Ma ei ole kunagi olnud väga suur jõulude armastaja. Viimane mälestus mis mulle meenub, kus ma veel jõuludest vaimustuses olin, on 14 aastat tagasi, kui ma ilmselt olin viie-kuuene ning pidasime seda oma vanas maamajas kogu perega. Tol korral teadis lumi ka veel, millal normaalne tulla on ja et hilinemine ei ole okei. Seega mäletan neid jõule päris hästi, kus jõuluhommikul sussi sees sinise paberiga trühvlikomm oli ning vana talumaja kuumaks kõetud ahjude pärast nii-nii soe oli! Ja kui peale söömist välja sai mindud, oli terve hoov värske ning paksu lumevaibaga kattunud. Ei tea isegi, aga millegi pärast on see jõul nii hästi meeles. Aga mida suuremaks ma kasvasin, seda vähem ma jõule nautima hakkasin kuni selleni välja, et vähemalt eelneval kolmel aastal olen ma valjuhäälselt välja õelnud, et jõulud on tobedad, ülehinnatud ning mulle ei meeldi jõulud. Kuni selle aastani...
Islandile tulemine on üleüldse päris palju minus muutunud ning kasvatanud mind suuremaks inimeseks. Mitte vanuse ja täiskasvanlikkuse poolest, vaid vaimses mõttes. Ja sel aastal ma olen oma põlguse jõulude vastu ära kaotanud. Millegi pärast tundub see kõik nüüd nii tore, rahulik ja ilus. Jälle nagu siis, kui kuuene olin! Ilmselt on sellel ka suur mõju siinses ühis- ning keskkonnas. Sel aastal algasidki jõulud mul siin eriti vara, sest esimene jõulupidu sai juba sel pühapäeval peetud, kui me Selfossi mu Islandi vanavanemate juurde sõitsime. Mul on siin elades kujunenudki välja täiesti iseenda Islandi perekond, mispärast armastan ma seda paika siin ka täitsa oma teiseks koduks kutsuda. Seal kus on su pere, seal on ju ka kodu. Ja tore on mõelda, et siin maailmas on vähemalt kaks paika, kus on kodu ja saab ennast hästi ja turvaliselt tunda.
Ma päris täpset ülevaadet veel Islandi jõuludest ja selle erinevusest Eestiga tuua ei saa, aga sealiha asemel söövad islandlased rjúpat, mis on niiii armas väikene lind, niiet kui te selle linnu nime peale valjutate, siis teile avaneb üks armas googlest leitud pilt. No vaadake ta jalakesi! Ma ei kujuta ette, kuidas neid süüüa saab. Nii nunnud ju! Lisaks söövad nad maguskartulistest tehtud kartuliputru, mis harjumatult minu söögitaldrikult üle jäi. Nimelt ma ei ole väga pirtsakas söögiga ja mulle ei meeldi väga valiv olla söögi suhtes. See aga oli nii kummaliselt magus, et ei sobinud üldse selle imehea seenekastmega, mis selle kõrval taldrikul oli. Ja siis muidugi süüakse palju lammast ja vähemalt minu peres enamasti suitsutatud ja seejärel keedetud kujul. Tuba lõhnab seda tehes igatähes nii, nagu oleks keegi paki sigarette toas ära suitsetanud.
Sel laupäeval on meil kodus suur jõulupidu, kuhu tuleb palju häid ja ilusaid inimesi. Siis on ainult üks terve nädal veel jõuluvaba ning siis saabki juba koos kuuse ja kingituste ning koduse jõulusöögiga jõule pidada. Niiet kui ma seda blogipidamisega ree peale saan ning õpin ära, kuidas kirjutada oma elust kohe ja aktuaalselt, võiks eeldada, et detsembrikuu on täitsa jõulune. Ma pean seda asja lihtsalt natukene veel õppima, kuidas oma päeva igapäevaselt kajastada.
Lisaks jõuludest rääkides olen ma kingituste hädas. Mul on küll omajagu kingitusi välja mõeldud, mida teha, kuid kõige raskem on minu arvates kummalisel kombel lastele kingituste tegemise. Võiks ju arvata, et lihtne on mänguasjapoodi sisse kõndida ja osta sealt midagi ilusat, mis positiivne tundub, aga samas ma ei taha mitte kuidagi oma rahaga toetada liigtarbimist ja mõttetute esemete ostmist. See ei ole mo teetass mis aga toobki mind probleemini- mida kinkida lastele vanusevahemikus 2-12 ? On teil ideid? Kui on, siis ma võtaksin need heameelega vastu!
No comments:
Post a Comment