Istun praegu oma ühes meelispaigas- Icelandair Hotel Marinas, mis on täpselt sadama juures, niiet istudes näen ma vaatega ookeanile, mägedele ning seisvatele laevadele-pisipaatidele. Ma söön ilmselt ühte oma meelismagustoitu, mida ma ainult siin salaja söömas käin ning selles on nii palju kaloreid ja suhkurt, et ma olen igakord peale selle söömist mõnusa laksu all. Aga see šokolaadibrownie maapähkli-iirise katte ning röstitud india pähklitega on nii "to die for", et minu "palun kõige suurem kohvi, mida te mulle anda saate" palvele, on see tükk kooki kui kirss mo olematul tordil. Täna on ilus ilm. Pisut tuuline kuid nii, et kaabu peast ei lennanud. Pigem on see tuul just selline, mis laseb meenutada, et ma elan ikkagi Islandil. Tuulevaikus muudaks selle kummaliseks. Päike paistab vahelduva eduga pilve tagant ning teeb näole pai. Karastunud islandlased kõnnivad juba t-särkide ning maikadega õues. Minagi mõtlesin täna hommikul, et kui homne hommik samausuguseks kujuneb, jätan mantli hommikuse jalutuskäigu ajal koju ning asendan selle hoopis oma sooja kampsuniga. Mantel hakkab saama juba üleliigseks. Mo selja taga räägivad kaks islandlast Islandimaast ja selle ajaloost. Raadios laulab vaikselt Norah Jones ning ma mõtlen, kuidas panna siia kirja neid mõtteid, mida ma ammu mõelnud olen.
Ma olen Islandil olnud peagi üheksa kuud. Ma armastasin seda riiki enne, kui ma siin kunagi olnud olin. Siin olles on see armastus aga täiesti uued möötmed võtnud ning ületanud nii paljugi piire. Lähedamatele inimestele olen juba rääkinud ning proovinud seletada, kuidas mu sees on esmakordne tunne, mida ma ei teadnudki, et tunda saab, et mul on siin maailmas olemas kaks koduriiki. Ja seda tegelikult ka väga arusaadaval põhjusel- mul ongi siin Islandil oma kodu. Koht, kus sa tunned end turvaliselt ja vabalt. Saad olla sinaise oma heade ja veadega. Tavaliselt omavad inimesed sellist paika ühekordselt. Ja klassikaliselt ka ühes riigis. Ma ei tea miks ja kuidas on mu elus vedanud nii, et ma saan nimetada endale kahte paika kahes eri riigis, mida ma mõlemat jäägitult armastan. Seda seda ma tõesti teen.
Kui ma siia tookord, 2015 aasta augustikuus esmakordselt maandusin, ei teadnud ma absoluutselt mis otsuse ees ma üheksa kuud hiljem olen. Kas jääda või minna? Kui minna, siis kuhu? Edasi või tagasi? Kumb on õigem, kumb on valem? Kus ma seda saavutan, mida ma tahan? Kui ma mõned kuud tagasi olin pea sajaprotsendiliselt kindel, et ma jään oma olemist Islandile kannutama, muutusid mõtted siiski ajapikku natukene teiseks. Ja ma ei ole siiani kindel, et see plaan, mille juurde ma praegu jäänud olen, on see, mida ma siiski tahan. Ja kuidas selles kindel olla, oeh, ma tõesti ei tea.
Olen alati rääkinud, et tuleb minna selleks, et saaks tagasi tulla. Äraminemine annab selle imelise-imelise kogemuse, kuidas sa hakkad hindama ja armastama veel enam seda, mis sul olemas on. Sel päeval, kui ma augustikuus Eestimaalt lahkusin, hüüdsin ma sama lauset- "Tuleb minna selleks, et saaks tagasi tulla!". Millega ma aga absoluutselt ei arvestanud oli see, mida ma siit eest leian. Et ma hakkan siin armastama kõike, mida näen ning puutun. Et ma ei kujuta end siin mitte elamas enam ette...
29.märtsil vajutasin ma "saada" nupule, kui olin täitnud ära oma avalduse Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Oma kaalutluste tulemusena olin leidnud, et olgugi, kui palju ma armastan kõike siin, ei paku ükski leitud kool mulle täpselt sellist erialast haridust, nagu ma oma viie, kümne ning viieteistkümne aasta plaani ette kujutanud olen. Seega, kas ma saan õelda, et ma olen siis sellega oma otsuse teinud? Et 28ndal juunil olla usinalt sisseastumiseksamitel, tähendab see, et oma esimese hunniku asju pean ma kokku kraamima juba vähem kui kolme kuu pärast. Kas ma kujutan seda ette? Pean vastama, et ei. Ei kujuta. Üldse mitte.
Tegu on vist väiksemat sorti paanikahooga ning sellega, et ma ei tea päris täpselt, kuhu ma kuuluma pean. Kas ma tahan Tartusse kooli sisse saada? Jah, väga-väga palju! See kool on mu plaan olnud juba 3 aastat ning ma ei loobu oma pikaajalisest ideedest üldse mitte lihtsalt. Aga kas ma teen selle otsusega õigesti, kui ma Islandist sellega vähemalt neljaks aastaks loobun? Et ma ei ärka igapäevaselt enam Reykjavikis, mille nime nähes ja kuuldes mul alati miski õnnelik tunne sisse tuleb. Kõik mida mõtlen ja kõik küsimused, mida ma endalt küsin, vastan ma nii, et ma peaksin oma asjadega Eestisse tagasi tulema. Aga igakord kui ma küsimuste küsimise endalt lõpetan, poeb hinge istuma üks väikene ning hästi õnnetu lind ja hakkab seal siis nutma. Kuidas ma saan jätta midagi nii suurt ja kallist? Kuidas ma jätan midagi, mida ma armastan?
Ilmselt saan ma hästi suuresti siin tuua paralleele sellega, kui ma tookord Eestist lahkusin ja Islandile tulin. Ja siis ma kirjutasin sarnase murenoodiga postitusi sellest, kuidas mo süda tilgub sellest verd, et kuis ma suudan jätta Eestimaale terveks aastaks ajaks inimesed, keda ma südamepõhjani armastan. Ja kuidas me toimime pärast aastat aega edasi? Toimime imeliselt. 2400 kilomeetrit on küll vahel ning mõnikord on pettumus ning kurbus seepärast suurem, kui ta kohapeal oleks, kuid ületatav. Kergelt ning arukalt. Ehk laheneb seegi probleem peale asjade sisseseadmist ise?
Ma olen sedasorti inimene, et kui ma sean endale miski eesmärgi, mis teenib pikemat perspektiivi ning segunenud suure soovi-unistusega, siis ma sellest eriti kergelt ei loobu. Ta lihtsalt kinnistab kanda minus ning kasvabki seal seni, kuni on soodsad tingimused neid teosks tegema hakata. Mina lubasin endale, et kui mo tee mind siit Islandilt alates sügisest täielikult ära viib, luban ma endale seda, et aastas vähemalt korra tulen ma Islandile, et selle kohaga siin tugevas sidemes püsida. Nii, nagu ma teen Eestimaaga.
Praeguse seisuga on mu "otsused, otsused..." viinud selleni, et juuni lõpus tulen ma Eestimaale, et Tartus teha oma koolikatsed edukalt ära. See, kas ma tulen ülejäänud suveks veel Islandile, on küsimärgi all. Ning kuna Tartu on mo plaanis, siis rohkem kui suure tõenäosusega baseerun ma sügisest väikeses puust linnast (kus ei ole merd ega ookeani.. kas seal klaustrofoobia tekkida ei saa sellepärast???).
Aga Islandi kunstikooli saatsin ma ka just avalduse ära.. Oh, Anni. Mida sa küll teed endaga.
No comments:
Post a Comment