KÄISIN PLANEEDIL MAA

 Tom Odell - Grow Old With Me


Ma olen praegusel hetkel oma peale pahane, et ma nõnda nõme inimene olen, ning seda kohta siin, hoolimata soovile, tunduvalt vähem täidan. Rumal oleks mul väita, et mul ei ole fotomaterjali või muud sarnast. Ja ma ise veel unistan, et see koht siin kunagi suuremaks ja sõbralikumaks ja toredamaks kasvaks. Monoloog iseendale- nii need ajad ei käi, neiu Viskus.

Internetilehekülg positivusfestival.ee (teate, ma võin pange panna tegelikult selle lehega, aga olen üsna kindel, et tegelikult selline see on) näitab, et see festival algab umbestäpselt kaheksa päeva pärast. Tahtes olla eriti täpne, siis tegelikult seitsme päeva ning 3tunni ning 19 minuti pärast. Selle posituse lõpetuseks on see aeg ilmselt tunduvalt veel muutunud. Mul on see imeline festivalipass juba oma tükk aega kasutamist ootanud. Ja nüüd see on äkki nii lähedal ja mina ei suuda ära oodata ja näha ning kuulata seda kõike seal. Peale selle on mul see imeline ootus iga suurema sündmuse saabudes- ma tahan juba näha neid pilte, mis ma seal teha saan. Ühel päeval sel nädalal pean end ka linna vedama ning end tosina filmirulliga varustama, sest noh, ega ma ilma zenitita kodust lahkuda just ei plaani.

Mul on üks selline hästi tore-vahva sõbranna, kes kannab nime Kristiin (noh, ta vanemad panid ta seda nime kandma) ning ta on selline inimene, kes kutsub ja tirib sind igale poole kaasa, ning kui endal jõudu-jaksu pole, siis ta ikkagi annab hoobi tagumikku ning püsti sa oledki. Nii veetsingi ma kaks erinevat päeva, kodulinnast umbes 60km kaugusel maal (kahjuks küll mitte oma omas) igasuguseid maatöid tehes, mis meenutas mulle küsimust, miks ma varem pole maale läinud. Et mis mind siin linnas hoidnud on. Ja seejärel meenub reaalsus, et aaaa, mul on ju linnas tegemisi, mida ma tunni ajase sõidukaugusel kodulinnast teha ei saa. Eh, teinekord.

Mul on probleem. Ei, minul ei ole probleemi, aga mu lemmikloomal, üldnimetusega kass, temal on. Nimelt on ta selline ühe silma ja pooliku kõrvaga (mis kusjuures ei sega väga tema välimust, üsna glam teine veel) kaslane, kes korteriloomale kohaselt armastab neljanda korruse rõdu ääre peal tsillida. Aga oleks ta seal niisama siis. Nimelt on sellel loomal haiglane homme seal ääre peal oma ühe silmaga linde jahtimas käia, nagu ta mingi kuradi linnukoer oleks. Ühel õilsal hommikul, kui mind oli täitsa üksi koju jäetud ja ma erakordselt hästi end välja puhata sain ning ärgates oma toast väljusin, oli koridoris kõrgemat sorti tapatöö toimunud- nii lind kui suled olid keset koridori laiali. Kannapealt pöörasin sammu ümber ning läksin oma tuppa magama tagasi. Oodates isa koju, venis aeg liiga pikaks ning lõpuks võtsin laibakoristuse ise ette. Igasugused maffiooso pundid võivad mind nüüd oma punti võtta, sest no keskmiselt paremini koristasin selle laiba ära.
Täna jalutas pääsukesega tuppa, keda ta oma pesas sõi, aga õnneks oli mu esivanem, nimetusega ema, kodus, kes selle tapatöö koristuse oma peale võttis.

Reedel on lahe päev, sest Viskuse tüdruk läheb pulma pildistama. No alustades sellest, et no umbes 14 aastat tagasi sai peegli ees printsessi mängides ja seejärel rattarallit kleidiga sõites ikka valgetest ilusatest pulmadest unistada. Aga reaalsus on see, et oma eluaastate jooksul ma ei ole kordagi üheski paaripanekus isegi mitte kaugel osalenud. Ei ole mo tädi ega vanatädi tütretütre poja lapselapse laps abiellunud ega midagi. Ja nüüd ma saan seda ilusat päeva pildistama minna. Valetaksin, kui väidaksin, et ma üldse ootusärevuses poleks. Ma juba väga tahan neid kauneid pilte teha ja siis pärast sada tundi neid töödelda, nii, et silmad punased aga ise sitaks rõõmus.

Mul läheb endal süda juba hapuks, kui ma mõtlen sellele, kuidas ma luban seda kohta ikka ja jälle aktiivsemalt pidama hakata, sest mulle endale meeldiks see. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga eeldan, et see oleks siiski positiivne nähtus. Samas, nähes, kuidas see seni töödanud on, mõtlen natukene, et hehe, kuidas see küll toimiks. Noh, töötaks kindlasti. Järjepidavus on selle nimi vist.
Ja ma kordan end taaskord, sest mulle meeldib seda natukene teha, et kuna mulle meeldiks, et see paigakene oleks siin mitte minu monoloog, vaid veidikenegi dialoogi moodi, siis te võite iga postituse või kuhuiganes mulle kirjutada ja joonistada, küsida, rääkida. Mul on haiglane komme kõigest rääkida ja küsida teiste käest palju ning kui te millegi pärast arvate, et midagi poleks paslik kirjutada või uurida, siis valesti arvate. Võite ikka. Muideks- kui mulle kirjutatud on, siis joonistanud ei ole veel keegi... Lihtsalt, et te teaksite...

Mu ema ostis endale täna kaamera. Ta ütles, et ta hakkab kümne aasta pärast mulle konkureerivaks fotograafiks. Ma ütlesin, et tal pole potentsiaali. Seejärel ta naeris ning nõustus minuga.
Selle mõttega ma täna lõpetan. Ja ma loodan seekord samuti, et me näeme ning kuuleme kiiremini, kui see reaalselt välja näeb tavaliselt. No näiteks kui ma pulmas keskmisest lahedamaid pilte saan, siis näitan neid teile. Samas, ma ei tea. Varsti hakkan teile rääkima siis ka sellest, kuidas ma hommikul kaerahelbeputru sõin ning seejärel poest kaks piima tõin.
Muideks, siinkohal ma saaksin veel heietada väikesest probleemist, mis kodus koguaeg leidub, et kuigi ma olen end juba mitu päeva järest alandlikult olnud nõus emaga poodi vedama, et vihase ning tugeva noorena viis liitrit piima koju vedada, laiutab hommikuks ikkagi külmkapis Tšernobõli moodi piimatühjus, mida ma olin unistanud enda müsli peale panemiseks või pudru keetmiseks sealt leida. No kurat...