KUNST ON...EEEE???

Minu elublogist saab korra hetkeks üks mõtteblogi. Või mõtte-postituse-blogi, sest tegelikult see vist väga igapäevane nähtus siin maastikul pole. Kuid üle-eelmise kirjutise alla ilmus selline huvitav komentaar, meda keegi oli kirjutanud. Silma ette teile see:

Anonymous July 10, 2013 at 1:58 PM

Kirjuta midagi sellest, mida Sa pead kunsti algallikaks. Kas arvad, et seda mõjutab mingisugune energia, Jumal või on osadel inimestel lihtsalt niisama sellistele asjadele silma-kätt-kõrva enam? Miks mõned inimesed tunnetavad kunsti paremini kui teised, kas osadele on Jumalast selleks suurem potentsiaal antud?

Mind ajas see kommentaar väga elevusse, sest keegi ei ole veel seni minult midagi nii lahedat uurinud ning küsinud. Midagi sellist, millest saaks pikemalt rääkida, sest ma ei saa sellele kõigele vaid ühe lausega vastata. Ja äkki kogu see mõtteavaldus, mille ma siia kirja panen, annab teile ka mingisuguse sügavama ettekujutuse minust. Enne, kui ma sellesse kunsti teemasse sukeldun tahan teha kohe alguses selgeks kaks asja: number üks, kuna minu arvates on kunst samasugune teema nagu... äkki armastus, mida iga inimene erinevalt defineerib, sest sõna ning tunne on küll üldjoontes sama, kuid iga inimene tunnetab seda erinevalt. Seega peabki see arvamus, mida ma siin avaldan, jääma hästi sõltumatuks.  Ja teiseks tahaksin kõigepealt lahti seletada enda jaoks selle sõna "Jumal", mis selles esimeses kommentaaris tihti läbi käib. Ning see peab jääma ka samuti sõltumatuse piiridesse, sest arvan, et äkki ma mõistan seda sõna veidi teisiti, kui üldsus on harjunud.

Ma ei kuulu ühtegi kirikusse, kogukonda ega midagi. Ma olen seda meelt, et kõik inimesed usuvad siin ilmas millegisse, mida me ei näe, aga tajume, lihtsalt erinevalt. No lihtsalt õeldes- näeme sama asja, aga tõlgendame seda igaüks erinevalt. Usun, et siin ei ole eraldi ei Allahit, Jeesust, Jehhoovat ega teisi nime kandvaid jumalaid, vaid me oleme pannud lihtsalt mingile nähtusele, tundele erinevaid nimed ja seda seostanud erinevalt. Kui keegi tahab mind ümber veenda, siis on tal selleks vaba voli ja ma olen seda valmis kuulama ning nõustudes ka vastu võtma.
Kõige paremini iseloomustab midagi sarnast Jumalale minu arvates budismi või hinduismi tõeks pidamised, et tõeline jõud peitub tegelikult igas inimeses ise. Ma arvan, et ma usun (justnimelt arvan, sest ma ei ole endale veel väga täpselt sellele nähtusele ei nime ega keha andnud). Arvan, et igas inimeses on ise olemas see jõud, millega korda saata võimatut. Midagi nagu aitaks ka kaasa, kuid mis see on, ma täpselt õelda ei oska. Arvan, et see on miski mõtete tulemusel sündinud... tulemus. Lisaks olen saja protsendiliselt seda meelt, et kui mõni asi peab juhtuma, siis see ka juhtub. Või kui midagi väga tahta, siis see toimub samuti.

Selle jumaluse teemal võiksin ma vist tegelikult terve pika romaani, postituse ning muu sarnase monoloogi ning mõtteavalduse kirjutada, kuid piirates oma haiglast kirjutamishaigust, liigun nüüd põgusa sissejuhatuse järel asja tuuma juurde: mida ma pean kunsti algallikaks? Inimest ise. Kas seda mõjutab mingisugune energia? Jah, mõjutab küll. Arvan, et igal inimesel on oma energia (no kasvõi see, millega ta hommikul voodist püsti tõuseb või endale putru keedab) millega ta saab kõike teha, mõjutada ning liigutada. Kasvõi mägesi. Kas seda mõjutab  Jumal või on lihtsalt mõndedel inimestel sellele kõrva-silma-kätt? No näiteks mina ei ole kunagi kunsti õppinud. Jah, see et ma oma haiglase joonistamisisuga Kuressaare Kunstikoolis oma seitse aastat käisin, oli lihtsalt see, et mulle meeldis seal hängida ning joonistada peale koolipäeva rahulikult. Sealne keskkond oli alati ülimalt mõnusa auraga. Ja kui midagi sitasti läks siis õpetaja tuli ja ütles et näää, siit saaksid nii teha. Ja siis avastasingi et oh, päris hea nipp. Aga ma olen see õnnelik, kes on lihtsalt peotäie seda asja, nimetusega anne, saanud sündimisega kaasa. Mo vanaisa oli kunstnik, isa joonistab hästi (noh, egas ta seda enam harrasta), mina ning minu õde joonistame. Lisaks usun, et kuidagi inimesed liigituvadki kuidagi kahte kategooriasse elus- need, kes tajuvad seda reaalset asja veidi paremini, kahe jalaga maa peal, teavad, et torusiili põlema panna pole hea ning oskavad kirjutada sulle kohe reaktsiooni sellest, mis juhtub. No on inimesed, kellele meeldivad numbrid. Ja siis on see teine grupp inimesi, kes hõljuvad kusagil taeva ja maa vahel ning siis unistavad kõigest, mis võimatu ning võimalik. Ja siis nad teevadki selliseid asju, mida realistid ajaraiskamiseks peavad. Kui keegi "Väikest Printsi" lugenud on, siis seal seletab Exupery minu arvates selle vahe üsna hästi ära. Sealsed nn. suured inimesed on otsekui realistid ning lapsed kui kunstnikud. Seega ma usun, et sünnitakse emma-kummana. Aga kui inimesel endal on piisavalt tahtmist, mõjutades seda iseenda jumalat ning tahtes tõesti kas kunstnikust matemaatikuks või matemaatikust kunstnikus saada, on see võimalik. Lihtsalt mõned inimesed peavad seda vahe tasa tegema. Lihtsama võrdlusena võin tuua jälle selle, kui inimene sünnib mehena, aga tahab naise kehasse. Ta saab selle, kui tahab, aga raskema vaevaga, kui naine, kes on selleks kohe sündinud. Kõik on võimalik, kui ise tahta

Ja see, miks mõned inimesed tunnetavad kunsti paremini kui teised ongi ilmselt see sama asi. Nii, nagu mõni kunstnik ei saa mitte sittagi matemaatikast, keemiast ega füüsikast aru on asi ka vastupidi võimalik. Mõnel tuleb võrrandite ning võrratussüsteemide lahendamine paremini välja, kui joonistamine. Teisel aga vastupidi. Lihtsalt.. igal inimesel on siin oma koht elus ja no kui peaks juhtuma, et midagi on kusagil veidi perse läinud ning no ikka väga mööda, siis saabki inimene seda enda tahtmise juures ise parandada. Kui aga ei mõisteta, ning selleks ise vaeva ka ei taheta näha, siis ei olegi vaja mõista. Kui mina ei peaks oma gümnaasiumiharidust lõpetama, siis ega ma vabatahtlikult matemaatikatundi kontrolltööd tegema ei läheks, sest ma olen selles väga sitt. Ma tean, et see ei ole minu jaoks ja mul on vaja siin elus midagi muud korda saata, kui algebrat lahendada ning uusi tuumafüüsika seaduspärasusi tõestada.

Ma loodan, et sa neiu/noorhärra x, said vastuse oma küsimusele ning ma loodan, et ma kedagi oma mõtteavalduse pärast ei riivanud, ei usulistel ega muudel teemadel. Pean ka mainima ära, et see kahte nn. kategooriasse määramine kõlab võib-olla mõnele julmemalt, kui see tegelikult on. Kategoriseerimine on üldse tobe, aga ma pidin selle mingi sõnaga kokku tõmbama, et mingi vahe sisse tuua.
Epiloogiks- leia, saa aru, mida sa oma eluga korda tahad saata, milles sa hea oled ning kui see kõik selge on, siis peaks ülejäänu juba lihtsam olema. Ja kui mitte lihtsam, siis lõbusam kindlasti. Arvan, et oma koha leidmine on üsna suureks aluseks, et elus päris vahvalt ära elada. Ja ma arvan, et see ei vaja alati mööda riike ringi kammimist ning erinevate inimestega kohtumist (MUIDUGI seda ka!) kuid eelkõige eeldab see lihtsalt iseendaga olemist.

Minu monoloog sai nüüd vist läbi. Täitsa uued või täiendavad küsimused, mõttelennud ning vastuvaidlemised on igati oodatud sest kui ma oma monoloogiga siia niiõelda kivi otsa istuma jään, siis egas mo maailmapilt väga avardugi.