IRELAND II

Sleep Party People - The Dwarf And The House


Kõige alguses ütlen, et üleval pool on üks sitaks hea laul ja kui vähegi viitsite, siis vaadake videot ka. See on küll hästi lihtne, aga omamoodi päris lahe, kuidas nad oma jänesekõrvu muusika rütmis üles-alla väntsutavad. Üleüldse ma armastan natukene veidrat, elektroonmussi. No mitte sellist ntsa-ntsa, aga selline tsill on väga khuul! Sleep Party People tekitab mulle alati sellise.. oma toas rahulikult põrandal maalimise isu. Ma ei ole värvidega küll väga osav, aga kui tunne tuleb peale, siis peab tegema. Iseendale kasvõi.

Eelmine kord ma lõpetasin oma jutustamist selle koha pealt, kus ma vastasin küsimusele, miks ma sinna läksin. Seekord ma plaanisin rääkida sellest, mida ma seal tegin. Alustuseks olgu õeldud, et kogemusi tuli sealt hulgi, isegi kui ma kõigist neist siin täitsa pikalt ja laialt rääkida ei saa, sest see siin on ikkagi avalik koht ja.. oma elu niimoodi täitsa laiali jagada ei ole ka hea. Aga killukesi jagada mulle meeldib oh-kui-palju!
Kõige eredamad mälestused on mul oma Iirimaa reisist esimesed neli päeva ning viimased kaksteist tundi. Dublini päevadest on üksikuid eredaid mälestusi, mitte terve 24h korraga.

Wicklow on imeilus pisikene linnakene! Kohale jõudes oli ilm Iirimaale kohaselt halb. Olgu, sel päeval kui me mägesi vallutama läksime, oli ilmataat meiega suhteliselt helde ning andis meile rohkem päikest, kui vihma. Tuulega oli ta ka seekord kokku tõmmanud. Ainult paaril korral olin sunnitud teel tippu või juba seal olles kaamera kotti pistma, sest vihmapiiskade hulk muutus nii suureks, et nad hakkasid juba liiga suurt pinda minu kaameral hõivama. Koht ise on imeilus, nagu ma juba eelpool mainisin. Tee peale jäid meile hirve,- ning lambakarjad. Eelmistel piltidel on neid näha ka. Lammastest ma pilti ei teinud, sest siis sadas vihma, kui ma neil nii lähedal olin, et pilti teha oleks saanud. Hirvedele vaatasime me otsa aga 10m kauguselt. Need samad armsad käisid muide ka meie tagahoovis rohtu närimas. Ja siis ma istusingi vaikselt õues toolil, kui kitseke minu kõrval muru näksis. Hehhe!

Järgmisel päeval tundus, et ilmataat oli endast kõik andnud, sest siis ainult sadas ning sadas ja ilm ei paranenud ega paranenud. Aina sadas ning tuul oli ka üsna võimsate küllast. Plusspool oli aga see, et kogu see kupatus ei olnud näiteks Eestile kohaselt külm. Igast jama tuli sealt taevast alla küll, aga ilm püsis soojana. Lõpuks võtsin end kokku, panin omale kummisaapad ning vihmajope selga ning läksin ümbrust kaema. Mu kodutee oli linna minnes mäest alla ning tagasi tulles mäest üles. Kui ma alguses plaanisin, et ma lähen rattaga ringi trippima, siis pärast ülesse tulles sain ma aru, kui õigesti ma otsustasin, et ma seda ei teinud. Isegi jala oli ülesse tulek omaette katsumus. Peale selle puhus tuul mulle vastu ka, niiet rattaga ma oleksin vist üsna halvas seisus olnud. Tour de France möötu ma vist välja veeeel ei võta...

Oma iiri-mägede-kodust jään ma mäletama (ja kusjuures suure igatsusega, kui imelik see ka ei tunduks) oma külma tuba! Mu tuba oli justtäpselt nii külm, et ma magasin kahe kampsuni, kahe teki, kahe paari pükstega ning lisaks oli mul teki all kaks kuumavee pudelit, mis hommikuni end enam-vähem teenisid. Ja kui oligi koguaeg toas olles nina külm, siis nüüd ma igatsen ning meenutan seda suure heldimusega! Iirlaste kodud on lihtsalt naljakalt külmad ning niisked. Vähemalt nendes kahes, kus mina olin. Kolmandal oli juba normaalse eksisteerimise temperatuurid toas!
Siis aga sõitsin ühel päeval.. s.t kell 6:30 hommikul Dublinisse, kuhu ma ka kuni oma reisi lõppedes jäin. Naljakas oli sõita kogu see tee autos vasakul pool, kus meil istub autojuht. Ma ei ole kunagi selle koha peal niisama tsillinud, sest noh, mul ei ole lube. Ja siis ma sain äkki üle tunni aja vasakul pool sõita. Heeeh, kui vahva!

Dublinis ees ootas mind... linn ise. Mul oli kaart näpus, seljakott seljas ning ipod kõrvas ning niimoodi ma hakkasingi linna avastama nendel päevadel. Kokku ma kirjutasin oma märkmikusse neli pikka lehekülge märkmeid sellest reisist. Oma tähelepanekutest, oma arvamustest. Ma ise arvan, et ma külastasin vist kõikvõimalikud tänavad Dublinis nende kolme päeva jooksul ära. Lisaks sellele on Dublin ülimalt loogiline, kuid üsnagi igav linn. Kaarti vajasin ma reaalselt vaid kahel korral, et kontrollida kohta, kus ma olen. Muidu sai leitud kõik ilma mureteta ülesse. Lisaks sellele igal korral, kui ma kaardi välja võtsin, oli mul paari minuti pärast inimene kõrval, kes küsis, kas ma vajan abi.
Viimase öö veetsin ma lennujaamas, sest minu lend pidi minema varakult... mis lükati edasi kella poole üheteistkümneks, mis tähendas, et ma tegelikult oleksin saanud omas voodis magada, aga see selleks, sest otsus lennujaama ööseks tsillima minna, oli üks toredamaid otsusi, mis ma tripi jooksul tegin, sest seal ma sain tuttavaks oma uue sõbraga, kellega me kõik need tunnid juttu vestlesime!
Ma arvan, et see kokkuvõtte minu Iirimaa reisist oli.. üks magedamaid ning lühiversioonist veel omakorda lühiversioon. Ma arvan, et ma pean tegema mingisuguse postituse veeeel, kus ma võtan oma märkmikku ette ning hakkan kirjutama sellele toetudes!
Aga teie, võite ikka oma küsimusi ning armsaid muljeid allpool edastada! Mu arust on see tunne võrreldav kingituse avamisega, kui sa vaatad, et OH 1 uus komentaar on blogipostitusele. Mul on veidrad fetišid.........