AUSTRIA TWO

Sandra - Everlasting Love

Teate seda lahedat tunnet, kui täiesti tühjast kohast hakkab kummitama totaalselt random laul, mis võib mõnikord lausa meeletult naljakas olla aga sellel hetkel väga hea. Too ülemine laul, Everlasting love, hakkas mul esmaspäeval haiglas olles kummitama. Ja siis ma kõndisingi nagu like a boss, 80ndad kõrvas, linnas ringi. Peale selle järgnesid lood nagu näiteks the four seasoni big girls don't cry, the ronettesite be my baby ning veel paar head vanemat lugu. Päike sillerdas taevas niiet meeleolu oli meeletult hea, hoolimata sellest, et ma olin just haiglast välja tulnud.

Kui haiglast paar sõna rääkida, siis kõik kes panustasid sellele, et ma terve olen, peavad oma rahad letti laduma (kaasaarvatud ma ise), sest ma ei oleks iial usknud, et ma tegelikult haige olen ning nädal aega totaalse antibiootikumideringi saan. Aga mingismõttes on see positiivne, sest mul on nii mõndagi kodus teha selle nädalaga. Kulub marjaks ära.. Mitte, et ma neid tegema oleksin hakanud aga nojah.. Ma vähemalt alustan või püüan seda teha. Fakt on aga see, et peab tegema!
Tegemist on viimaste Austria piltide laadungiga. Ma arvasin, et neid on rohkem, aga tegelikult ei olnudki niiväga palju, kui ma arvasin neid olevat või tulevat. Samas ma leian, et täitsa parasjagu.

Nonii. Millest ma täpsemalt rääkida võiksin. Kui ma reisilt tagasi tulin, küsis vähemalt kolm inimest minu käest seda, mis mulle kõige enam silma jäi. Mulle jäi silma seal üsna mitu asja. Ilmselt oleks nendest siis kõige mõistlikum rääkida. Esimene asi, mis silma jäi ja mõndedele, kes ilmselt mujal maailma ka näinud, tundub see tavaline ning võib-olla isegi natukene nalja pakkuv, aga mind pani imetlema kõige rohkem see, kuidas inimesi ei huvita see, mis teisi huvitab, kui niimoodi õelda saab. Ilmselt tuleneb see sellest, et ma elan ise väikeses kohas, kus igaüks igaüht teab ning eristumine on otsekui häbiasi. Viinis ringikäies aga ma lihtsalt imetlesin ja ahhetasin ning ohkasin aint selle peale, kui ilusad inimesed välja nägid. Ja kui sa mööda köndisid, siis keegi ei jäänud sind rumalat jõllitama (väljaarvatud mina ilmselt) Inimesed tegid seda mida tahtsid ja neid ei huvitanud.

Teiseks meeldisid mulle pargid. Suures pargis olid inimesed ja tegid soojal Viini kevadpäeval... kõike. Üks paarike istus murus, kallistas ja vaatas taevast, teised, vähe suurem hulk inimesi, mängisid jalgpalli, kolmandad koeraga, neljandad lendava taldrikuga, viiendad olid seltskonnaga ümberringi koos ning mängisid kitarri ja nii edasi ja edasi. Asendasin end selle olukorraga oma kodulinna ning veendusin, et kui ma end pikali viskasin, siis ilmselt kusagil 30 minutiga oleks mulle politsei juba kutstud ning kohalikku kainerisse viidud. Kontrollitud narkojoobe taset ning muud igasugust asja, mis oletatavalt paneb ebastabiilse inimese parki end pikali viskama. Ja kui sellist äärmust ei toimuks, vaataksid aga möödaköndijad mind üsna kindlasti imeliku pilguga möödaköndides...või naeraksid.
Positiivne oli ka see, kuidas koertega ringi käidi. Väga paljudel olid koerad ning nad olid peremeestega igalpool kaasas. Isegi poes käidi koertekestega, mis on minu arvates väga vahva ja armas. Ja kõik loomad ei olnud ilmtingimata ketis, ka lahtiselt käidi ringi. Seda oli armas vaadata.