Tere! Esiteks ma tahan õelda aitäh, et te nii aktiivselt olete minuga kaasa rääkinud ning minu eelmise postituse mõtte-diip-šitt blogist ei saanudki väga hull tulemus, vaid võtsite selle üsna kenasti vastu. Lisaks oli hästi meeldiv kuulata teie uusi ideid, millest vestelda võiks ning üldse.. oli tore tunda, et mu monoloogist on tõepoolest saanud äkitselt kahe inimese vaheline vestlus. Seega on see alati, igal ajal ning igavesti vist teretulnud.
Esiteks need pildid, mida te seekord näete, on välja võlutud minu uuest, viiendast kaamerast (okei, hetke seisuga siiski neljandast), zenitist, mis on minu kõige viimane kaamera, mille endale soetanud olen. Lisaks sellele andis jaanipäeva paiku mu õde mulle terve hunniku erinevaid zeniti objektiive ning nüüd neid katsetades, olen väikese posu kätte saanud. Esimene film läks leebelt õeldes aia taha justnimelt seepärast, et kaameral hakkas kaas eest ära käima, kus sees film oli ning seepärast sai see mitmeid kordi valgust. Kartsin, et sellelt filmilt ei tulegi ühtegi pilti kuid meeldiv üllatus oli see, kui nägin siiski kujutisi negatiividel. Teine filmirull, mille endaga Positivusele kaasa võtsin, täitis ka sajaprotsendiliselt oma töökohustust. Konflikt tekkis aga seal kohas, kus kaamera keris filmi kuidagi niimoodi ning veidralt, et ta ei andnud teada, millal film täis oli saanud. Seega jäi mul nendel kolmel päeval Lätimaal nii mõnigi meeldiv kaader jäädvustamata.
Positivus oli imeline! Kuigi jah, kurvaks tõsiasjaks saabki nimetada selle, et mul on nendest päevadest palju vähem hetki jäädvustatud, kui ma sooviksin. Aga õnneks on need pildid mu mälus olemas. Näiteks tean, et tegin oma zeniti teleobjektiiviga Noah and the Whale kontserdi ajal pilti, kuid need kaadrid jäidki õhku. Kuid rääkides tripist ise siis.. Senise suve üks toredamaid sündmusi igatähes. Seejuures kõrvalpõikena võiks korra meelde tuletada, kui kohutavalt kiirelt on see suvi möödunud. Paari päeva pärast algab august ning siis juba taaskord mitu kuud koolipingi nühkimist nii füüsika, matemaatika kui kirjanduse tundides. Pole meeldiv asi, mida mõelda.
Samal ajal olen õige pisut õnnetu ka sellepärast, et ma ei saanud kaasa võtta känunit, sest esiteks oli vahetatava läätsega kaamerad festivalialal keelatud. Kuigi zeniti smuugeldasin ma sisse nii, et panin kaamera kõikse alla, mõne hilbu selle peale ning siis igasugune pudi-padi omakorda selle peale. Kompasid ja katsusid küll seda kotti väravas, nagu ma viiks tonnides narkot alale sisse, kuid siiski lasti mind üsna edukalt sellega nii mõnigi kord sisse.
Kõikse maagilisemaks kontserdielamuseks kujunes siiski Sigur Ros ning The xx. Inimesed olid otsekui kusagil transiseisundis, liikusid vaid muusika ning oma mõtete rütmis ning kui seda tegid mitu tuhat inimest, oli tunne ikka väga imeline. Ma võiksin vist ilmselt iga kontserdi kohta midagi lisada, aga siis ma oleksin nagu miski isehakanud muusikakriitik, kes räägib ainult emotsioonide najal niiet see ei tuleks väga hästi välja. Jätan vahele, jätan ära. Vsjo.
Ma nüüd loodan endas kasvatada hästi palju enesedistsipliini ning ära töödelda vajaolevad pildid ning siis teha üks suur paus sisse nendele fotodele, mida ma pean tegema. Ma olin ideaalis välja mõelnud plaani, kuidas ma suvel hästi palju pildistan ning arenen endasi iseenda fotosi tehes, aga kurvaks reaalsuseks on see, et ma ei ole mitte kui ühtegi teinud. Nüüd kui ma augustis Lõuna-Eestisse lähen, tahan Tartumaal ühe pildistamise korraldada ning loodan, et see ka teostub. Muidu on eriti õnnetu seis ning kooli on topeltkurb minna.
Ma nüüd püüan hästi palju pilte töödelda, ellu jääda ning rõõmus olla. Sest ma tean, et kui ma need tehtud saan, on mu enesetunne juba sellepärast kahekordselt parem, sest miski pressure on pealt kadunud. Mi skuusi, et tekstiosa seekord vähe kasin ning lame olnud on, sest peaaegu mitteükski minu ihugramm tegelikult ei tea millest või kuidas või.. ah. Kriis.
No comments:
Post a Comment