BACK IN SCHOOL

Vabandan ette ära inimeste ees, kellel on ees rohkem kui üks kooliaasta või ei taha kooli peale veel mõeldagi. Eelkõige vabandan siiski tõesti neile, kes leivad end minemas kooli, teadmisega, et nad peavad paari aasta vältel seal veel käima. Aga äkki minu tänane kirjutis paneb veidi mõtlema veidi rohkem selle peale, et tegelikult ehk ei olegi kool nii ebamugav ja tobe, kui ta seda tundub olevat. Miskil naljakal põhjusel on vaheaegadel koolist rääkimine otsekui tabu, mida teha on kui miski patt. Ma saan aru jah, olen minagi tundnud seda tunnet, kui miski kohustus, mida otsekui teha ei tahaks, võtab ära selle vabanduse, mis kätte antud on. Kuid siiski.

Mul on oma kaheteistkümnenda kooliaasta teel algamas kolme nädala pärast viimane samm iseenda elu peale. Kaheteistkümnes aasta. Viimane aasta näha neid inimesi igapäevaselt, kellest on saanud nende aastate jooksul, mil iseennast mäletama oled hakanud, sinu sõbrad. Veel need inimesed, kes on nõmedad ja lamedad inimesed ning kelle eksistentsist ei oleks vaja isegi teada.

Ma julgen seda kõike kirjutada paljustki seepärast, et ma olen olnud mõlemal rindel. Olen olnud see, kes on klassiruumis peaaegu, et üksi olnud, sest teised saavad omavahel alati paremini läbi. Samas olen nüüd see, kes on leidnud endale viimaks koolimajast inimesed, kellega koos ma ajaveetmist naudin ning kelle pärast ma päriselt ka kooli tagasi minna tahaksin. Kelle pärast mul on kurb mõelda, et mul on jäänud vaid üks aasta veel ärgata üles teadmisega, et ma astun koolimaja uksest sisse ning minnes hommikusse tundi, näen ma päeva jooksul ära vähemalt need inimesed, kes teevad minu jaoks kooliskäimise toredaks. Kelle pärast ma päriselt südasuvel mõtlesin, et ma ei viitsi enam päikese käes lebotada ning ma võiksin vabalt istuda koolipingis ja matemaatika kontrolltööd teha. Siinkohal väärib mainimist fakt, et ma ei osa ei matemaatikat ning matemaatika kontrolltööd ei ole kunagi midagi toredat olnud. Siiski, mingil hetkel tundub, et mingi hinna eest ei olegi see kohutav asi enam.. nii kohutav.

Kõik eelnevad aastad on kooliminek nii.. tavaline tundunud. Sest, et noh. Tead, et järgmine aasta jälle ja siis veel üks ja veel üks. Arvan, et ma olen soovinud kooli lõppu alates kaheksandast klassist saadik. See oli vist see aeg, kui kool mingil hetkel enam minu jaoks inimeste pärast nii tore ei tundnud ning minu enda soovid ja ideed, mida ja kuidas siin elus edasi, olid tugevamad ja paremad. See oli see tunne, et sa pead tegema midagi, mida sa ei taha, teades, et kusagil ootab see, mida sa teha tahad. Seda enam, et koolis ei leidnud ma mitte midagi meeldivat, sest mul oli klassis vaid paar inimest, kellega ma olla suutsin. Gümnaasiumi algusega ei läinud asjad paremaks, sest kümnes klass jätkus täpselt sama rada pidi. Murrang toimus aga sellega, kui ma pidin üheteistkümenda alguses vahetama klassi ning ma sain lõpuks tunda pea esimest korda elus seda, kui tore on koolis käia sest äkki oli mu ümber hunnik inimesi, kes mulle meeldisid. Keda ma reaalselt sallisin ning kellega mul hea koos olla oli..on.

Ja nüüd ma istun siin, viimase suvekuu teisel nädalal oma voodis akna all, peale puhub külm ja vihmane tuul ning kui hästi tunnetada, on õhus juba sügise lõhna. Ja siis ma kirjutan siin koolist, mille peale keegi mõelda ei taha. Ja olen ette juba kurb, et seekordne esimene september jääb minu viimaskes septembriks selles koolis, nende inimestega, kelle juurde mind aasta tagasi pandi ning kes mulle meeldima hakkasid. Kõigi heade ja veadega. Ma tean, et järgmine aasta samal ajal olen ma juba Eestimaalt suure tõenäosusega ära läinud.. ja lähevad laiali ka kõik teised. Kurb. Kurb on mõelda, et see on viimane aasta näha kõiki neid inimesi veel regulaarselt. Tead, et kui keegi esimeseks tunniks kohal pole, siis äkki kolmandaks või neljandaks ikka jõuab. Palju alaarenenud nalju, palju mitte vanusele vastavaid tegusi. Aga miks me peaksimegi veel suureks kasvama, kui me teame, et aasta aja pärast peame me kõik tasa tegema. Peame ise vastutama ja ise mõistusega asja juures olema. Praegu on veel aega ja ruumi teha nokunalju ning nende üle ka päriselt naerda.
"when you grow old, your heart dies"

Ma saan täiesti aru inimestest, kes ei ole leidnud koolist oma inimesi, neid, kes teevad kooliskäimise toredaks, sest on suure osa ajast koolimajas veedetud aja üksi. Mina olin ka mingi hetk see ja ainus mida ma lootsin, oli kooli lõpp ning ma täiesti usun, et neid see tekst ei kõigutanud mitte üks piisk, sest.. kool tõesti sel juhul koht, kus vabatahlikult tahaks olla. Aga kui teil on veel paar aastat aega koolis käia ning teil on seal sõbrad ning inimesed, kelle nägemist te sallite ja naudite, siis.. mõelge korra selle peale, et ühel hetkel tegelikult läheb kogu see kupatus lahku ning reaalsus on see, et suhtlema jääte te selle seltskonnaga vaid vähestega. Võtke kasvõi näiteks mõni oma suvevaheaeg- mitme inimesega te koolis reaalselt selle kolme kuu jooksul suhelnud olete, kellega kooliajal aga pea igapäev vestlusi maha peate? Mõelge, et tõepoolest matemaatika kontrolltööd on nõmedad ning võib-olla üks õpetaja on vastik(tahtsin konkreetse aine õpetajat näideks tuua, aga siis mulle meenus, et... mul ei olegi koolis halbu õpetajaid :') ) Teatke, et tulevikus on teil aega otsustada iseenda elu üle ning selle, kui palju teil vaba aega on. Siis te teete juba valikuid ise. Praegu on tegelikult aga see aeg, kus teil on üks kohustus, kool, ning edasi on juba teie oma voli, kuidas ja mida edasi. Kui te kolme nädala pärast koolimaja poole astute, siis proovige natukene naeratada, sest ühel hetkel saab see otsa. Minul on küll kurb mõelda juba, et ma käin viimast aastat kooli rongkäiku, istun igavatel aktustel ning loen raamatut eesti keele tunnis, magan füüsikas ning jõuan võib-olla kooli alles kolmandaks tunniks. Kuigi ma tahaksin loota, et see aasta jõuan ja lahkun ma nende inimeste juurest vaid siis, kui pean.

Kui mo oma klass, kes reaalselt motiveeris mind seda kirjutama ja mingil määral ka lend, seda luges, siis teatke, et tegelikult te olete kooliskäimise üllatavalt toredaks teinud. Viimane aasta koos, saame hakkama! Ja edasi kohtume... kohtume siis, kui aeg on õige! Aga sellest juba tulevikus!

/pildid on tehtud siis, kui Saaremaad külastas mo sõber Islandi maalt ning me vurasime mööda minu kodusaart ringi.