YOU LOST

Kui ühtel hetkel puhastada oma keha ära kõigist vastikutest ning tühjadest harjumustest, avaneb otsekui mingisugune teistsugune meel, millega asju kompima saab hakata. Avaneb uus maailmapilt, mille läbi hakkad asjadest hoopis teistmoodi aru saama ning tahaksin õelda, et ka paremini. Kui oma elust kaotada ära inimesed, kes sulle midagi ei loe, vaid sa tunned ainult nende eksistentsi ning mingil moel sa ei aktsepteeri nende käitumist või eluviisi või see paneb sind ahhetama, siis ei olegi vaja teha midagi muud, vaid teha iseenda jaoks selgeks, et nende eluviis ei puutu sinusse ning lihtsalt lahti lasta. Kui mõned inimesed ei ole sulle terve elu mitte midagi tähendanud, siis ei ole nendest aus mõelda ka midagi halba. Ei pea ka midagi head. Peab oskama lihtsalt lahti laskma ning olla. Õnneks ei ole seda raske ega väga segadusttekitav teha, kui need inimesed ei tähenda väga suurt sinu jaoks.

 

Ühel hetkel sain ma aru, kui palju pisiasju ma olen oma elus valesti teinud ning kogu see asi on teinud kokku millegi suure ning kui see kõik plahvatas, arvasin, et tegin haiget ainult iseendale, olles uskumatult isekas ning pime, arvates, et ma ei kahjusta sellega teisi inimesi enda ümber. Millegipärast olen ma kogu oma elu ning oma olemise olnud küll inimestega koos ning neid armastanud (ja armastan) kuid siiski olen alati uskunud millegi pärast, et nad saavad olla täiesti vabalt ka minuta, kuigi mina nendeta küll olla ei oskaks. Ma ei tea, miks ma olen kogu oma elu arvanud, et ainult mina tunnen ning kõik tunded, mida ma oma sees hoian ning kasvatan, on ühepoolsed. Minu poolsed. Nüüd, saades mitu kainestavat laksu vastu oma põski ning tundes ära mitu halba tunnet oma sees ja peas, mõistan nüüd, kui pime ning isekas ma kogu see aeg olnud olen, kui olen uskunud, et minu sees peitub vigu minimaalselt. Mõned momendid aga kainestavadki niivõrd, et käid läbi küll tulest ning pärast lakud oma haavu, kuid edaspidi näed ning hindad sa oma elu küll hoopis teisiti. Muutud veidi pehmemaks, kuid pisut tähelepanelikumaks. Ei usu enam, et mõistad ja saad aru kõigest, kuigi omadus kui selline, säilib endiselt. Paremaks inimeseks saab ikkagi ainult läbi kogemuste. Läbi teiste inimeste. Läbi iseenda vaadates ning juureldes.

Peale tunnet, kui arvad, et parem on olla üksi ning mõistad, kui palju imelisi inimesi su ümber on, tekib tunne, et ma olen küll tükk aega elanud õnnelikult, kui tegelikult saaksin ma selle õnne juures ka rahulikum olla. Ma olen viimasel ajal palju tsiteerinud A.H. Tammsaare "Poiss ja Liblik" lugu. Ma tunnen ennast viimasel ajal aina rohkem selle poisina, kes ajab taga liblikat kuid taga ajades midagi ilusat, tallab ta ära kõik lilled enda ümber aasal. Kui ma seni olin kindel, et ma pean siiski liblikat taga ajama, et teda oma võrku panna ning seejärel oma peos hoida ning talle ninaga õrnalt pai teha, siis nüüd ma tunnen, et ma olen valmis korraks seisatama nii, et ma jään ka vaimselt rahule, mitte, et mul oleks veel tuli takus. Kuigi Tammsaare jutustuses lendas liblikas minema, siis õnneks ma usun, et minu olukord on veidi leebem, sest... ma tean, et minu liblikas jääb minu juurde. Ta ei lähe kaugustesse minema. Ma lihtsalt pean seisma jääma. Ja vaatama lilli oma ümber. Ja ma tean, et ühel hetkel lendab see liblikas mu kõrvale lille peale, sest.. õnne taga ajamine ei ole väärt rikkumaks midagi püsivamat ning midagi tähtsamat. Ma lihtsalt tahan uskuda kõike head ning võimalikult vähe edaspidi mõelda ette. Ma tahan endiselt olla praegusel hetkel õnnelik. Ja ma ei tea, miks mulle alles praegu meenus see, et ma endale kunagi lubasin, et ma ei tunne ennast enam kunagi inimeste seas üksi. Mulle on see kord juba ju iseseisvalt kohale jõudnud. Miks see teadmine mu peast kadus? Aga vähemalt ma sain ta seekord oma pähe kinni naelutatud ning kinni seotud. Ma sain õppetunni. Ma tahan uskuda, et ma olen nüüd jälle piisk parem inimene, kui ma kunagi varem olnud olen.

Ma tahan olla õnnelik. Ma tahan olla siiralt õnnelik. Ma tahan olla õnnelik iseendaga ning jagada seda nende inimestega, keda ma armastan. Ja inimesed, keda ma armastan, need on mu ümber olemas. Jumal tänatud, et ma seda nüüd kindlalt tean! Nagu fakti.. nagu igiammust teadmist.