tardumus nii palju valu ei tee

Elades ning iga päev tundes nii palju ilusaid ning vahel ka valusaid hetki, paneb see mind elusse aina rohkem kiinduma. Fakt on ju see, et kõik ei saa koguaeg hästi minna ning seepärast tulebki sõlmida mingisugune rahu nende päevadega elus, mil kõik ei kulge päris ootuspäraselt. Hiljem muidugi leiab ka nendes oma ilu, kui osata seda näha. Minu arvates on inimese kurbus sama ilus, kui rõõm. Mõlemad on ju tegelikult väga sarnased tunded ning panevad teised inimesed ka kõrval sarnaselt käituma. Kui keegi on teie juures kas väga õnnelik või hoopis õnnetu, võivad mõlemad tunded panna teis tunde teist kallistada. Kas siis rõõmust või kurbusest. Seega ei saagi vast elu nii drastiliselt võtta. Kõik mis juhtub, on omamoodi ilus, kui seda niimoodi näha tahetakse.

Minu elu on viimasel ajal päris kiire. Noh, selline, nagu ta viimasel ajal samas ka koguaeg olnud on. Kooli lõpp lisab asjadele veel oma tempot juurde, kuigi asja hea pool on see, et tunde enam ei ole ning eksamite vahepeal on üsna mõnigi vaba päev. Samas see vastik aeg ka ei peatu ning kohustused, mida olen lootusetult edasi lükanud, on pisikeseks mäeks kuhjunud ning nüüd ma vaikselt sorteerin neid. Õnneks ei ole mitte midagi neis hullu, vaid lihtsalt väikesed ajaröövlid. Kuid pingutama paneb fakt, et kooli lõpuni on vaid 46 päeva ning selle mäe ületamine ei saa väga keeruline ju olla. Tempo on küll rutakas, kuid siiski tehtav. Ja see ongi peamine.

Elu on üldse 56 päeva pärast päris palju muutumas ning muutub aina edasi. Tegelikult ma oma sisimas kardan selle 56 päeva möödumist ning selle päeva kätte jõudmist. Ma tean, et sellest saab üks kurb päev olema ning ma vaikselt püüan end selle kurbusega sõbraks teha, mis peale seda ootamas on. Aga samas on asjad ikkagi tasakaalus ning peale seda päeva on ootamas minu jaoks üks suuremaid plaane ning teostusi, mida ma kunagi üldse teinud olen. Kes instagramis mul silma peal hoiab, juba uudist teab. Kes mitte, siis nendele annan ma peagi-peagi teada!

Mu sees toimub preagu nii palju ning elu mu ümber on täpselt sama ilus ning muutuv, kui mina ise. Elu on kaunis, inimesed mu ümber on kaunid. Ja ma loodan, et mina neile suudan olla täpselt sama imetabane, kui nemad minule!

Viimased kaks päeva, vahetult enne inglise keele riigieksamit, olen mina kalal istunud. Laupäeval läksime kella 11 ajal, trotsides vihma ning veidi jahedat ilma. Eile trotsisime und ning ärkasime kolmveerand viis, et kalu ussidega nuumama minna. Hommikud on kuidagi erilised. Hoopis teistugused, kui ülejäänud aeg päeva ning õhtu jooksul. Varahommikutel on mingisugune erakordne võlu, väikene maagiline tükikene juures. Hommikutes on midagi teistsugust. Kuid kui laupäeval oli kalasaak pigem selline, et enamus viskasime vette tagasi, siis eile saime aga ämbrisse ka raskust särje ning ahvena kujul niiet hurraa kuivatatud särg paari nädala kuni kuu aja pärast!