#icelandstories I

Avastasin, et ma olen üsna vähe pajatanud tegelikult sellest Islandimaast, kus ma kogu oma olemisega paiknen. Mis on samal ajal ka väga suure info raiskamine, sest Island annab kirjutamise materjali ikkagi omajagu. Seega ma otsustasin, et ma alustan enda blogis (et enda igapäevaelune blogi ja siis see mõtlik-kujundlik blogi, mida te seni tunnete, siiski koos ja lahus hoida) natukene erandatud postitustesarja, kus ma proovin rohkem kergemalt ja igapäevasemalt kirjutada. Võib-olla see on järjekordne minu enda taltsutamine saagast "kirjuta-anni-rohkem-võta-end-käsile" žest, kus ma proovin end kirjutama motiveerida, aga hei, kaotada ei ole ju midagi. Ainult võita, niiet eks ma siis proovin. Lisaks on sellise "rubriigi" kirjutamine ka tunduvalt vähem aeganõudev ning lihtsam kirjatükk nii kirjutada kui lugeda. Aga, et te saaksite mind ka raja peal hoida ja motiveerida (mitte, et ma seda nõuaksin, eksole), siis tundke alati vabalt enda küsimustest teada anda, millele ma ehk oskan vastata oma järgmises kirjatükis. Eks see jää-tule maa ju ole nii küsimusi ja müstikat täis.

Täna on Islandil järjekordne klassikaline islandi-ilma-päev. Kui hommikul oli enamvähem, siis lõunaks saabus tuul, mis on ebamugav ning väljas olemist üleliia palju ei soosi. No siuke külm ookeanibriis, mis igal sammul päris rajalt maha ei võta aga lageda peal olles iga kolmas samm on natukene tuulest mõjutatud küll. Kuna mul on täna üle pika aja esimene vaba päev töölt, otsustasin sellest hoolimata peale Fred Jüssi raadiosaadet kuulates ja Eestimaa looduse igatsuse vaimus seda tuult trotsida tema negatiivsete omaduste poolest ja otsustasin näha ainult head. Seega tõmbasin enda tuulelumetormivihma parka kurguni, mütsi pähe (mis tegelikult palju ei aidanud, sest tuul puhus ikka kõrvades veel tund aega hiljem edasi) ning kappasin enda maja taha ookeani äärde. Tahtsin kuulata vaikust ja kuidas ookean siin mühiseb, olles kasvanud mere kõrval. Lõpetasin aga korjates rannaäärest mere poolt lihvitud klaasikilde, mis tuletas mulle Kaspari emmet meelde, kui ta mulle kunagi mere ääres jalutades rääkis, kuidas talle need meeldivad ja kui kaunikesed need on. Nõustusin ja nõustusin topelt täna, kui neid peotäie korjasin ja tasku pistsin. Kahe aasta jooksul esimesed, mida leidnud olen. Mõtlesin, et miks küll, sest ookeani ääres jalutanud olen ma siiski omajagu. Avastasin seejärel, et olen alati olnud natukene "metsikumates" ookeani äärealadel. Oma maja taga oleva ookeani kaldal olen vähem jalutanud. See tähendab, et vähem külg-külje kõrval. Olen kasutanud seni mugavndatud radu. Miks, ei tea. Mulle on ju alati meeldinud kive otsida ja neid korjata.

Kividest rääkides, siis Islandil oli (selline naine, nimega Petra, kes elas Stöðvarfirðis, kes käis jalutamas ja korjas kive. Ja käis mägedes, ja korjas ka kive. Ja konkreetselt vedaski igas suuruses kive koju. Mõnikord ronis mäe otsa, leidis sealt ühe suure ilusa kivi mis talle meeldis, aga ise ei jaksanud ära tuua. Siis jalutas alla tagasi, otsis paar kalameest, võttis need endaga mäe otsa kaasa, et nemad talle kivi alla veaks ning tulid uuesti koos kiviga alla tagasi. Kive saigi proual omajagu ning nüüd on tema kodust tehtud muuseum, nimega Petra's Stone Collection.  Kõlab väga millegina, mida mina teeksin, kui ma lõpetan aastate pärast üksi ja vallalisena koos oma kolme koeraga kusagil mägikülas Islandil. Ma juba paar aastat tagasi alustasin kivikorjamist, kui enne esimest korda Islandile kolimist oma toas suurpuhastust tegin ja end veensin, et mu kivikollektsioon on rumal ja ämbritäie kive seejärel ära viskasin. Petra annab tõestust, et vist poleks pidanud...

Minult on küsitud küsimusi islandi keele kohta ning seda, kuidas ma sellest aru saan ja kas ja mis tasemel ma seda ise räägin, sest kes islandi keelt kuulnud, saab aru, et see on paras päkapikukeel. Selles suhtes armas mõelda, et mu keelepagasisse kuulub kaks väikest maailmakeelt, mida ma mõistan ja rääkida oskan- eesti ning islandi keel. Kummagagi pole üleliia palju teha, samas annab suure eelduse tunda end koduselt ja tegutseda nende keeltega, kus kultuur õitseb igatipidi.
Muidugi ei räägi ma kahjuks keelt täiesti ludinal ja islandlase tasemel, mida minu pooleteisest siinolemise aastast võiks ja samas ei võiks oodata. Aru saan see-eest kõigest. Rääkides ma hätta ei jää ja enda asjad saan räägitud. Keerulisemate ning pikemate eneseväljenduste juures võib lihtsalt juhtuda see, et ma ei ütle täpselt seda, mida ma mõtlen, sest vajalik sõnavara on puudu ning pean toimetama enda olemasoleva sõnadega, mis olemas on.
Keele noppisin üles, nagu keelt ikka. Esimest korda tabasin seda, et keelt ongi ikkagi palju lihtsam õppida kohapeal, kui koolis koolipingi taga. Kui saaks kuidagi ühendada selle, et koolipingis õpitu ning kohapeal kogetu, oleks ilmselt keeleõppimise protsess imekiire ja tulus. Praegu pean endale koolipinki ise tegema. Grammatikat mulle õpetati. Peaksin veel juurde õppima- ise tunnen, et pole piisav. Aga step by step ja mõnikord steps by step.
Islandlased räägivad aga ka väga head inglise keelt. Mõnikord kahjuks liigagi head, et motivatsioonist oma mugavustsoonist välja tulla ja islandi keeles tervet vestlust purssima hakata, on väga ebamugavaks tehtud nende enda hea inglise keele pärast. Vanemad inimesed muidugi vähem, nagu Eestiski, aga siiski. Ka 60-70 aastastega saab hästi inglise keeles vajadusel hakkama, kui sa just vana põlise Islandlasega kokku ei satu, kes kogu oma elu põhjas väikeses kalurikülas elanud on. Samas on ikkagi tõde paljugi see, et Islandi keel on oma olemuselt minu arust nii imeliselt ilus, et endal tekib lihtsalt tahtmine seda võimet omandada ning rääkida sama ilusasti, nagu teisedki. Lisaks mõista kõike seda kunsti- muusika, luule, kirjandus, filmikunst...

Lisaks uuriti minult, et kuidas siis selle Islandi krooniga on, sest teada on, et ega see riik siin üleliia odav ei ole ning Eestist tulles peab ieorosi taskus natukene rohkem olema, kui muidu.
Selles osas ma pean nõustuma tõepoolest, et odav siin ei ole. Samas teeb asja kergemaks asjaolu, et palgad, mida teenid, on siiski õigesti elades, on suhteliselt elamisväärsed. On muidugi erandeid, kuid mina üleliia kurta ei saa. Ma ei ole väga laristaja ning olen avastanud, et olen pigem viimasel ajal koguja ja ühe korraga suure summa ära kulutaja kui igapäevaselt natukene.
Ma ei ole enne selle artikli kirjutamist põhjalikku eeltööd täpsete hindade ja kalkulatsioonidega teinud, aga paar hinnanäidist:
liiter piima, mida ma viimati ostma pidin, maksis kuskil 280 ISKi, mis on umbes 2,37€. Üüri maksan mina oma toa eest a.ka korruse eest, kus üleval korrusel elab veel kaks tüdrukut, peaaegu 700 eurot. Elan ma aga kesklinnas ning heas rajoonis. Samas, selle sama raha eest saaksin ma Tallinnas üürida Kadriorus tervet korterit.. ja mitte halba korterit.
Pilet ujulasse  a.la Nõmme ujula, maksab 900 ISKi, ehk 7.50€. Üks bussipilet, näiteks Taksopargist Vabaduse väljaku peatusesse, maksab 440 ISKi. Mis on 3,65€.  Kui tahad veel järgmise bussiga kolm peatust sõita, maksad uuesti.
Vesi ja elekter see-eest liiga kallid ei ole, sest teadagi veest islandil puudust ei tule ning soojusest/elektist niisamuti, sest seda toodavad islandlased peamiselt hüdroelektrijaamadest, sest langev vesi on ööpäevaringselt käes.
Lisaks meeldib mulle see ilus mõte, et Islandilt on mul alati odav igalepoole mujale reisida, sest elu on enamikes kohtades odavam, kui siin. Lennupiletid New Yorki/Torontosse/San Fransiscosse on Reykjavikist palju odavamad kui lennata Tallinnasse. Seega ma parem toidan jõudsalt enda hoiupõrsast ja lähen ühel hetkel uitama!

Praegu on kell aga saanud umbestäpselt üks öösel, ma olen küpsetanud täna kolm kooki, sealhulgas tiramisu ning Sandra Vungi maailma parim banaanileib. Mul on pea täna omajagu aega valutanud ning mul on homme väikevenna sünnipäev, enne mida ma tahan produktiivne olla, niiet mul on täpselt õige aeg teile postitus avalikuks teha ja endal see kinni panna.
Seega- tere tulemast minu uude blogisarja, kus ma jutustan teile igapäevaselt toredaid lugusi. Proovime vähemalt, eksole. Ja veelkord- kui teid miski huvitab, siis tundke end vabalt seda siin küsida. Vastan hea meelega, kui vähegi oskan!
Pai!