8/17/2014

ME- IT HAPPENS

Ma pean selgeks saama, mida ma tahan. Kes ma olla tahan. Mida ma tahan ning keda ma enda kõrvale soovin. Ma lähen viimasel ajal aina rohkem omadega segi ning see ajab mind endast välja. Mitte laamendavaks ja karjuvaks vaid pigem üsna õnnetuks. Ja kui keegi on kursis minu optimismist ning selle soovist, siis teadke, et õnnetu olek ei kuulu üldse minu lemmikasjade hulka, olgugi, et see muudab mind kohati rohkem loovamaks ning targemaks, kui see tohutu optimism, mida ma vahel tunda võin. Seega ajab see kõik mind nii segadusse. Ma tahaksin osata lihtsalt olla, mida ma kusjuures mingil hetkel isegi teha suudan, kuid teisel hetkel on see kõik ära ununenud ning ma ei oska mitte kui kuidagi endaga toime tulla. Ma ei tea, mida ma tunda tahan, keda ma tunda tahan, kus  ma olla soovin või mida iseendaga peale hakata.
Ma olen rahul sellega, mida ma tean end ees ootamas aasta pärast. Kuid kuidas ma üle elan selle aasta siin? Ma tean, et see ei saa eriliselt raske olema, sest mul on viimast aastat kõrval inimesed koolist ning ma saan nendega aega nautida aga... aga nad on need inimesed, kes on lähedal ja lähedal olevad inimesed teevad alati kõige rohkem haiget. Teate isegi. Seega ma olengi mõtlema hakanud, et äkki ma ei olegi loodud inimeseks, et püsivalt kusagil olema peaks. Äkki minu eesmärk ongi olla aasta-kaks kusagil ning seejärel kohta vahetada, et muuta ka inimesi enda ümber. See on hämmastav, milline võim on inimestel ümberringi ning kuidas nad suudavad muuta ning liigutada.. pea kõike. Vastikult arenenud elusolendid. Mul on alati olnud raskuski inimestega toimetulekuga. Nad viivad mind liiga tihti tasakaalust välja ning jätavadki nii ning siis ma üksi kõigun ja proovin end korda saada. Ma ei saa isegi aru, miks inimsuhted ning erinevad sõbrad ning inimesed minu ümber mulle nii olulised on. Miks ma neid nii väga mõista soovin.
Ma olen ka alla käinud, sest ma ei suuda enam oma mõtteid normaalse inimese kombel kirja panna. Ma ei suuda enam kirjutada nii, nagu ma seda paar aastat tagasi teha suutsin. Ma olin võimeline istuma maha ning trükkima tunde oma mõtteid ning pooleliolevaid raamatuid, mille väljastamist ma aastaid oma eesmärgiks ning sooviks pidasin. Samas olen ma sellesse siiski aeg-ajalt uuesti tasapidi armuma hakanud ning ma usun, et sellel kohal siin on selles väga suur roll, sest see on siiski koht, mis võimaldab mul ennast väljendada ning paneb uuesti oskama.. kirjutada. Sest tahtmine kirjutada mitmeid klasse kõrgemal kui "olin eile väljas, oli lahe, ostsin uue pluusi ja sain uued kontsakingad jee", on piisav motivatsioon selle kõige tegemiseks.
Lisaks on mul veel üks probleem ning see kujutab endast seda, milline õnnetusehunnik minuga suure osa ajast kaasas käib. Kui ma mingi aeg mainisin seda ühele oma sõbrale, et kui kellegi teisega ei juhtu, siis minuga ikka, vastas ta mulle, et ma pean ennast liiga eriliseks ning kõigiga juhtub. Noh, võib-olla tõesti käib siis iga inimesega kaasas terve hunnik õnnetusi ning juhtumisi, mis on pea, et ebaloomulikud ning mul on selle pärast väga kahju, sest ma oleksin oma õnnetuse juures pisut õnnelikum siis, kui ma teaksin, et teistel nii kehvasti lood ei ole, sest see ei ole tegelikult üldse vahva, kuidas asjad, mis võivad juhtuda ühes ruumis 150 inimesega, juhtub alati siiski ainult minuga. Ja ma isegi ei oska enam selle pärast üleliia kurb olla, vaid olen aru saanud, et see kurbus mis õnnetustega kaasas käib, teeks asja topelthullemaks, seega olen harjunud neid asju vastu võtma, kui "oi, jälle!" ning uskumusega, et igale probleemile on olemas ka lahendus. Lihtsalt ühed on tunduvalt kaugemal ning teised lähemal. Otsimise ampluaa on erinev.
Viimased päevad on ainult sadanud ning ma tunnen end taas imehästi seepärast, sest vihm on alati kuidagi olnud... minu kasvamise juures. Vihmaga on seotud mul ilmselt kõige eredamad ja toredamad mälestused sellest, kui ma vaid paar aastat vana olin, ilmselt nii palju, et ühe käe sõrmedel sain vöörastele näidata, kaua ma eksisteerinud olen siin. Ja iga suvi, kui vihma hakkas kallama, lubas mu pai emme mul Minni Hiire roosa trikoo selga tõmmata ning vihma ning räästade alla jooksma minna. Nüüd ma enam õnneks või kahjuks tema nõusolekut ei vaja, sest jooksen ikkagi vihma tugevnedes õue, samal ajal kui teised tuppa. Samas on kuumast suvest jäänud vaid mälestuspildid ning peeglist vastu vaatav valge nahk, mis hakkab iga päevaga aina rohkem kampsuneid ning villaseid sokke jalga nõudma.

/lisaks kõigele sellele, vajan ma teie abi. Okei, tegelikult ei vaja, see on liiga rets sõna aga mulle meeldiks kuulda teie mõtteid. Ma olen juba niii kaua aega, ilmselt alates sellest, kui see video välja tuli, olnud sellest nii lummatud ning olen seda kordi ning kordi vaadanud. puudu jääb aga ainult üks ning see on selle video täielik mõistmine. See on nii diip, et ma saan sellest ainult pooleldi aru ning nii paljud sümbolid ja mõtted jäävad mulle mõistmatuks. Kui te võtate vaevaks seda vaadata ja seejärel ka ehk oma arvamuse komentaariumisse kirja panna, siis ma oleksin hästi tänulik. Äkki mõni teie mõte aitaks mul oma mõtted lõpuni mõelda. Ma ei suuda elada nii, et ma sellest lõpuni aru ei saa. Igatähes. Video on siin. Kui videot ise vaadata ei viitsi, kuulake vähemalt ilusat muusikatki. Kuigi ma luban, et video on väga ilos!


1 comment: