Ma mäletan seda, kui ma kahekümneneljanda hommikul alustasin köögis söögi vaaritamisega, kuulasin meeleheitlikult jõululaule, et mingitki talvetunnet endale sisse istutada ning lootsin kogu hingest, et paar lumekirmetki maha sajaks. Seni, kuni ma köögis olin, seda ei juhtunud, kuid kui kell oli end juba õhtusse saanud, hakkas valget lund taevakaarelt alla sajama, niiet peale pikka päeva köögis, võtsin ma endale tunnikese jõululaupäeval ning läksin jalutasin mööda tänavaid Gibsoniga, et nautida nii värsket õhku kui maha sadavat lund.
Ma küll ilmselt oleksin võinud tollel õhtul ka oma saapad nahka pista, vedades kihla, et see lumi sulab järgmiseks hommikuks ära, kuid õnneks ma seda ei teinud, sest selle kadumise asemel hakkas teda aina rohkem sadama ning tänaseks on seda siia saare peale täitsa arvestatav hulk maha sadanud, niiet kui ma täna Gibsoniga lumes jooksmas käisin, oli teda vaevu näha, vaid väljasirutatud kael ning lumine peanupp jooksis mööda hangesi ringi.
Seega olen ma selle lume tulekuga väga rahul, kuigi ma ei ole end kunagi eriliseks talve austajaks pidanud. Kuid samas viimasel ajal ma leian, et see on mulle aina rohkem meeldima hakanud. Võib-olla on asi selle harulduses. Lisaks veel see, et ma oma mõtetes vaikselt valmistan ennast külmaks ette, kuid sellest juba tulevikus. Mu peas on lihtsalt praegu nii palju mõtteid, mida ja kuidas edasi ning miski ei ole veel kindel. Seega minust vist oleks päris vahva ning elujagava blogijana tore teiega oma tulevikuplaane jagada, kuid ma olen seda usku, et kui midagi väga soovida, siis peab seda seni vaikselt iseenda südames ja mõtetes soojas hoidma, kuni on õige aeg teda lendu lasta ning alles siis, kui ta on lendu lastud, alles siis saab suuremale üldsusele sellest rääkida. Kuid kui hästi läheb, peaks mingitest asjadest juba üsna pea kuulma hakkama ning äkki mul on ka teie nõu pisut vaja, kui te olete ehk seda heldelt nõus minuga jagama! :)
Kuid ma loodan ja soovin, et teil olid imelised jõulud ning, et teil on juba mõned väikesed plaanid uueks aastaks olemas, sest ma alles praegu tajun, et ma olen viimased päevad elanud ainult järgmise aasta tegevustele ja sündmustele mõeldes, unustades täielikult selle, et ma peaksin ka tänases päevas elama ja siinsed kohustused ära täitma.
Piltide peal näete mu kahte armsat inimest, kes mõlemad naasid jõuludeks kodusaarele, ning nii ma nägingi ühte kadunud tallinlast ning prantslast üle pika aja!
Olge tublid ja paidpaid!
No comments:
Post a Comment