FRIENDS FOR A LIFE

Mul on terve elu olnud vähe sõpru. Ma alati turtsatan omaette väikese naerupahvaku, kui keegi lausub, et mul on ju neid nii palju, et ta ei teagi neid kõiki, kui ma mõnest rääkima asun. Miskil põhjusel olen ma kuulnud aga seda, et mul on sõpru ümberringi nii palju, väga mitmeid kordi. Tõsi on see, et mul on tõepoolest erinevaid inimesi, kellega kohtunud olen igalpool ning arvan, et saan õelda sedagi, et üsna palju häid inimesi ümberringi, kellega olla hea ning kes on minuga head. Samas sõprus ning kindlaid inimesi minu ümber on väga harva olnud. Ja kui ka on, siis millegi pärast on nad reeglina kas minust kaugel elamas või suunduvad sinna üsna pea. Lisaks olen oma peas pidanud ja mõelnud mõtet, et äkki ma ei ole ise piisavalt püsiv inimene, sest ma kas pole üldse või olen väga harva tundud seda tunnet, et ma ei taha, et mõned inimesed minu ümber ära kaoksid, sest olen alati uskunud, et inimesed tulevad ja lähevad ning nende pärast ei saa kurb olla. Seepärast on vist hea kohata viimaks inimesi, kelle pärast saab kurb olla, sest sellest saab iseenda jaoks midagi järeldada.

See oli alles mõni aeg tagasi, kui ma ei osanud veel hinnata inimesi oma ümber. Ise olin alati arvanud, et ma teen seda täiega ning palju, kuid tuli välja, et ma võisin nii tunda küll, kuid välja paistis see kõik minimaalselt.  Ma saangi tunnistada käsi silmade ees häbist, kuid siiski iseenda egoismi alla neelates saan öelda, et ma olin isekas ning väga iseenda peale mõtlev, kui ma väärtustasin enda sõpru oma ümber palju vähem, kui ma seda teha oleksin saanud. Aga keegi hea inimene on kord lausunud, et parem hilja kui mitte kunagi ning nüüd ma lõpuks saan sellest aru ning oskan armastada rohkem, kui ma seda seni teinud olen. Palju vähem isekamalt ning avameelsemalt, kui kunagi varem. Samas vaikselt ja põksuvalt. Nii, et on ilus.

Kuigi see teadmine ning mõte on mu sees juba mõni aeg kasvanud, sai see kas i'le täpi või lausele punkti eile. Kui ma sain lõplikult aru, et kuhu iganes minu tee mind aasta pärast ka ei vii ning kui palju ma ka ei ole oma edasist elu plaaninud taaskord üsna isekalt, üksi ning iseseisvalt, sain ma aru, et tegelikult on minu ümber käputäis inimesi, kelle pärast ma olen valmis oma plaanidest loobuma või neid ümber tegema. Kelle pärast ma olen valmis jääma ning end ümber kalkuleerima, nagu GPS, mis marsuudi ümber arvestab peale valest kohast ära keeramist. Ja võib-olla see võib kõlada mõnest kandist vaadatuna, et see on õudne, et ümber on inimesed, kes otsekui seovad kinni ning kelle pärast oled valmis iseenda väikestest unistustest loobuma, mille oma peas oled valmis mõelnud neil aastatel, kui oled üksi olnud. Aga teate, ma pole tegelikult paremat tunnet kunagi varem tundnud. See on hea tunne, kui sa oled valmis kellegi pärast jääma. Lisaks võib tsiteerida siinkohal kirjanikku Egon Ilissoni, kes kirjutas kord, et: "keegi ei ole valmis kellegi pärast surema, kui see ei ole tema eluarmastus." Siin saab samamoodi mõelda. Kui mõned inimesed ei oleks niivõrd sarnased ning väärt hoidmist, siis see mõte ning teadmine ei tuleks nii hilja. Selle tunneb ära, kui sa ei ole kergemeelne. Tundel ja tundel on vahe. Lisaks kinnitab see tunne minule, et ma ei olegi otsekui tuulelipp, mis tuulesuuna muutudes teise ilmakaarde põrutab. Ma suudan ka jääda ning niimoodi õnnelik olla. Inimesed tõepoolest saavad teha õnnelikuks.

Ühel hetkel saad sa aru, et sinu ümber on olemas sõbrad, kes on tõepoolest valmis sinu kinnisideega kaasa minema ning sõitma viiskümmend kilomeetrit, et tulla sinuga koos rabasse, millest sa liiga kaua rääkinud oled. Kui nad õpetavad sind lanti viskama ning ei pahanda üldse, kui nende õnge pilliroodesse kinni viskad nii, et selle peab jõuga välja kangutama, ohuks tamiili purunemine. Kui su ümber on sõbrad, kes tajuvad samamoodi ümbruse ilu ning mõistavad seda, kui hea on lihtsalt vaikides istuda ning kuulata ning vaadata enda ümber. Kui su ümber on inimesed, kellega koos süüa piparmündivahvleid või lutsu,- ja kirjukoera komme. Tajuda, et sinu ümber on inimesed, kellega koos vaikides hüüatada keskmiselt valjemalt selleks, et kontrollida kuidas praegune hetk füüsiliselt kajada võiks ning seejärel piinlikult linnuhääli proovida järgi teha, mis väga hästi ei õnnestu. Kuid siiski. Kellega koos saadki lihtsalt ajatult kiviaia peal istuda ning vaadata tähti ning esitada küsimusi, mis on oma ülesehituselt juba nii keerulised, et vastust ei oskagi mitte kuidagi anda. Kes jagavad sinuga sama muusikamaitset ning trummeldavad ning laulavad sinuga koos, sest laulusõnad on kõigil teada. Kellega koos ei ole mitte mingisugune probleem ennast pesuväele võtta ning peaaegu talviselt külma vette ujuma minna, seejärel omades vaid kamba peale ühtainsat käterätikut. Kellega koos peatuda maanteel vaid seepärast, et teha teoks unistus ja mõte, mis on pea üheksateist aastat peas olnud ning lihtsalt kallistada kindlal karjamaal puid, sest silm on neid näinud kuid sõrm katsunud mitte. Omada inimesi, kes jagavad sinuga sarnast maailmavaadet ning kellega koos sa tead, et saad teha midagi esimest korda. Olgu selle esimese korra suurus mis tahes- kas tõesti püüdagi kala või vallutada mäge.

See on ilus tunne, kui sa mingil hetkel tajud, et sa oled teiste inimestega koos kasvanud hoopis paremaks, tugevamaks ning stabiilsemaks inimeseks. Seni oled arvanud, et võid olla küll vana sinaise, kuid siiski taipad, et tegelikult on sees kõik rahulikum ning enam veri ei pulbitsegi sees nii tugevalt, kui varem. See hetk, kui tajusin, et mu ümber on head inimesed kes muudavad mind veel paremaks inimeseks ning kelle pärast tahan mina olla parem. Head inimesed, kellega koos olles ning suheldes saab teine lähedane kogukond inimesi- perekond, rahulikult hingata, sest nad teavad, et midagi halba ei saa juhtuda. Ma tahan lihtsalt öelda, et ma olen õnnelik ning rahul. Tugevam ning stabiilsem kui iial varem. Aitäh, mu sõbrad!