühest küljest keeruline. Kuid ma luban teile, et ühel hetkel leiate ka teie end oma lennukis istumas ja naeratamas iseendale. Ja ainult sellepärast, et te olete järgnenud oma unistusele.

Saabusin oma jää-ja-tule maale kaheteistkümnendal augustil, vahetult peale seda, kui olin mitu kena päeva kodust eemal pealinnas veetnud. Ühel hetkel oli kohvrite sees elamine niivõrd juba ära tüütanud, et ma ei suutnud enam äramineku päeva oodata. Neli päeva käia otsimas riideid kohvrist, kus sa ise täpselt ei teagi kus midagi on ja seejuures proovides siis sealt asju niimoodi võtta, et sa kõike ülepeakaela segi ei aja. Kui proovinud ei ole siis võin kinnitada, et ega selles midagi väga head ei ole. Seepärast kummaline küll, kuid lõpuks oli tõepoolest päris hea kergendus mõelda, et peagi-peagi saab enda kohvrid lahti pakkida ja normaalselt elama hakata. Seepärast oli ka enda sisseseadmine otsekui topeltmõnuga.

Island on imeline, nagu ette kujutada võite. Tänase seisuga olen ma siin olnud pea kaks nädalat ning pean ausalt tunnistama, et ma ei ole kordagi tundnud igatsust millegi järgi, mis minust 2400 kilomeetri kaugusel on. Jah, noh, ma mõtlen palju näiteks oma neljale imelisele inimollusele ja oma loomadele, kes kodus on, kuid mitte kordagi ei ole olnud seda seestsöövalt valusat igatsusmomenti. Millegi pärast on tunne, et kõik on paigas ja nii, nagu olema peab. Et mina olen õiges kohas ja nemad on minuga. Kaugemal küll, kuid siiski minuga. Ja kui tunne on kindel, siis ju ongi tegelikult ju õige asi? Niimoodi oleks ju päris raske elada, kui sul ei oleks usaldust ja jätaksid nii palju elamata ainult seepärast, etnoh, ei saa, sest on olemas see "missiissaaks kui..". Ma tean, et minu inimesed on minuga ning mina Eestimaa metsade vahel lisaks 40kilole seljas, olen neil ka südames. Juhhei!

Siin on palju kummalist, mis ei ole koduga üldse sarnane. Samas on siin nii palju seda, mis paneb miskipärast tundma, nagu kodus, kuigi siin on ideeliselt vähe seda, mida kodus on. Võib-olla ongi aga asi selles, et kui millestki nii kaua unistad, saabki sellest mingil määral juba sinu turvatsoon? Ma ei tea muidugi, spekulatsioon. Aga kuna teid kindlasti huvitavad mõned tähelepanekud ja asjad siinmaal rohkem, kui ehk mo enda mõtte- ja tundemaailm, siis pajatan ma teile nendest ka nüüd järgnevalt pisut. Näiteks oli alguses ja võib-olla on isegi veel siiani pisut kummaline see, et islandlastel on kombeks jätta tulesi põlema, kui nad toast lahkuvad. Noh, tegelikult on asi ka loogiline- kuna islandlased saavad elektrit suuresti igasugustest taasuvatest loodusvaradest (maasoojus, hüdroelektrijaamad jne), siis teeb see islandlaste elektri ilmselt väga soodsaks. Ja seepärast olen mina see, kes käib toast-tuppa ja paneb tulesi kustu, sest.. mo jaoks on see ikkagi kummaline ja naljakas, et päise päeva ajal põlevad toas tuled. Aga miks mitte samas? Võib-olla kui talvine aeg peale tuleb, kus on 20 tundi kahekümne neljast tunnist siinmail pime väidetavalt, siis õigustab see samas tulede põlemist kodus igati, eksju?
Teiseks siin on imemaitsev vesi, mis on samuti loogiline. Samuti tuleb kraanist täiesti jääkülma ja tulikuuma vett ja siinkohal ma ei liialda. Reaalselt ühel õhtul kui ma tahtsin kirjutamise kõrvale endale teed teha, mõtlesin ma päriselt, et kas ma viitsin vett keeta või lasen ma kraanist endale teevett. Noh, ma muidugi keetsin, aga selline mõttekäik peaks juba tõestama siinse ülikuuma vee olemasolu. Duši all käimine kulmineerub endiselt veel väikese hirmupisikuga- kardan endale alati esimese korraga seda tulikuuma vett pähe lasta. Siiani pole veel juhtunud muidugi, ptüih.
Pilved on madalal.. ja pilvi on alati. Ma ei ole siinmail pilvitut taevast veel näinud ja olen tegelikult üsna kindel ka selles, et ei näe ka. Islandlased isegi reegivad, et ei ole sellist asja siin näinud ja kui, siis oli see 2048020 aastat tagasi ja nad vaevu mäletavad täpselt, millal selline ilmaime juhtus. Kuigi mäletamisväärne sündmus on see kindlasti.

Kui mind hirmutati alguses juttudega, et ega siin väga saia-leiba pole ja piimgi maitseb erinevalt, siis nendele väidetele saan ma vastu vaielda. Siin on täitsa koduse maitsega sepikulaadsed tooted, kuigi jah, musta leiba kui sellist, ei ole ma ka siinmail veel leidnud. Samas on siin imeeliinee flatbread. Ja miks ei müüda eestis õuna-ingveri mahla? Päriselt ka- see on täiesti fantastilise maitsega! Palun, mahlatootjad, tehke see imejook Eestimaale ka. Aura? Põltsamaa? KIIRESTI!
Seda pean ma aga ütlema, et noh, jah. Piima ma ei ole veel niimoodi joonud, et tassist ja joon, nagu Eestis mõnikord kombeks oli, kuigi ega ma ka seal suuremat sorti piimajoodik polnud. Vahest väga harva tekkis selline isu. Siin aga ei ole veel kuidagi kutsunud niimoodi jooma. Võib-olla ka sellepärast, et siin nii hea vesi on, et ma eelistan seda igati juua igasuguse toidu kõrvale!

Eesti mõttes elan ma siin otsekui Tallinna vanalinnas. Ainult, et noh, linnaks on Reykjavik. Mo kodust on kõik väga lähedal, kõigest paari minuti tee kaugusel on mul pood, mis on avatud kakskümmendneli tundi, niiet kui mul tekib keset ööd mille iganes isu, siis ma saan sellele järgi minna. Alkohol ei loe muidugi- seda ma ei ole veel toidupoodidest leidnud. See-eest on aga olemas poed, kus müüaksegi ainult alkoholi ja poele on kindlad kellajad, mil see avatud on. Seega Eesti moogi kella kümneks Selverisse Viru Valge järgi jooksmist siinmail väga ei toimu. Samas võib-olla ma ei oska veel selle nädala jooksul siin veel väga õiget hinnangut anda. Eks ma parandan ennast siis tulevikus!

Linn on ilus, armas, otsekui pisikene aga samas ikkagi nagu ka suur. Millegi pärast tunnen ma end nii rõõmsana alati, kui ma tänavatel jalutan, sest nad on armsad, väikesed, samas kuidagi nii suured. Ja mulle meeldib see, et mo kodust ei ole miski kaugel. Mulle meeldib jalutada lähedal olevasse tänavasse mööda vanalinna ja kesklinna, et jõuda postkontorisse, et seal kirjad postitada kodumaale. Ja siis minna üle tee raamatupoodi, et osta kirja- ja joonistustarbeid. Ja siis minna ja istuda raamatu või oma arvutiga kohvikusse, juua üks imeline tassikene kohvi ja mõnuleda. Siinne elu on nagu idüllis elamine. Pidev idüllis olemine. Isegi igapäeva toimetusi on siin kuidagi palju parem teha. Ma tõesti arvan, et ma olen õiges kohas ja ma olen selle üle nii õnnelik. Mo's on nii suur kindlus ja.. see on hea tunne!

Lisaks on islandlased imeilusad inimesed. Kui mujal euroopas on see "kampsun-hipi-boho" pigem mood, siis siin tundub, et see on pigem hädavajalik. Inimesed näevadki sellised kampsun-kampsuni otsas välja seepärast, et seda on vaja, mitte et see stiil on nii haigelt ossom ja lahe. Siin ma julgen isegi täitsa muretult ja mõtlemata minna kasimata pea ja vatijopega õue, mõtlemata, et kas ma nüüd sobin või mitte, sest.. tundub, et siin kedagi väga ei huvita see. Peaasi, et sul endal soe ja mugav on. That's it!

Keelt õpin ja jõudsalt ning ma isegi tunnen end peris hästi, et nädalaga peris mõnna sõnavara varunud endale olen. Mõistan juba pikemates lausetes nii mõndasigi tähendusi ja olen alati üks suur kõrv, kui kusagil islandikeelne vestlus käib, mida ma õnneks palju ka kuulen. Ja lasen ka rääkida, sest ma tahan, et inimesed minuga rohkem islandi keeles räägiksid ja siis tõlgiksid, mitte vastupidi. Tahan ruttu-ruttu rääkima hakata, üle kivide ja kändude kasvõi! Inglise keel on see-eest juba nädalaga "heast" läinud üle "väga heaks". See on ju lihtsalt keel, mida ma päevast päeva maksimaalselt kasutan. Kuigi ma naudin väga neid hetki, kui ma saan kodustega näiteks skype teel helistades rääkida või kirjutada eesti keeles. Nii ilus!