AUSTRIA ONE, AUSTRIA TWO com s

 White Lies - From The Stars

Mina, Anni, olen tagasi! Minu reis on nüüdseks selja taga ning ma olen elusat tagasi. Kahjuks ei saa õelda, et näiteks terves tükis või üleüldse tervena. Hääle jätsin Austriamaale, veidi ka Poolasse. Kaasa võtsin kurguvalu, mis vaikselt areneb edasi minu oma haiguseks. Suveniiriks sain kaasa veel sellise nohu. mida ma ilmselt oma elujooksul veel kogenud ei ole ning lämmatava köha. Kauaaegsed kingitused, kuid peagi hävitan nemadki. Heameelega. Homme sammun läbi haiglast, et enda arstid läbi külastada ning kuulata nende poolt antud diagnoose. Mis ma ikka siin ise amatöör olen ja end ise paika panen. Ma ei hakka nende töökohti ära võtma.

Räägin paar sõna oma reisit ka, mis oleks vist loogiline asjade kulg. Pilte ju demostreerin, aga tiba imelik oleks, kui ma ühtegi sõna sellest ei ütleks. Algas see pühapäeva hommikul, mis ei olnudki nii vara, et tunda ennast eriliselt väsinuna. Väsimuse tegi aga see, et unetunde jäi lihtsalt väheks seepärast, et laupäev oli tegus ning magamaminemine nihkus ka üsna osavalt tundide viisi edasi. Laupäeval oli alguses pikkaaega oodatud miniteatripäevad, mida ma esimesel päeval nii palju nautimas käisin, kui sain. Siis läksin linnateatrisse, et Vasaku jala reedet näha ning peale seda uuesti kooli - kabareed vaatama. Peale seda alustasin enda kottide pakkimisega ning ipodile muusika pealelaadimisega, et reisil osavalt ellu jääda. Kott oli ammu koos, kuid magama siiski veel ei jõudnud. Unetunde laupäeval vastu pühapäeva jäi maksimaalselt kolm.

Hommikul, seljakott seljas, üks õlakott ühel õlal ning suur reisikott teisel õlal sammusin vapral sammul sihtkohta, et alustada seda imelist reisi. Siinkohal peaks mainima, et see oli minu reisisüütuse võtmine, sest seni ma ei olnud kordagi oma elus väljaspool Eestit viibinud. Nüüd kaotasin selle lausa viiekordselt.
Kotid pandud, istumine sissevõetud võis varajane muusikakuulamine hoo sisse saada. Ja nii see algaski. Minu reis koos Bon Iveriga. Pikemas perspektiivis ka White Liesiga. Lõppkokkuvõttes oli aga terve ipodi muusikavalik ilmselt läbi kuulatud, ka need laulud, mille olemasolu enda ipodis ma ei mäletanud ning tagatipuks oli veel istmemuster ilmselgelt minu tagumikku juba sisse istutud. Neli päeva ma kohe kindlasti kuulasin ipodi kusagil 12h maksimaalselt, minimaalselt aga 8. Ülejäänud kolm vahelduva eduga. Minimaalselt kaks, maksimaalselt kuus. Ma isiklikult arvan, et see on üsna võimas kõrvade vägistamine. Kojutulles kuulasin ning kuulan aga sama tempoga edasi.

Eesti-Läti piiripunkt. Läti-Leedu piiripunkt. Leedu-Poola piiripunkt. Paus. Poola-Tšehhi piiripunkt. Tšehhi-Austria piiripunkt. Kolmekordne paus. Igas piiripunktis tagumikulihaste kohustuslik sirutamis- ning venitamisharjutused. Sõitu aitaski elusalt läbiviia puhtalt minu kvaliteetset muusikat täis olev ipod, kus leidis igale emotsioonile vastava loo või kui emotsiooni ei olnud, aitas selle luua mõni kindel lugu. Perfect combo.
Esimese päeva paus kujutas endast Poolat. Unetunde jäi pühapäeval vastu esmaspäeva 32 minutit. Täpselt 32 minutit enne kohustusliku äratust arvasime me, et nüüd me oleme väsinud ning oleks õige aeg magama minna. Ärgates toimus aga roomamine külma duši alla, et natukenegi enda silmi ilma erilise pingutuseta lahti suudaks hoida. Mõjus.

Edasi möödus päev mööda lõputuna tunduvat Poolat läbi sõites. Läbi ta aga lõpuks siiski sai. Siis tuli Austria, Austria ning veelkord Austria, kus me kolm päeva viibisime ning enda seltskonda ning tuju sajaprotsendilieslt üleval hoidsime igasuguste tegevustega. Ilmselt tipphetkeks jäi see, kuidas slow motion silmees, nutellaga sai Liisa pähe lendas.
Veel oli maailmailusaim mägiküla ning Viini linn. Aga ilmselt ma räägin järgnevas postituses, mis kohe kinldasti tuleb, sest kuna mul pilte on üsna palju, siis ma püüan juttu kuidagi jagada. See on sisejuhatus ning kaudne jutt. Järgmine tuleb vähe täpsem, kui ma seda teha suudan. Seni aga teile ilusat kooli algust uuesti. Pidagem see viimane veerand vastu! Mina tähistan homset esimest koolipäeva varahommikul arsti juurde minekuga, nagu eespool õeldud ning vaatame, mis siis edasi saama hakkab. Paidkallid! Loodan, et pildid meeldivad!
PS: kui te vähegi viitsite, võite õelda, kuidas parem on - kas sellised suured pildid, nagu selles postituses või need veidi väiksemad, nagu eelmistes on. Siis tean, kuidas parem on ja edaspidi teha.