KUIDAS KOHVI OSTES MITTE IDIOOT OLLA?

Ma olen viimased aasta ja natukene peale töötanud aktiivselt kohviäris. Olnud kõrval ning õppinud kohvi röstimist ning sellega seonduvaid tegureid ning üleüldiselt saanud laialdast teadmist endast targemate käest. Lihtsalt õeldes- kohvi on terve suur maailm, mille joomine on palju tavalisem, kui veini oma, kuigi maailm kohvitassi ning veiniklaasi taga on, ma ütleksin, peaaegu täpselt sama. Kes mind teavad, oskavad kindlasti rääkida kaasa minu pikaaegsest veiniarmastusest. Ja mitte sellest kui alkoholist vaid kui kunstivormist ning teadusest. Aga kuna veini keset päeva 3 korda lürpida on ühiskonna poolt endiselt veel pärsitav, siis otsustasin loogiliselt esimesed 8 tundi päevast kohvi peale üle minna.

Iga päev lähen ma tööle ja naudin kogu kohviprotsessi, millest ma osa saan. Ja siis seda osa, kus ma saan uusi baristasi välja treenida. Kogu see protsess on aga viinud lühikese aja jooksul sinnamaale, kus pole kaua aega möödas sellest, kui ma ise ei olnud sugugi teadlik sellest, mida ma päris täpselt joon. Ja siis sellest, kuidas ma igapäev baristana töötades jobudele küsimustele vastama pean. Ja värske mälestus mineviku minast küsimas neid samu küsimusi, on mind toonud selleni, et ma kirjutan teistele omasugustele aasta aega tagasi, kuidas teadlikum kohvitarbija olla, sest 1) enamus meist joob vähemalt 1 tassi kohvi päevas (kui mitte rohkem) 2) ja natukene võiks teada, misasi see ikkagi on täpselt, mida sa igapäev automaatselt jood või ostma tuled. Pean ainult hoitama siin alguses kohe ühe asja ära, et kohvijookide seletused ei vasta Starbucksi jookidele. Starbucksist ostetavad igapäevased kohvijoogid (cappucino, cafe latte, macchiato) on väga kauged originaalretseptidest.

Alustame fun factist (mida paljud meist ei tea): kohviuba tuleb kirsist. Kohvikirss on taim, põõsa sarnane taim, mis annab punaseid kirsse. Kohviuba on nende kirsside "kivid". Kui võrdleme tavaliste söögikirssidega. Siit alates saab nüüd minna väga spetsiifiliseks, aga hoiame lihtsama, ok.

1) 1 VÕI 2 SHOTTI ESPRESSOT? 
- Võib-olla on juhtunud, et kohvi tellides su barista küsib: "Kas üks või kaks shotti espressot (a.ka single or double shot of espresso)" ja sa ei tea päris täpselt mis vastata, seepärast vastad kogeledes "Eee... lihtsalt tavalist." Tõde on see, et ei ole olemas sellist asja nagu "normaalset" või "tavalist".
Las ma selgitan- tavaliselt lähevad inimesed sellest küsimusest segadusse. Et kas siis mo tassi tuleb rohkem piima? Suurem tass? Saan oma raha eest rohkem kraami? Eeee..??
Vastus: Mõtle, milline kohvi sulle maitseb. Tugev kohvijook või pigem piima baasil kohvijook? Tassi suurused jäävad samaks, muutub piima kogus-  ehk oleneb kas sa tahad rohkem kohvi (ja kofeiini) või mitte. Kohvikuteti varieerub, kuid tavaliselt 1shot espressot - 20grammi ning 2 shotti 40grammi. Seega mõtle välja milline kohvi sulle maitseb või situatsiooniti kofeiini koguse tõttu vaja on. Kas tugev kohvimaitsega (2shotti) või õrn kohvimekk 1 shoti näol.
Mõndedes kohvikutes on võimalik sul valida enda kohvitopsi suurus. Varieeruvalt võivad mõned kohvikud suurematesse suurustesse juba lisashoti espressot lisada, kuid enamasti on suuruste vahe piimahulgas. Niiet uuri ja tee selgeks, kuidas sinu enimkülastatavad kohvikud toimivad.

2) HELE VÕI TUME RÖST?
- Kui oled kunagi juhtunud mõnda vähe spetsiifilisemasse kohvikusse, kus su barista küsib sinu käest valida tumeda või heleda rõsti vahel ja sa ei ole päris kindel, mida ta küsib siis:
igapäevaseks kasutamiseks peamine erinevus seisneb selles: hele rõst = õrnema kohvimaitsega, kuid rohkem kofeiini, tume rõst = tugevam kohvimekk, vähem kofeiini.
Hele rõst on maitse poolest kerge, happeline. Tume rõst vastupidine- ümar, täidlane maitse.

3) SA VALID OMA KOHVILE KOHVIOA...
... näiteks väikestes põnevates kohvikutes, kus saad erinevate röstide ning ubade vahel valida (Ethiopia, Columbia, Honduras...) ning siis veel saad valida endale kohvipruulimismeetodi ning su barista abistab sind igati armsalt ning hästi ning te peate terve pika vestluse maha, et sa saaksid endale just sinu maitsemeelele sobiva kohvitassi...
... JA SIIS su barista ulatab sulle su kohvi ja sa lisad sinna piima ja/või suhkurt peale.
Let me tell you a story. Sa ei saa sellest kohvitassist mitte mingisugust erinevat kohvielamust, kui sa lisad sinna piima ja suhkurt. Sa tapad sellega kõik kohvi nüansid, mis annavad sulle võimaluse uut kogemust saada. Ja kui sa ütled, et sa ei tahtnudki sellega kogemust saada vaid lihtsalt kohvi, siis on aja kokkuhoiu teguri mõttes ning kõigi elu kergemaks tehes sul mõtekam paluda enda tavapärast tellimust. Sest nii sa ilmselt raiskad ise natukene enda raha, kulutad kaua aega ning natukene solvad baristat.

4) "ÜKS SUUR CAPPUCINO PALUN..."
- Ma mäletan ise end niimoodi tellides, mõeldes, et saan natukest raha makstes rohkem kraami. Tõde on see, et saad rohkem piima ja kui sulle maitseb megapiimane kohvi, siis ongi fain. Aga kui sa lähed kohvi ostma (ja mitte tavaliselt filterkohvi, sest sellisel juhul saad tegelt ka rohkem kohvi) ja kui see on vaid piimabaasil kohvijook, siis ei saa sa tegelikult mitte rohkem kofeiini vaid rohkem piima.  Seega kui so hommikune unisus või vajadus energiabuustiks viib sind kohvi ostma, siis soovitan väiksemates kogustes kofeiinilakse (topelt espressoga cappucino, machiato, espresso...).

5) MIS ON CAPPUCINO JA CAFE LATTE ERINEVUS?
- Ilmselt on need kaks kõige tavapärasemat kohvijooki, mida me kõik teame ja mida oleme harjunud kuulma, nägema ning ka tellima. Aga igapäevaselt baristana töötades olen aru saanud, et paljud meist vist päris ei mõista nende kahe erinevust, kui mulle tuuakse latte tagasi õeldes, et see on liiga kuum või cappucino peale krimpsutatakse nägu, sest see on liiga väike.
Cappucino on vahune kohvijook, kus on retsepti järgi umbes 1cm piimavahtu, piima temperatuur jääb 60-65 kraadi juurde (st. teda on kerge ja üsnagi kiire juua, sest temperatuur ei sunni teda jahtuma). Koguseliselt on ta väiksemas tassis, sest cappucino on oma maitsenüansilt cafe lattega tugevam- seepärast on oluline ka kohvi-piima vahekord, et liigne piim espressot domineerima liigselt ei hakkaks. Originaalretseptis seisab et cappucino retsept: 1 osa espressot, 1 osa piima ja 1 osa vahtu. Kõik peaksid olema omavahel samas vahekorras.
Cafe latte on eelkõige piimane kohvijook, kus retsepti järgi on umbes 0,5cm piimavahtu, s.t et pool cappucino piimavahu kogusest. Piima temperatuur jääb 65-70 juurde (st. teda on veidi aegasem juua, sest temperatuur võib kohati panna "peale puhuma" või jahtumist ootama). Koguseliselt on ta suuremas tassis, sest cafe latte on oma maitsenüansilt cappucinoga nõrgem- ta on rohkem piimasem.
Originaalretseptis seisab, et cafe latte retsept on: 1 osa espressot, kaks osa piima, 1 (või 0,5) osa vahtu. Piim peaks olema domineerivamas vahekorras.

6) KAS SEE ON KOHALIK KOHV?
-See on ilmselt kõige idiootlikum küsimus millele ma aegajalt vastata saan, seda enam, et ma töötan Islandil. Samas ei ole sellel väga vahet.
Nimelt. Kohvi kasvab ainult teatud regioonides siin maamuna peal ja kohvioad on enamus paikades siin maamunal sisse imporditud toode. Seega kui sa ei taha endast rumalat muljet jätta, küsides küsimust kas too kohvi on kohalik, küsi selle asemel et kas see kohvi on KOHAPEAL röstitud. Seda võid sa küll paljudes kohtadest leida ja teeb ka kohvi ostmise reisidel eriliseks, kui lähed kohalikku roasterisse ning ostad sealt paki kohviube kaasa. Aga "Kas see on kohalik kohvi" võid küsida näiteks mõningates rajoonides Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ning Aasias.

7) KUI SUL VÕI BARISTAL EI TUNDU MARUKIIRE OLEVAT...
-...ja Sa tahad näiteks enda kohvile suhkurt lisada, küsi baristalt, kas ta võiks su espresso sisse enne piima kallamist suhkru sisse panna ja ära segada. See ei ole küll elulise olulisusega küsimus, kuid kui suhkur sulatada eelnevalt väikesesse espresso kogusesse, ning seejärel lisada piim, on maitse tunduvalt ühtlasem ja minu arvates meeldivam. Lisaks kui Sinu barista on teadlik ning oskaja, jääb tema lattekunst ka rikkumata, sest näiteks minul on küll mõnikord kurb kui ma teen maruilusa lattekunsti kohvile peale ja järgmine hetk kui ma selle ära ulatan, näen juba kuidas sinna sisse suhkur peale lendab ning lusikas kõik sassi ajab :( Minul on näiteks üks klient, keda ma tean, kellele ma alati panen espresso sisse 2g suhkurt enne ära. Ja see on okei!

8) KUI SA TELLID AMERICANO...
... siis esiteks Americano on erinevate kohvikuteti erinev selle osas, kas lisatakse 1 või 2 shotti espressot, kuid tehniliselt on ta espresso + ekstra vesi. Seega rohkema veega espresso. Mis on VÄGA nauditav, kui ta on õiges koguses ja Sinu maitsemeele järgi timmitud sobiva veekogusega.
Kuid on üks lihtne "reegel" selle juures. Americano peaks olema alati enne tassis/topsis vesi ja siis lasta espresso vee peale, sest niimoodi jääb alles sinu kohvile crema, mis on see mõnus-hea kohvikreemine osa, mis tuleb alati espressoga kaasa. Tassis on seda lihtsamast-lihtsam ka eristada.

Mulle hetkel ei meenu ühtegi punkti rohkem. Kuid ilmselget on neid natukene veel, kuid ei ole ehk nii väga levinud. Aga kui sa ostad kofeiinivaba-karamelli-single-soja-latte ja su barista näost natukene naeratus kaob, siis ära liiga südamesse võta. See on lihtsalt ühele treenitud baristale natukene kummaline tellimus ja me päris täpselt ei pruugi sind mõista, aga samas ega hukka ka ei saada.
Tõsiasi on aga ka see, et kohvikutes ja kohvimasina taga töötab ka terve hunnik inimesi, kes ei ole tegelikult baristad, vaid on lihtsalt kohvi tegemise mingil moel ära õppinud, omamata mingisugust teadmist õigest piima vahustamisest või espresso-piima-rösti tagamaadest.
...ning tõde on tegelikult ka see, et kuigi Starbucks on üks popp "kohvipleiss" siis kui sa tahad tegelikult KOHVI kui kohvina saada, peaks see olema kindlasti mitte sinu nimekirjas esimene, kuhu minna, sest baristade seas on Starbucks rohkem tõgamise ning naljatamise koht kui tõsine kohvibisness.

PS: Kui sa oled sojapiimaga kohvijooja, mis on jumala ok, aga sa saad alatihti sellise paksu, ebameeldiva vahuga kohvi, siis palu enda baristal, et ta su sojapiima absoluutselt ei vahustaks vaid ainult soojendaks! :)

Aga kui teil on enda kohvi ostmise või kohvi kohta küsimusi, mis teile kohvikutes käies mõnikord segadust tekitab või te ei ole veel leidnud endale õiget kohvijooki, siis võite küsida- ma võin aidata, kui oskan! :)
Loodan, et sellest oli pisut kasu teie järgmise kohviostmise juures! <3 nbsp="" p="">

#icelandstories through analogue camera

Ma ilmutasin mõni aeg tagasi ära ühe vana rulli filmi, mille ma pildistasin oma kõige esimesel aastal siinpool vett elades. Nagu ilmselt juba arvata saate, oli see üks suur hunnik õnne, sest see on alati nii põnev näha, mida sa kaks aastat tagasi nägid! 

Palju maastikufotosi, ilusaid hetki ja inimesi, keda armastan. 

she's like a wind

Ma tegin need fotod '17 suvel. Kummaline mõelda, et juba saan selle kohta õelda, et see oli aasta aega tagasi. Need fotod olid ühed esimesed, mida ma tegin üle pika aja peale seda, kui ma enda fotopausilt taastusin. 

GET UR SHIT DONE THIS YEAR + PLANNER GIVEAWAY

Kas te mäletate, kui ma 2016 aastal kirjutasin blogipostituse ühest planeerijast, mis mo elu minu jaoks palju kindlamalt planeerima hakkas? Ja siis ma sain nii mõnegi vastukaja sellest, kui tore oleks sellist asja teil omada, aga kahjuks oli ta tookord ainult islandi keeles. Ja natukene kummaline oleks endale osta abimees, kes ei räägi sinuga isegi mitte sama keelt, eksole. (aga samas hariv, tho) Igatähes- mul on maruhea meel kaks aastat hiljem siia uuesti kirjutada sellest teadeandega, et SEE ON NÜÜD INGLISE KEELES KA! 

Ma olen loomupoolest selline inimene, kellele meeldib end inspireerida ja motiveerida. Raamatuid loen pliiatsiga tsitaate alla tõmmates või raamatunurkades autoriga vaieldes. Pinterestis teen screenshotte ja raamatupoodides teen raamatutest pilte. Audioraamatud ning motivatsioonikõned on mu kõrvus tihedamini kui Spotify. Ühesõnaga- kõik mis motiveerib mind ilma, et mu enda peas see protsess toimiks, on alati minule suur to-go. Seda enam, et mis puudutab organiseerimist ning asjade valmis tegemist, on minu võime ja ajaplaneerimine viimase kahe aasta jooksul palju tugevamaks muutunud võrreldes selle Anniga, kes ma varem olin. Seega ei pea väga palju mõtlema, kui MUNUMi planeerija kolmandat aastat järjest minuga aastat jagab ning kõik mo plaanid ja ideed kirjapildina siin reaalses elus juba valmis hoiab.

MUNUM  on selline ilus märkmik, mis laseb sul enda unistused ja eesmärgid kohe kirja panna. Mitte paberinurgale ja mitte pea sees kusagile kasti. Sa kirjutad enda eesmärgid üles (kokku saad neid kirjutada 100). Järgmised lehed viivad sind edasi "puu" juurde, kuhu saad kirja panna enda kolm suuremat eesmärki, millega sellel aastal tahad vaeva näha ja siis harutad need eesmärgid lahti etappideks, kuidas seda saavutada, sest me ju kõik teame, et eesmärk ilma plaanita on lihtsalt soov. Ja soovid ei vii meid kahjuks enamasti väga kaugele, kui sellele plaani taha ei ehita.

Seega. Kui märkmiku alguses kogu tõsine protsess on lahti kirjutatud ning endalegi peas selgemaks saanud, kuidas see aasta olla veel parem versioon iseendast, siis liigub märkmik edasi igapäevasesse rutiini, kus kuu ja nädala alguses saad sõnastada taaskord algusesse ära, mida sellel kuul- ja nädalal ette võtad, mis tehtud saama pead ja siis jagad need enda päevade peale ära. Ühesõnaga- sul on võimalus teha 10-minutiliselt täpne plaan, kuidas-kuhu ja millal jõuda. Enda kogemusest pean ütlema, et ma enda 10-minutilist sektsiooni liiga palju ei kasuta, sest paljud mu eesmärgid ei mahu 10 minuti sisse. Samas aga kirjutan sinna näiteks üles, et "jookse postkontorisse ja postita sünnipäeva pakk Eestisse ära". Eesmärk seegi, eksole!

Fotodel näete te küll islandi keelset versiooni sellest, sest mina kasutan seda, aga kui te tahate ka 2018 aastal päriselt midagi saavutada ja tunnete, et teil on selleks lisaks iseendale veel abimeest vaja, kes aitab kõike organiseeritult paberil hoida (sest reaalsuse peate te ikkagi ise looma), siis on teil võimalus seda nüüd Amazonist osta kas HALLI või KOLLAST värvi! (seal on parem ülevaade inglise keelsest raamatust ka, kuidas ta täpselt välja näeb seest)

Siin Islandil on ta väga populaarne- näiteks on praegu käimas "eesmärgikuu" kus kõik, kes MUNUMit omavad, võtavad läbi hästääägi osa "eesmärgikuust", kus terve kuu osalevad kõik, kes enda seatud eesmärki kajastavad instagramis. (näiteks ujumine igal hommikul; smuuti igal hommikul; jooga iga päev jne...)

AGA mis veel parem! Ma armastan seda planeerijat ise nii palju, et ma tahan teile ühe inglise keelse versiooni ära anda! Kuna see ei ole sponsoreeritud postitus või midagi, siis ma mõtlesin tükk aega, et kas ma peaksin teilt paluma midagi tegelikult teha ka selle jaoks, et too saada.

Ega ma midagi muud ei osanud välja mõelda, kui:

- laikige nende uut inglise keelset FACEBOOKI lehte (või kaege ka pire populaarsemat islandi keelset versiooni)

Kui tahad enda sõpradele ka teada anda, siis jaga nendega ka seda postitust. Aga ei pea, kui sa spämmija olla ei taha.

Ja siis anna endast teada mulle, et jagasid, kirjutades siia alla kommentaar (või kui INSTAGRAMIS osa võtad, siis kirjuta IG postituse alla mulle kommentaar!)

Ma loosin selle ühe armsa inimese välja 22. jaanuaril! Hästi lihtsalt põhjusel- see on mu enda jaoks sellel kuul üks hästi oluline ja suur kuupäev, millele minu planeerija praegu hetkel palju kaasa aitab, et sinna kuupäeva 100% edukalt jõuda! 

#PHOTOPOST, PARIS and HER

Mul on selline imelik komme alustada kirjutamist ning siis ühel hetkel see ära katkestada. See tähendab, et mul jääb ühel hetkel hästi palju "drafte" ning tunne, et ma kirjutasin ainult hästi natukene, sest ma ei lõpetanud seda ju ära. Ja siis kui ma millegi pärast selleni tagasi jõuan, saan aru, et tegelikult tegin ma omajagu tööd tookord ära. Selle asemel, et kõike uuesti preagu kirjutama hakata, postitan siia kirjutise mida kirjutasin teel tagasi Islandile, kui Pariisist suvel tulin. Jah, ma olen just niisama kehv selles kõiges, et ma kirjutan siia suvest alles praegu. Aga mis sest ikka, eksole.


06/07/17
"Mu tee on mind toonud tagasi Pariisist Reykjaviki. Esimene juuli viis mind Eiffeli ja kõige muuga tutvuma ning kuues juuli tõi mind tagasi mu jää-ja-tule koju. Reykjaviki tagasi lendamine annab mulle alati mingisuguse teise tunde. Igakord, kui ma lennujaamas oodates näen enda lendu “Reykjavik” kirjutatuna, käib kehast soe kodutunne läbi. Mingisugune segamini tunne melanhoolsuse ning ilusa kurbusega. Ilmselt on siin paljugi teha selle esimese korraga, kui ma olin ametlikult Stockholm-Reykjavik lennule peaaegu kaks aastat tagasi oodatud ja millise ülevoolava õnnetunde see minus tekitas, kui ma hakkasin lennuki aknast Islandit nägema. Teine ja natukene sama palju on teha ilmselt ka selle korraga, kui ma aasta aega tagasi lahkuma pidin, otsekui mõttega, et jäädavalt ja kui katki selle mõtte reaalsus mind tegi. Õnneks tõi mind siia kõik tagasi. 

Seda kirjutades istun praegu lennukis, kõrvus on mängimas Bon Iver. Kui Pariisist õhku tõusime, oli taevasse õhtu jõudmas. Mida rohkem me Islandi poole jõuame, seda rohkem hakkab päikene paistma. Taevas on ülevalt vaadates kõik roosa ning läheb aina sügavroosamaks. Tunne vist on ka peaaegu sama, ainult selle vahega, et ma jään päikest ja soojust igatsema. Ma armastan seda kipitavat sooja torketunnet enda kehal, kui päikene taevas lagipähe kuumab. Viimasel päeval andis Pariis meile 34 kraadi sooja, mille üle ma kordagi nuriseda ei osanud, isegi mitte siis, kui ma mõtlesin, et ma mingitel hetkedel otsekohe ära sulan, sest ma ei lõpetanud tilkumist. Viis korda 24 tunni jooksul duši alla minna oli rohkem reegel kui erand. Viimane kord kui ma Prantsusmaal käisin, sain erandlikult samasugust ilma. Ainult selle vahega, et siis peatusin väikeses linnas kus mu maja ees kasvasid puu otsas virsikud ja need on kindlalt maailma parimad virsikud, mida ma söönud olen! 

Praeguseks hetkeks on päikene juba nii kõrgele tõusnud (kuigi Islandil on kell alles või juba 22:30) kuid päikene on aina kõrgemal. Ma armastan seda osa Islandi juures, kuidas suvel päikene magama ei jõua ning mina niisamuti, sest energiat on päikesevalgusega nõnda palju. Kahjuks jääb soojusest rohkem kui natukene puudu. 

Pariis oli täis tegusi. Et kõigest informatiivset ülevaadet anda, pean vist algusest alustama. Et endale ja teile mäletada. 

Esiti läks meie lend hommikul päris varakult. Lendasime kell üks öösel ning kohale jõudsime kella kuueks hommikul, mis oli ideaalne, sest see andis meile võimaluse esimene päev ka reaalselt kohapeal veeta, mitte reisimisele. Tunnistama peab seda, et natukene unevaeguses olime küll aga selle oskasime me oskuslikult enda jaoks kohvi ja veiniga ära petta. Arutasime just praegu, et kõndisime iga päev 10 kilomeetrit ja mingitel päevadel ka natukene rohkem. Louvres üksi kõndisime kokku 7km. Seega kuue päeva jooksul kõndisime me kokku kuskil 80 kilomeetrit. Ma ei saa õelda, et mingi keha osa valutaks, aga pean tõdema, et kui fookus jalgadele panna, saab tunda, et nad on tavapärasest rohkem liikunud. Põhjus selleks on väga lihtne. Nimelt tahtsime me võimalikult palju näha ning lihtsalt Pariisi tänavatel jalutades andis selleks imelise võimaluse. Saime otsekui tunda, et me ei ole turistid võõras linnas, kuigi ära eksisime me küll piisavalt palju, et seda mitte uskuda. Enamikel kordadel me ei kasutanud ka kindlasti kõige lühemat teed sihtkohta jõudmiseks vaid rohkem mentaliteedil “sinnapoole-sealpool-kuskil”. Tagantjärele mõeldes ei saa küll millegi üle heita. 

Und jagus igasse uneaega ilmselgelt liiga vähe. Neli ja pool tundi oli niisamuti rohkem norm, kui haruldus. Me lihtsalt nautisime liiga palju öösel enda rõdul istumist, veini joomist, jutustades ning vaadates, kuidas Pariis magama suikub. Või kuidas vähemalt päike seda teeb. Inimesed sellega väga kaasa ei läinud, sest nagu suurlinnadele ikka, elu väga ei seisa ega maga. Alati kuskil midagi toimub ja juhtub. 

Pariisi minek oli parajalt spontaane otsus. Algas see kõik sellest, kui me üks päev Isoldiga koos tööl olime ja ta minu juurde sihikindlalt jalutas ja küsis: “Anni. Kas me kogume raha ja läheme reisima järgmine aasta või läheme kohe?” Mind tundes võite ilmselt lihtsalt aimata, et vastus oli rohkem kui mõtlemata ning kergelt tulnud lihtne: “Kohe.”
Esialgne plaan oli minna ja Itaalias kolada. Kui me ühel hetkel kohvikus kohtusime ja enda sõjaplaani pealkirjaga “Italia” valmistama hakkasime, mõistsime peale kohtumise lõppemist, et see võib kujuneda natukene keerulisemaks, kui me mõelnud ja tahtnud olime. Natukene liiga palju kiirustamist, natukene liiga palju raha ja natukene liiga vähe aega. Kõike oli liiga vähe. Ja natukene liiga palju. Isold oli just mantlit selga panemas ja kohvikust lahkumas, kui ma ütlesin, et “Viskame täringut. Avame lihtsalt odavlendude lehekülje ja läheme esimesse kohta mis on 1) odav ja 2) meile mõlemale meelepärane.
Nii sündiski meie reis Pariisi. Kolme minutiga peale kahetunnist Itaalia planeerimist. Asjad lähvad ikka alati niipidi, nagu nad minema peavad, mitte nii, nagu me neid planeerime. Vähemalt enamasti. Vähemalt suuremate asjadega. Niivõinaapidi. Eranditega muidugi. 

Meil oli Pariisis imeilus katusekorter kesklinnas, Eiffelile väga lähedal. Rõdult täitsa ei näinud, sest üks maja oli ees, aga tänaval sellest majast möödudes sai näha küll. Õhtul isegi veel paremini, kui ta tuledes välkus ja sätendas. Rõdult võis näha aga ka tulevihu pöörlemist. 

Kõige toredam ja ootamatum seik kogu Pariisi seikluste juures oli ilmselt imeline kokkusaamine mo imeilusa ning armsa Miinaga. Minu sõbrannaga, keda ma tean ja tunnen juba aaaastaid pikki, kuid Eestis elades ei kohtunud me liiga tihti sellepärast, et elasime teistes linnades. Kuid igakord Tallinnas olles me alati kohtusime, niiet minu viimased Eestis elamise aastad oli üksteise nägemine mitte liiga suur haruldus. Aga alates sellest, kui ma Reykjaviki kolisin, muutus see ilmselgelt keerulisemaks. Ilusa kokkusattumise tulemusena aga juhtus nii, et nii mina kui tema olime kahel päeval samal ajal Pariisis, niiet kui me Moneti muuseumi ees Pariisi kesklinnas kohtusime, oli tunne, nagu kohtuks Kadrioru pargis mitte Pariisis. Erinevates riikides elades on minu arust alati mingisugune ilus ilu sellel, kui reisides kolmandatesse sihtkohtadesse hakkad kohtuma enda sõpradega. Et kui ei saa kokku ühes või teises riigis, saate kolmandas. See muudab maailma möötmeid tunduvalt väikemaks väga kiiresti. Ja see on armas ja ilus tunne. Et see maakera ei olegi üks suur ja lai paik, kus saab ära kaduda. Tegelikult võib see ka väga väikene olla. Ja Miina, mo Miina on niivõrd armas ja ilus inimene, et ma hoiaks teda, kui ma ainult saaks, vist koguaeg enda lähedal! Olen teie peale kade, kes seda Tallinnas teha saavad!

Ühte, mida ma tajusin Pariisis olles (või Prantsusmaal üleüldiselt), et ajast jääb ilmselgelt puudu. Kõike on nii palju ja kõik on nii ilus. Arhitektuur, kultuur, inimesed, ühiskond, kombed… See tunne, kuidas enda maailmapilt jälle suureneb ja laieneb, sest jälle leiad midagi, mis on teistsugune ja millega enne kokku puutunud ei ole. Muuseumid tunduvad liialdades õelduna üleliigsed, sest tänaval kõndimine ning arhitektuuri vaadatates saab juba kultuurielamuse kätte. Tagantjärele vaadates mõistan ma kiirelt, et mu enamus pilte on tehtud kas 1) klassikaliselt inimestest 2) majadest. Ma ütlen, kui ma oleksin vähegi mõistlikuma mõtlemisega inimene, läheksin ma arhitektuuri õppima, sest mo arust on see nõnda ilus. Aga ma vist enamus aega ei suudaks otsustada ja teine pool ajast ei saaks matemaatilise poolega hakkama. Niiet, jääme enda liistude juurde, eks. 

Pariisi jään ma meenutama kella üheni öösel olevad väikesed keldripoed, kust sai alati veini osta. Südaööl eiffeli all istudes viinamarju süüa ja veini juua ning siis ootamatult kastepritsidega ligemärjaks saada. Keset tänavat valjusti ooperit laulda või vaikides lihtsalt seista ning imetleda linna. Inimesi. Elu. 

Mul on vedanud ka siin elus. Ma olen ütlemata õnnelik, sest ma olen endale leidnud siinpool ookeanit inimese, kellega ma saan ilmselgelt mägesi liigutada ja kes, nagu me omavahel õeldes naerame, omab sama "mental disorder"it nagu minagi. Nii palju rõõmu ja naeru ja naeru ja naeru. Nii kerge on end õnnelikuna tunda. Mu endale seatud eesmärk "having good time all the time" pole vist kunagi nii tõene tundunud, kui praegu iga päev ja tulevikus. 

Aitäh, ilus Pariis. Aitäh kõrval tänavas olev väikene pagariäri hommikuste värskete crossiantidega. Aitäh üle tee olev värskete puuviljade turg, kus ma sain hommikul pidžaamaga apelsine ja õunu osta. Aitäh prantslased, et te teete nii head veini ja müüte seda veega võrdse hinnaga. Aitäh soe Prantsusmaa päike. Aitäh, kunst. Aitäh."

Vot selline oli minu Prantsusmaa postitus mitu kuud tagasi peaaegu, et valmis kirjutatud. Oli vaja ainult natukene viimistleda ja juurde lisada. Aga nüüd sai ta tehtud. 

Vahepeal käisin ma ka Eestis. Ja kui ma Eestist tagasi tulin, otsusasime me Isoldiga, et on aeg uuesti minna ja läheme kahe nädala pärast Šotimaale. Tema esimene, minu teine. Olen väga õnnelik ja elevil. Süda põksub alati natukene kiiremini, kui mõte selleni läheb. Ja viimasel ajal läheb väga tihti. 

Ma loodan, et teil on kõik hästi ja ilus.