Niimoodi me eile taaskord endal jalad selga võtsime ning läksime raba kaema, hoolimata sellest, et tuul tahtis katuseid ja puid kaasa viia. Teel sinna aga hakkas pilvepiirilt isegi päikene piiluma ning seal olles ei tajunudki seda tuult nii kohutavalt, kuidagi jäi ta meist alati tahaplaanile. Võimalus oli ka see, et seda ei pandud lihtsalt tähele. Ümberringi küll kõik puhus ja kõikus, kuid siht ees, ei häirinud see meid kedagi vist. Kui olime pisut mütanud, hakkasime otsima kohta, kus välja võtta oma termosed, et teed juua. Niimoodi astusime rajalt maha ning hakkasime mööda järve minema, et leida selle ääres mõni sobiv ning armas paik, kuhu peatuda. Ka sellega läks lihtsalt, sest ka see sai leitud. Kuigi meil oli lõpuks kohavalikuks mitu paika, leidsime siiski ka endale väga sobiva, armas väikene ringi kujuline tühimik puude varjus, kus ei teadnud tuulest mitte midagi, kui just kõrvu ei teritanud või kaugustesse ei vaadanud.
Niimoodi me sinna maha istusimegi, kuulatasime, vaatasime, rääkisime juttu maast ning ilmast ning jõime teed ja sõime kommi ning Kaspari vanaema tehtud leiba. Nägime teisel pool järve ka teisi jalutavaid inimesi ning tõdesime, et me ei olegi siia seekord üksi tulnud.
Üks asi, mis ära kadus, oli ajataju ning ma pean tõdema, et mulle väga meeldib see tunne, kui mul pole õrna aimugi, mis aeg on ning et ma ei pea selle pärast muretsema, sest ma vihkan seda tunnet, kui mul on koguaeg sada asja, mis tegemist vajavad ning ma ei saa nendega enamikel juhtudel hakkama ja siis ma olengi oma asjadega sassis ja puntras ja püüan kuidagi hakkama saada. Lõppkokkuvõttes saan ka, aga alati niimoodi, et mul endal selle juures ikka võimalikult palju ebamugavustunnet oleks. Ma pean õppima oma aega planeerima, kuid eile mul oli hea meel tõdeda, et minu pärast oleks ajaühikud isegi olemata olla.
Ilus on. Ilus on olemas olla ja ilus on näha ja kogeda ilusaid asju. Tunda, et su ümber on ilusad inimesed. Ma endiselt armastan hommikuti ülesse ärgata, ja tõepoolest isegi siis, kui on koolipäeva hommik ning esimene tund on nii igav, et mu's ei ole pea üldse motivatsiooni end püstigi ajata. Ma tunnen vahel end ise ka kummaliselt, kui suur elujanu minus on ning ma loodan, et äkki ma suudan sellega, olles minaise, nakatada ka kedagi teist, sest raisatud hetked on tõepoolest midagi, mida ei tohiks raisku lasta. Ja see kõlab isegi imeloogiliselt!
Kummaline on ka tõdeda, et ongi käes uus aasta ning enam ei ole seda, et "järgmine aasta ma lõpetan kooli" ja "järgmine aasta ma lähen reisile" ja "järgmine aasta me ei kohtu enam igapäevaselt". See järgmine aasta ongi käes. Niiet nüüd on käes hakata tegutsema veel pühendunumalt nende nimel, mis ennist otsekui nii kaugel olid. Ja seda enam ma kavatsen nautida, sest praeguse seisuga, pole mul umbes poole aasta pärast nii paljugi seda, mis mind praegu elamas ning armastamas hoiab, enam nii lähedal, kui praegu. Vahemaad tulevad vahele ning edasi saab proovida, kas kilomeetrid takistavad midagi, või mitte. Tundes aga iseennast, ei ole ma leidnud veel enda jaoks midagi, mis ületamatu oleks. Lootusetu optimism ja sinisilmsus, aga ma olen ka sellega rahul. Järelikult nii ongi hea ja peab olema. On ilus näha kõiges head. :)
No comments:
Post a Comment