Then the snow started falling, we were stuck out in your car. You were rubbing both of my hands, chewing on a candy bar.
Tundes kohustust ning tugevat soovi lihtsalt kirjutada, otsustasin täna, üle kolme nädala esimesel vabal päeval midagi siia kirjutada. Mu elu on viimastel kuudel täpselt nii kiire, et koju jõudes leian energiat veel vaid voodisse ronimiseks. Ja nii päevast päeva, nädalavahetused kaasaarvatud. Koolivälised kohustused on kuhjunud pudrumäe kõrguseks, kuid sellegi poolest tulen ma hästi välja. Hästi välja ajaga, mida praktiliselt polegi. Kusjuures, just hetk tagasi ma leidsingi end mõtlemas selle üle, kui kiiresti on aeg läinud. Kuigi ma näen ja tunnetan tema kadu igapäev, siis kohale see ikkagi täitsa niimoodi ei jõua. Näiteks on mul tunne, et mul on ühtede piltide tegelemisega veel aega. Kui ma aga hetk tagasi vaatasin, millal ma need tegin, avastasin, et need on septembrikuus pildistatud... ja siis avastasin, et preagu on ju detsember... ning see on ka kohe varsti läbi.
Lisaks sellele, et september on digimuutunud detsembriks (ma päriselt ka ei tea kuidas), siis avastasin, et see aasta on minu elust otsekui mu lemmikaastaeg, sügis, välja jäänud. Mul ei ole praktiliselt mitte ühtegi pilti selle aasta sügisest, kuigi plaanid olid meeletud, mida korda saata. Päriselt ei jõudnud ma aga pea mitte ühegi teoni. See-eest on selle sügise füüsilised teod korvanud absoluutselt igasugune vaimne tegevus, mida üks inimloom üheaegselt tunda saab. Selle aasta sügis jääb sellega meelde küll. Kusjuures, päris kohutav on tõdeda, et kohe varsti peabki uuesti selle aasta tegudel ja tegemistel otsad kokku tõmbama ja uude aastasse kolima. Näiteks praeguse seisuga olen ma see aasta teinud blogisse ainult 33 postitust, arvestades asjaolu, et aastas on 365 päeva. Statistika sel juhul on kohutav. Samas elatud ja tuntud on nende päevade jooksul küll ja veel. Ma püüan see aasta leida endas seda aega ja jõudu ja värki-särki, et teha selle aasta lõpus ja uue alguses teoks idee, mida ma selle aasta alguses plaanisin teha. (mis oli nagu eile....
Kuigi ma olen igapäevaselt endale meeletute lubaduste tegija, unustan ma need enda jaoks alati järgmiseks päevaks või parimal juhul järgmiseks nädalaks ära. Seega ma juba mõtlen mõtteid, et uue aasta esimesel päeval istun ma päriselt maha ning kirjutan ülesse kõik asjad, mida mu aju välja genereerib, mis vajaksid mul tegemist, tundmist, tegutsemist, kordasaatmist. Midaiganes, nimetagem seda kuidas tahes. Tundes aja kiiret kulgu on suhteliselt kohutav mõelda, et kohe varsti võivad olla kõik need hetked ning olukorrad läbi, kus oleks saanud midagi lihtsalt korda saata. Äkki leian selleks varemgi aega, sest iseendale lubaduste tegemine ei eelda ju uut aastat. Piisab ka uuest päevast või tunnist. Igatähes, teha on palju ning õnneks on veel aega ka. Kuigi see läheb suhtkoht kiirelt.
Üks asi, mille ma veel olen unarusse jätnud, on pildistamine.. ja minu kaamera. Kuigi jaa, ma leppisin iseendaga selle kokku, et nüüd ma mingi aeg enam ei tee, aga veidi kurb on vaadata seda, kuidas sellest aastast, eriti peale suve, on mu elu piltidele jäänud suhteliselt vähe. Lisaks tunnen, et ma olen veidi ära kaotanud seda.. tunnet, kuidas teha. Õnneks on jälle asjal positiivne külg ning lahendus olemas- nimelt saan ma tulevasel reedel minna ühe armsa paari ühtekuuluvust tunnistama ning pildistama ning seal saan oma kolmanda silmaga uuesti tugevalt sina-peale üle minna. Saan uuesti läbi kaamerasilma detaile püüdma minna.
Lisaks kõigele sellele on mul viimasel ajal koguaeg mingisugune melanhoolsus peal. Kas viga on selles valges lumes, mis olustikku muutis, praegune elu või üleüldine joovastus peaaegu kõigest, kuid viimasel ajal ma leian end koguaeg mõtlemas toredatele asjadele, mis mul olemas ning olnud on. Mida ning keda ma tundnud olen, kellega koos millist aega veetnud, mille üle ning kuidas arutlenud, naernud ning vihastanud. Nii palju emotsioone ning eluhetki. Ja siis tahakski, et oleks iga sellise mälupildi jaoks olemas ka füüsiline pilt, mis peas olevat kinnitaks. Aga ilmselt pean ma õppima ka ainult silmadega jäädvustama. Tuleb kasuks igatähes.
Ja seekord on vist uuesti aeg mul siinmaal otsad kokku tõmmata. Igakord kui ma siia tulen ja mõtlen, et räägin iseenda elust, mida ja kus ma teinud-näinud olen, jõuan ma ikkagi mingi sügavama diipšitt teema peale. Ma loodan, et kannatate, sest ma saan end selle läbi tühjemaks rääkida.
Ma loodan, et me näeme ning kuuleme peagi ja mul on pilte, mida teiega jagada! Ja endiselt- kui soovite mu elu ning tegemistega veidi aktuaalsemalt, kui kuus korra-kaks kursis olla, siis ma olen täielik instagrami kummardaja, niiet FEEL FREE TO FOLLOW!
kallid paid ja rosinasaiad!
No comments:
Post a Comment