BACKSTAGE

Bon Iver - I Can't Make You Love Me

Ma olen viimasel ajal nii aktiivne blogija, et see üllatab mind ennastki. Päris tõsiselt. Nood viimased neli postitust on üllatavalt järjest tulnud, mis on üsna haruldane minu arvates. Tavaliselt on hea, kui mõni postitus kuus tuleb. Kusagil neli-viis on vist üsna hea keskmine. Okei, tegelikult ma päris täpset statistikat ei tea, aga arvan, et kusagil nii, sest üsna selga fakt on see, et tihedate blogijatega ma ühte patta ei pääse. Kuigi tõepoolest, viimaste nelja postitustega võiks küll seda õelda. Igatähes jah. Ilmselt on vist nende põhjuseks ka see, et mul nagu vist on, mida rääkida. Juba sellepärast, et mul on pildimaterjali! Ja sellest ma ilmselt täna räägingi!

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, on mul homme (ehk siis täna) pildistamine. Hommikul ma ärkasin selle nädala kõikse kehvema enesetundega ilmselt ülesse, mis oli minu arust samapalju ka irooniline. Just see päev, mil ma pean midagi tegema, olen ma nagu hunnik sitta ning teised, kui ma pean koduseinte vahel hallitust ja tolmu korjama, on enesetunne täielikult hea. Olgugi, et ravimid on peal. Igatähes, ärgates ning toibudes see tunne muutus ning selleks hetkeks, kui ma pidin toast välja astuma, oli enesetunne juba skaalal tunduvalt ülespoole liikunud(ning liikus ka edasi). Olin oma fotokoti selga võtnud, teise kotti veel vajalikud asjad pannud ning nii ma tegingi esimesed kõned, et kokkusaamist kindlalt kinnitada(olgugi, et selle ümberlükkamiseks oleks pidanud olema vist maailmasuurimad põhjendused) Igatähes nihkus esialgne plaan veidi edasi, sest pidime kõigepealt kaubamajja ostlema minema. See käis aga üllatava kiirusega. Seega üsna pea, olime platsis, kuhu olime plaaninud end paariks tunniks sisse seada.

Eva läks pesema, kuna nad käisid kordamööda spordiarsti juures ning hiljem kuuldes, et seal pidi nii igasuguseid vastupidavusteste kui muud füüsilist tegema, siis oli see kulutatud aeg samuti kõik põhjendatud. Seni kuni too ennast kasi, tuli Karmen, kes pidi aitama mind vajadusel sättimisega, valgusega, hoidmisega janiiedasi. Veel hiljem lisanud Maria, kes tuli samuti spordiarsti juurest ning füüsilisest koormusest tingituna, külastas temagi eelisjärjekorras duširuumi. Kell sai täistund ning me olime valmis.

Seega, nüüd näete siin järjest pilte, mida ma tegin pärispildistamise vahepeal. Pilte tuli omajagu ning photoshop on ilmselgelt lähipäevadel asendamatu kaaslane, et nad võimalikult kiiresti valmis saada. Hiljem, täiesti sujuvalt lisandus piltidele lõpuks ka Maria, kes end kiiresit korda tegi ning viimastel piltidel olema hakkas. Pildid tulid üllatavad head ning ilmselt paljud neist on suure potentsiaaliga. Iseasi, kuidas need avalikusele näitama kõlbavad. Okei, see vist kõlab nagu me oleks mingit badstuff asja teinud. Oh ei. Väga ilus oli kõik! Okei, ma parem ei ütle selle kohta enam midagi, muidu hakkab inimese fantaasia suures uudishimus topeltkiirusega tööle ja kellele seda veel vaja on. (iseenesest on fantaasia hea asi, aga oleneb mille kohta...)

Kella neljast me lõpetasime, sest Eval tulid teised asjad peale ning nii me kolmekesi, asjad koos ning pildid käes lahkusimegi. Nüüd ma olen terve päev siin neid töödelnud, kuigi paljud üsna tulutult, sest ma ei ole paljudele piltidele soovitud tulemust saanud, mis on kohati üsna kurb. Aga pole viga. Ma saan nendega hakkama.
Esmaspäeval külastan ma taas arsti, sest juba eilsest saadik on hakanud mu haigus tunda andma, ning minu neli tabletti kolm korda päevas, ei mõju vist enam, nii uskumatu kui see ei tundu. Igatähes. Ma lähen käin seal uuesti ära ning vaatan/kuulan, mis nad uuesti välja nuputavad. Loodan, et tablettidest on nii palju mõju olnud, et ma haiglaravile uuesti minema ei pea. Igatähes. Ma joon siin palju teed ja üleüldse vedelikku(olgugi, et see vist haigusele midagi oluliselt ei muuda). Tervislik on see aga igaljuhul. Sellest rääkides tekkiski veeisu. Igatähes. Teie olge tublid, käes on aprill ning kahe kuu pärast on suvi. Kõigest kaks kuud on vaja veel koolis käia, peale seda eksamid sooritada ning siis suvele vastu minna.