kuidas inimesed elu võtavad

Ma olen viimasel ajal avastanud, et isegi, kui ma avan ennast siin harva, leidub siiski inimesi nii minu ümber kui kaugemalt, kes siiski sellel paigal siin silma peal hoiavad ning ei vaata ka ainult mitte pilte, vaid loevad ja mõtlevad kaasa. Iseasi on see, kas ka nõustuvad, kuid kui keegi võtab vaevaks lugeda kellegi teise mõtteid, mis on otsekui teise inimese kuulamine, on see ju siiski suur asi. Seda enam, et lugemine on ju vabatahtlik. Keegi ei sunni sind kaasa mõtlema ning teadvustama endale teise peas toimuvat. Seepärast olengi leidnud end mõtlemast, et mul on tegelikult ju olemas paik, kus avada enda mõtteid. Ja samas paik, kus kaevata iseendale auku ja teha end haavatavaks.

Näiteks. Muidugi loevad seda paika ju inimesed, kes mõtlevad ja elavad kaasa positiivses võtmes. Mõistavad su mõtteid ning kui isegi mitte seda, siis lihtsalt soovivad sulle head. Kõigis tegemistes ja mõtetes. Ja elus. Et sa ikka saavutaksid seda, mida soovid ja saaksid armastatud sealt, kus isegi armastad ja kõik sellised ilusad soovid ja mõtted, mida iga inimene peaks soovima teistele inimestele. Aga samas saab see paik siin olla sellistele inimestele hea kümblemispaik, kes su elule nii palju kaasa ei ela ja leiavad siit mõttekõlkse ja materjale ridade vahelt, millega ilusaid mõtteid kummaliseks muuta. Noh, et issand jumal, ta on selline ja mõtles nii ning appikene, kas nad on armunud või jummel küll, kas ta suhtleb sellega ja kas nemad on sõbrad.

Ja siis ma leian end mõtlemas. Esiteks selle üle, et kas see on hea või halb, et mul teid, armsaid lugejaid robukond ei ole, sest teie, kes olete, olete minu arvates küll ühed imelised inimesed, et olete nõnda kaua minuga olnud, sest mõned on üsna kauaks siia paigakesse pidama jäänud. Ja minu arvates on see ilus. Eriti ilus on see, kui ma kohtun äkki mõne inimesega, kes ütleb, et ta on minu pilte vaadanud ja minu siinseid kirjutisi lugenud. See on eriti armas tunne! Nagu kohtuks mõne kauaaegse sõbraga, kellele oled rääkinud nii palju, kuid elu on pisut oma vempe teinud ja kaks inimest veidi kaugenevatele radadele kõndima viind.  Kuid kas need negatiivsed mõtted kaaluvad rohked positiivsed üle? Ja kas üldse teiste mõtteid saab panna samale kaalukausile iseenda omadega? Kas see mõjutab kuidagi elu? Ainult vist siis, kui neid tõsiselt võtta.

Ma ei taha kõlada küll klassikaliselt, kuid pean siiski ütlema, et ma ei oska neid mõtteid tõsiselt võtta. Need tekitavad minus hoopis hämmingut, et kuidas saab kedagi teist huvitada nii palju kellegi teise elu. Noh, ma arvan, et kellegi elu saab huvitada ainult nii palju siis, kui sa teda armastad. Aga keskenduda ja kulutada oma aega, mõtteid ja emotsioone kellelegi, kellest sa ei hooli. Ma ei mõista. Kui mina leian, et mõni inimene niiöelda minu veregrupp ei ole, nagu mu ühel heal sõbral on kombeks öelda, mis on muideks ju täiesti normaalne, et kõik inimesed ei ole meeltmööda, siis mina lihtsalt ei keskendu talle. Ja siis ma mõtlen, et miks mõned inimesed keskenduvad mulle, kui ma neile isegi ei meeldi? Kui neile ei meeldi mu mõtted?

Ilmselt on see huvitav. Otsekui oleks uuesti väikene laps ja saaks kellegi selja taga sosistada. Täiskasvanud inimesed räägivad ju ka nii palju üksteisest taga. Ma tahaksin kirjutada sellest küll kaunimas kontekstis, kuid miks inimesi huvitab nii väga see, kes kellega koos on. Kes keda armastab? See käib ajast aega inimestega kaasas. Mida suuremaks nad kasvavad, seda suuremaks see jututeema muutub. Algab teismeeas ja lõppeb pensionieaga. Kuid kui see ei puutu enda elusse, siis miks see teistele nii oluline on? Võtke korra hetk ja mõelge selle peale. Miks see on inimeste jaoks nii huvitav teada saada, keda te armastate või kas keegi armastab sind. Miks see alati toob võiduka naeru näole, kui ära arvatakse? Ja miks see üldse kellegisse teise puutub? Kui te suudate pisut veel järge pidada ja kaasa mõelda, siis mõelge korra ka selle peale, kui ilus ja puhas tunne see on. Miski, mida te ei ole ise loonud, vaid miski teie sees on selle ise tekitanud. Selle tunde. Ja siis tulevad teised inimesed, kes jooksevad ja hüppavad otsekui selle tule juures ja teevad keeruliseks selle väikese tulukese kaitsmise, mis on teie sees õrnalt põlemas ning siis olete otsekui  Väikesed Printsid, kes oma roosi kaitsevad.

Ühesõnaga on see elu huvitav. Omamoodi. Ja inimeste mõistmine on huvitav. Kuid viisid nende mõistmiseks on ilmselgelt väga erinevad. Uudishimu on vist nii suur osa nii mõnegi inimeste elus, et segab enda oma elamist. Või ehk mõned inimesed ongi rööprähklejad ja suudavad lisaks enda elule ka teiste oma elada. Ja ma ei julge isegi õelda, et see halb oleks. Ma lihtsalt mõtisklen siin isiklikust seisukohast ja sellest, kui väga ma jumaldan iseenda elu ning kuidas ma ei raatsiks hetkegi enda elust kulutada selle peale, kuidas teised elavad. Teada saada rohkem, kui vaja, ei ole minu tass teed. Mulle meeldib huvituda enda ja nende inimeste elust, keda ma armastan või kelle elule ma oma mõtetega hoogu annan, et neil kõik hästi läheks. Halbade mõtetega teiste elu poriseks muuta ei ole viisakas, leian mina.

Kui ma saan siia jutu lõpuks mingisuguse moraali püstitada, siis ma paluksin, et te kõik korra mõtleksite sellele, kui väga te huvitute teiste elust ning kas see, mida te huvitute, on hea või halb. Kas te huvitute kellestki vaid seepärast, et olla tema peale kade ja ta soove mustata või neile hoopis kaasa elada? Ja kui te leiate, et teil on tõepoolest keegi, keda te salamisi seljataga ussitate, siis mõelge, miks te seda teete ja miks te seda vääruslikku aega ja energiat iseenda parema elu kujundamiseks ei kasuta? Ja kui teil on mulle vastuväiteid või põhjendusi selleks, siis ma olen väga valmis kuulama ja nõustumise korral isegi omaks võtma. Minu arvamus on ju ainult minu arvamus ja see ei saa olla suur.

Olge ilusad ja nautige neid kauneid ja üsna suvele sarnanevaid päevi juba! Minge õue ja tõmmake kopsud värsket õhku täis! Nii mõnna!

need kaunid pildid sündisid elades eile, kui nad minust kaks päeva kestnud paha tuju välja lõid, viies mind maale metsa.