Lugesin hetki tagasi oma vanu postitusi iseenda blogist ja muutusin pisut kurvaks, sest nii mõneski kirjatükis leidsin end kirjutamas, kus ütlesin, et aega on veel 56 päeva ning 6 päeva ja aega koguaeg oli, kuid praeguseks hetkeks on see aeg juba möödas. -1. Eile oligi see õnnetu päev, mida ma nii kaua aega peljanud olin ja eks ta kulges üsnagi sedamisi ka, nagu ma kartsin. Ilmselt nii mõnigi teine praeguse kirjatüki lugeja teab kedagi kas väga lähedast või kaugemat, kes eile bussile istus ning keda sõjaväkke viidi. Nii saatsin minagi kolm väga imetabast inimest eile sõjaväkke. Teate, ega sellest muidu suurt numbrit polekski, sest kolm kuud saab kenasti ära kannatatud. Õnnetumaks teeb aga asjaolu see, et minu lahkumiseni on jäänud 43 päeva. See tähendab, et tegelikult ei näe me enam aasta aega. Päriselt ei näe, nagu vanasti. Nagu siis, kui meie emad jäid isasi ootama, kui nood nõukogude ajal kaheks aastaks kusagile Venemaa kaugustesse saadeti. Tunne on samasugune. Vahemaad on praegu küll lähedal, kuid peagi kauged. Me oleme vähemalt kirjatuvid juba soojaks ajanud. Varsti saavad ka aktiivselt lendama hakata.
Kolm päeva tagasi oli rituaaliks nende juuksepahmakate maha ajamine. Eile sai õnnetult ja nutuselt lehvitatud. Pildimaterjali sai samuti ajule mälestuseks tehtud. Ja kui nüüd rõõmsamates värvides ja nootides ning kõiges mõelda, siis Jarek Kasaril oli õigus küll, kui ta kord ütles, et kui süda on suur, on vahemaad väikesed, sest ma tean, et meie südamed on suured ning need teevad vahemaad imepisikeseks. Aasta läheb nii kogemusterikkalt ning kiirelt ja nähtamatult, et varsti juba saamegi jälle kallistada ja paitada ja "mul-on-veidi-vaba-aega-teeme-midagi" kõnesi kuulda. Küll on hea, et kurbus ei ole pikaajaline nähtus. Aeg-ajalt ma isegi suudan teda kannatada.
Lahedad pildid!
ReplyDelete