Ma olen viimasel ajal leidnud end küsimast, miks inimesi huvitab ning miks nad teevad sellest jututeemat, kui inimesed armastavad. Vahetpole mida või keda. Kuigi millegipärast tekitab see kõik poleemikat, kui üks või kaks inimest on teineteisesse armunud või keegi julgeb tegema hakata midagi sellist, mida ta varem teinud ei ole ning sellesse seejärel kiinduda ning sügavuti armuda. Millegipärast aga teised inimesed leiavad, et neil on sõnaõigust seda arutada ning kommenteerida, arvustada ning hinnata. Anda sellele kõigele määrang, kas see on õige ning mis on selle juures vale ning pidada midagi nii ilusat, mida kujutab endast armastust, üldse mõnest küljest valeks. Ma ei mõista seesugust vihkamist.
Ma ei mõista inimeste vahelisi tagarääkimisi ning nende selja taga arvustamist. Ma ei mõista teiste tunnete kommenteerimist ning hindamist. Ma ei usu, et on võimalik tunda midagi valesti. Kõik mida me tunneme, on õige, ühel või teisel kujul. Kui mõni tunne toob meile ehk näiliselt kaasa midagi halba ning mitte seda, mida me sellelt ehk ootasime, näitab siiski aja möödumine ning tulevik, et see on mõnes hetkes kasulik. Seepärast ei mõista ma ka seda, miks inimesed peavad midagi nii suurt ja tähtsat, nagu seda on armastamine, valeks. See ei saa vale olla. Mitte kuidagi moodi. Su keha ja hing ei saa armastada valesi asju. See on midagi, mida sa ise ei vali. Ja kui panna end ise midagi armastama, peaks selle protsessi käigus juba välja kooruma kõikvõimalikud aspektid, et see asi ei pruugi olla tõene. Kuid ma ei saa ka seda väita. Armastus on armastus. Vahet ei ole, mis kujul ning millele või kellele suunatud.
See on ilmselt üks tõsisemaid ning suurimaid õpetusi, mida ma sellelt aastast endaga kaasa võtan. Selle, kuidas ma olen arenenud. Õppinud tundma ning mõistma. Kui ma proovisin täna meenutada, mis hetked mul sellest aastast meelde tulevad, tulid mulle millegipärast siiski silme ette kaks päeva hoopis üleeelmisest aastast ning pidin endale hämmingus tõdema, et nendest on tõepoolest juba üle aasta aja möödas. Samas ma täiesti mõistan nende kahe päeva tähendust oma elus ja ma ei imesta, et ma tunnen, et need olevat juhtunud otsekui paar kuud tagasi.
See aasta on olnud minu jaoks tundmiste aasta. Täis aitamist, lugude kuulamist, uute paikade nägemist ning kogenud oma elus midagi, mida ma kunagi varem teinud ei ole. Kuigi kui ma peaksingi tooma välja sellest möödunud 365st päevast vaid ühe, siis selle, et ma olen õppinud palju puhtamalt armastama. Tolereerima ning austama. Ka neid, kes neid samu omadusi minu peal ei praktiseeri. Ma tahaksin öelda, et ma olen arenenud paremaks inimeseks ning seda on isegi hea tõdeda, sest see vist tegelikult mingil määral siin elus omaette eesmärk olegi- areneda iga hetkega ning isegi kui igapäevaselt seda arengut ei näe, siis mingi aja tagant tagasi vaadates märkad, et sa ei ole enam päris seesama, kes olid mõni aeg tagasi.
Elu on ilus. Elu on imeilus ning mulle meeldib ärgata igapäev teadmisega, et mul on antud järjekordne aeg veeta seda nii, nagu ma soovin. Näha ning vestelda inimestega, keda ma armastan ning austan. Kallistada, naerda, tunda, tunda, tunda...
On õnneks ka palju, mida ma ei ole suutnud viimased 365 päeva ära teha ning seepärast on mul hea meel tunda, et mul on, kuhu suunas veel paraneda. Ma tean, et ma eelmise aasta alguses ütlesin endale, et tahan kindlasti rohkem ja veel enam pildistada, kui seda seni teinud olen. Kuid tõsiasi on see, et ma pole vist oma viimase 5 fotoaasta jooksul nii vähe, kui seekordne aasta, veel kunagi pildistanud. Samas oli ka sellel omad põhjused ning see aeg, mis oleks kulunud piltide alla, läks hoopis päris elu ning päris situatsioonide peale.Õppisin meelde jätma ning tundma ka ilma füüsilise jäädvustuseta nendest hetkedest, sest mulle tundub, et olen harjunud kogema hetki läbi fotosilma- ja seepärast ei tunneta ma kõiki hetki lõplikult läbi, sest ma tean, et ma saan läbi pildi või video seda terve ülejäänud elu veel tunda. See aasta õpetas mind, et ma pean kohe elama ja tundma.
Mul on hea meel, et ma olen ümbritsetud heade inimestega, keda mul on antud võimalus tundma õppida ning armastada ning ma ei saaks olla rõõmsam. Aitäh, sõbrad, kes on minu ümber ja on mulle toeks ja inspiratsiooniks ning motivatsiooniks teha ning olla parem inimene. Aitäh teile, keda ma võib-olla ehk nimeliselt või nägupidi ei tea, kuid kes te olete võtnud mind vastu sellisena, nagu ma olen, kes te huvitute minu tegemistest ning fotojäädvustustest ning elate kaasa, sest teie ilusad sõnad ning toetus on tegelikult pea kõige rohkem kõrvutõstev, kui kellelegi vöörale läheb korda see, mida teeb teine vööras inimene. See on armas ja otsekui ühendab. Aitäh, et olete ning lasete minul olla! Te olete armsad!
Meil kõigil on nüüd uus võimalus kirjutada valmis järjekordne raamat, mis koosneb kolmesajakuuekümneviiest lehest ning palun kirjutage iga lehekülg nii huvitavaks, et ka kõige raamatukaugem inimene ei suudaks seda käest ära panna, sest tegelikult on igaüks meist otsekui stenarist ning filmitegija, kes saabki teha oma elu "nagu filmis". Seega- sirutage oma tiivad kõrgele ning tõuske lendu ning tehke see aasta kõike, mida te soovite. Ärge kartke midagi, sest te ei saa enne teada, kui te ei ole proovinud. Pange iseend proovile, riskeerige, armastage! Nii palju kui suudate! Tehke iseenda elu elamisväärseks! Olge imelised!
No comments:
Post a Comment