YOUR HEART IS A FULL OF FLOWERS

Mõned asjad saavad tehtud ainult siis, kui nende jaoks on olemas õige aeg. Ilmselt on see küll põhjus, miks paljud realistid ning muidu kahe jalaga maa peal elavad inimesed minuga alatihti riidlevad, et küll minu mõned asjad võtavad tohutult kaua aega ning küll ma kirjutan kas blogi harva või töötlen mõned pildid liiga pika aja peale ära. Mõned kohas saab seda tõepoolest ka laiskusega väga kergesti segamini ajada ning kahtlustan isegi, et olen seda teinud. Samas, mõned asjad tõesti ootavad ja elavad omas ajas. Otsekui inimene valgusfoori ääres, oodates rohelist tuld- autojuhid näevad teda juba, kuid üle tee teda veel ei lase. Sest ei ole lihtsalt õige aeg.

Ma mäletan kui ma aastaid tagasi lugesin sellest, kuis inimesed rääkisid, et tegelikult saab väga paljudest tulevikus olevatest asjadest teada juba olevikus, kui lihtsalt osata oma ümber erinevaid märke näha ning leida. Aastaid praktiseerimist ja täna ma lõpuks taipasin, et ma täiesti alateadlikult juba hooman enda ümber erinevaid pisidetaile, mis reedavad vaikselt seda, mille poole ma peaksin pürgima ning mida tähele panema. Pisiasjad igas päevas annavad mulle jaksu joosta oma salasoovi poole, sest igas väikeses päevas on killuke sellest, mis annab mulle teada, et ees ongi ootamas eesmärk. Lihtsalt- mingil põhjusel on vaja oodata. Kui ma aasta aega tagasi mõtlesin sama asja peale, et miks küll kõik nii kaua aega võtnud on, siis nüüd ma saan aru, et ma ei oleks selleks mitte mingil juhul valmis olnud. Jah, ma küll ise tundsin ja arvasin nii, kuid reaalsus oli hoopis midagi muud. Ma ei oleks jõudnud oma tollase suhtumise ning olemisega ilmselt mitte kui kusagile. Ma saan nüüd aru, miks elu mul oodata lasi ning kuigi ma olin ta peale pahane, siis pean teda nüüd suuresti tänama sest... ilma selle ootamiseta ei oleks miski välja tulnud. Kuigi ootan siiani, tean, et tillukene eesmärk iseenda parema mina poole on küll saavutatud.

Aeg on küll suhteline mõiste ning võib üleüldse diskuteerida teemal, kas ta eksisteerib, sest see võib olla samasugune inimeste välja mõeldud jama, nagu meie ümber seda palju on, kuid kui siiski elada kahekümneneljas tunnis ööpäevas ning kolmesajakuuekümneviies päevas aastas, siis võib väita, et asjadel on olemas õige aeg. Võimalused, inimesed, kogemused ning tunded tulevad ühel kindlal hetkel- mida tähtsam on tulemus, seda rohkem tundub, et õigete otsuste tegemine aega võtab. Ja ehk nii ongi õige, kuigi mõned asjad otsustuvad üsna kiiresti ning spontaanselt ning see võibki kõik sassi ning keeruliseks ajada- miks mõned asjad oma saatuse nõnda ruttu ära otsustavad, samas kui teised pea terve igaviku aega võtavad.

how I wish, how I wish you were here.
we're just two lost souls swimming in a fish bowl,
year after year, running over the same old ground.
what have we found? -the same old fears.
wish you were here.

Kui aeg surub kuklasse ning arvad, et enam ei suuda oodata, ei suuda midagi korda saata ning kõigele käega lüüa tundub kõige lihtsam idee, siis arvan, et tegelikult on kõige parem mõte üldse vabaks lasta. Go with the flow, nagu õeldakse. Kui ühel hetkel muutub kõik vabamaks, läheb ka silmapiir selgemaks ning saab jälle aru suunast, kuhu poole põrutama hakata ja kui kõik võtabki kauem aega, kui esialgselt plaanis, siis ei tohi samuti alla anda, sest kui siiski sees salasoov kripeldab ning niisama teda ära visata ei saa, siis järelikult on ta millekski väga oluline ja tähtis ja seepärast tulebki lasta tal endaga koos elada. See kas õpetab midagi või täidabki oma eesmärgi ühel hetkel. Ja kui ootamisest saabki kõrini ja meel läheb kurvaks, tuleb lihtsalt natukene omaette olla ning end selgeks mõelda. Mina näiteks lähen olen nendel hetkedel kusagil üksi ning kui pea väga ketrama ei hakka, saab üsna kiiresti ka selgeks. Kuigi on juhtunud ka vastupidi ning see on tekitanud suuremat kahju. Samas- iga halb on millekski hea, mida ma usun taaskord iga oma ihugrammiga. Iga piinlik, kurb ning halb moment on mingi aja pärast toonud ülimalt suurt head endaga kaasa.

Ma tahaksin, et ma saaksin rääkida veel avameelsemalt, siiramalt ning ausamalt, mis minu sees ning peas toimub, kuid kuna ma lähen iseendaga vastuollu, suutmata otsustada, kas ma tahan jagada iseendas toimuvat teistega või mitte, ei saa ma seda teha. Seepärast ongi mul millegipärast harjumus kirjutada alati kõigest ühe suure mullina, millest võib kõike järeldada ning ilmselt kolmandad isikud iseennast teksti sobitada, mis tegelikult peaks natukene selle blogindusega päris hästi ka kokku sobima. Ma ei ole päris kindel, et siin on terve hulk inimesi, kes seda kohta regulaarselt külastavad vaid sellepärast, et neid huvitab see, mida ma teen.