KES MA OLEN??????

Olen tagasi kodus. Tegelikult juba vist nädalake. Ei, mitte päris, aga peaaegu. Esmaspäeval saab täis. Mitte, et see midagi ka loeks. Ma olen tegelikult selle kirjutamiseks siin omajagu aegagi võtnud, aga see ei ole kuidagi õnnestunud. Ja ma saan ka täiesti aru, sest.. et need õiged mõtted, mida kirja panna tahad, tulevad ikka omal ajal. Peas ujuvad küll oma aja, kuid kirja saavad ühel teisel ajal. Noh, teine aeg on nüüd. Ma olen kahenädalaselt filmivõtetelt nüüd tagasi ning alustasin kodus muudatustega. Tirin ja kraabin ja pahteldan ja värvin. Nagu üks õige töömees.

Olen üldse inimestest natukene eemale hoidnud kogu selle aja, sest ma kardan, et mul on kallal miski kergemat sorti identiteedi kriis. Ma ei tea enam kes ma olin, olen või olla tahan ning mis ma teha tahan ning kus ma olla tahan ning kuidas sinna "ma tahan" üldse jõuda. Ja seda kirjutades tundun ma uuesti, kui miski depressiivne 14-aastane pubekas, kes on läbi elamas oma esimest õnnetut armastust ning ei suuda otsustada, kas armastus on mõttetu pask või tasub ikka veel proovida. Nii hull asi ei ole, aga ma vajan lihtsalt aega... ja ruumi. Iseenda jaoks. Ei suuda tegeleda teiste inimestega ning nende tühjuse või sisukusega. Sellepärast ongi hea pahteldada ja värvida kodus olevaid seinu ning mõelda. Vahest ka jalutada ja muusikat kuulata. Ja siis külastada üksi raamatupoodi.. ja lugeda. Üksi.

Olgu, tegelikult võib-olla inimesed mu ümber aitaksid mul otsustada iseenda eksistentsi üle. Mul on selline naljakas asi, et ma tean vist kes ma olen ning millisena see ka välja paistma peaks, aga miskipärast on minu ümber vist inimesed, kes ei lase mul alateadlikult selline olla. Ja siis tekib jälle mingi inimlik hirm üksiolemise ees, et kui ma nüüd hakkaksingi äkki iseendaks, siis mis saaks edasi, kui mu praegu olemasolevatele inimestele see ei sobiks ja jääksin siis täitsa üksi. Tegelikult ma tean vastused. Need on kõige lihtlabasemad ja loogilisemad, aga nendesse end uskuma panna, on natukene keeruline. Või üldse... see oleks elumuutev ju.

Ma olen vist alati otsinud midagi.. rohkemat. Usun alati, et midagi on veel, kui kõik on juba otsekui nähtaval. Midagi on ikkagi varjatud, midagi on veel. Ja ma tunnen, kuidas selle kõigega ma hakkan ühtedest inimestest eemalduma, samal ajal teistesse rohkem pühenduma. Ja teate. Ma vihkan seda ka. Ma vihkan enda juures seda, kui melanhoolne ning täiesti mõttetult keeruliseks ma enda jaoks asju suudan ajada. Selle kõige kõrvale tahaksin ma ühte parajat portsu pohhuismi ning hunnik enesekindlust. Ja ma tean, et ma oman ka neid, kuid miskipärast ei taha nad minus eriti esile tõusta. Nii vastuoluline, nii keeruline.

Mingi hetk mulle tundub, et ma hakkan vanaks jääma. No mitte selliseks kortsuliseks ja vanaema möötu, vaid lihtsalt. Kuidagi on tunne, et kasvan otsekui millesti välja. No, et mingid naljad ei ole enam naljakad ja mõned asjad ei oma enam tähtsust, mis enne olulised tundusid. Ei viitsi enam kuidagi. Ei taha ka. Tahaks keskenduda nüüd millegile, millel tõesti on tähtsust. Millegile, mis püsib, millegile, millel on kestvust. Mitte ühekordne ja yolo.

Aga samas tahaks seda ka...

Ja nüüd ma kindlasti paari päeva jooksul mõtlen välja, et ma ei suudagi midagi olla ega sellel teemal välja mõelda ja seega lähen tagasi mingi basic me juurde. Aga võib-olla ei lähe ka.
Ma tahaks õelda, et raske on, aga tegelikult ei ole. Lihtsalt natukene segamini on. Ja seda kõike ma eiran aga samal ajal seedingi kohati oma narkolaborit meenutavas toas lihtsalt istudes ning raamatut lugedes ning mõeldes oma mõtteid. Ma arvan, et ma pean midagi looma hakkama, et oma mõtted selgemaks saada ning samal ajal kunstiinimesele kombeks midagi luua. Luua.

Andke andeks mulle mu segadus ja pildid, mis pea midagi ei räägi.



mul on akna taga kaks tuvi ning kui ma pikali voodis olen, näen ma nende tegemisi. Nad ehitavad suure tõenäosusega mu majakatuse kahe katuse vahele endale midagi pesataolist. Ja tihti isutvad nad mu akna taga ning piiluvad aknast sisse. Ma ristisin nad Puškiniks ning Žannaks. Nad kulu-kulutavad hommikuti nii valjusti, et ma ärkan. Köögis süüa tehes tuleb venilatsioonist pliidi kohal ka kulu-kulu-kulu. Ma olen varsti tuvidega üks.