BYE-BYE 13

 Major Lazer - Get Free

Ja boom! Aastanumber ongi sama kiirelt vahetunud kui... kui 12 muutus eelmine kord 13'neks. Kui ma kolmekümne esimesel kodulinna kuuse all kükitasin ning uut aastat ootasin siis paar minutit enne südaööd tuli mulle miski paanikahoog peale, mis mind tabab siis, kui ma teadvustan endale, et aega enam ei ole. Selline tunne tekkis ka seal. Kuna ma olen selline inimene, kellele meeldib elus igale asjale mingi tähendus leida ning panna, siis minu jaoks ei ole aasta vahetumine lihtsalt... numbri muutmine. Mulle meeldib mõelda, et nüüd hakkab üks ring uuesti ja eelmisesse aastasse saan jätta mingisugused asjad, mida ma uude kaasa ei taha võtta janiiedasi. Ja siis mul peas ketraski seal hunnik mõtteid ja tundeid läbi. A sain hakkama. See tunne laabus kiirelt.

Ma tegelikult mõtlen ja tahaksin teha mingisugust kokkuvõtet ka sellest aastast, mis nüüd seljataha jäi. Mingid mõtted mul ka olemas selleks on, kuid see vajab hästi palju aega. Mingisugust pildid-kokku postitust ma teha ei taha, seda saab igaüks arhiivi alt ka leida. Aga minu see aasta oli.. nii palju. Ja teate kui hea on mõelda, kui aasta, mis seljataha jääb on hästi kirju ning elamusterohke, sest see annab lootust, et oh, järgmine aasta on suure tõenäosusega samasugune või veel parem veel. Ma igatähes tean, et see aasta toob mulle viimase kooliaasta alguse ning järgmiseks aastaks on seda järele jäänud vaid pool, niiet tegelikult on natukene hirmutav mõelda, et miski, mis on nii kaua kestnud, on peagi lõppemas...ning kui ma olen kaheksandast klassist alates õelnud ja mõelnud, kuidas ma kooli lõppu ootan, et reisima minna, siis nüüd ma muutun juba ette natukene kurvaks ära, et see kõik varsti läbi saab. Just alles oli seda NII palju ees....

Ja ma tean, et uus aasta toob mulle veeel niiiiiii palju asju, et ma vist ei suuda seda kõike hoomatagi ühekorraga, kui ma teaksin mis tulemas on. Seega on hea, et kõik on igasuguse aja taga ning nad tulevad välja sealt siis, kui selleks õige aeg on. Lihtsalt minu arust on niiiniii huvitav mõelda niimoodi, et ees on tulemas nii palju neid hetki, kus ma kohtan inimesi, kellest mul praegu õrna aimugi ei ole.. ja veedan nende inimestega aega ning räägin juttu, kellest ma täna absoluutselt mitte midagi ei tea. Mööduv tõi küll minule nii palju toredaid inimesi juurde, kelleta ma ei kujuta küll ette, kuidas ma varem toimida sain.

Ja mul on natukene kurb enda pärast, et ma selline lohh olen endiselt, et siia nii vähe enda pilte ning edast jagan.. Ma olin vahepeal nii palju selle eest väljas ja sellel eesmärgil, et see blogi kunagi palju lugejaid ning kuulajaid omaks ning nüüd ma olen lihtsalt rumal ning ajanappuses kannatav inimhing, kes ei suuda siia kirjutada... Kuigi eks omajagu häbi ole ka see, et mu kaamera ei ole ammu sellist kasutust leidnud, nagu.. siis kui mul veel kiire ei olnud. Pühapäeva hommikud on kujunenud nendeks hetkedeks, kui ma temaga paar tundi aega saan veeta. Näiteks igatsen ma niiiii meeletult modellidega tegelemist ning moefoto pildistamist. Lihtsalt NII meeletult! Ma tahan kindlasti üks nädalavahetus end ja enda tiimi kokku võtta ja pilti teha! Lihtsalt.. pildistada!

Mul on muide idee üle mitme blogimise aasta teha esimest korda midagi sellist, kus ma teile päriselt ka midagi ära annan.. Midagi teiega jagan päriselt, sest ma ilmselt ei kirjutaks siia enam ega mind ei motiveeriks ka midagi, kui ei oleks teid, kes minu followerite listis on. Seega. Mul peaks kõlksub selline idee, et ma teeks koos oma fotolehega fatšebuukis sellise vahva asja, kus üks armas inimene saab endale võimaluse minu kaamera ees olla ning ma teen temast ilusaid fotosi. Kas selliseid ilusaid kunstifotosi miski temaatikaga, nagu ma enda vabast ajast teen või siis miski moefoto sarnast. Selle saab too väljavalituga (noh, arvuti valiks neh) kokku leppida.. Mis te arvate, kas siuke asi toidaks ära, või kogun ma veel natukene hoogu selle jaoks?
Teie olge tublid ja püsige endiselt lainel, nagu ma teid alati palun. Kallidpaid ning näeme-kuuleme varsti!