6/06/2013

WEDDINGS

Empire Of The Sun - Alive


Ma tunnen ennast ise nii hästi sellepärast, et ma olen oma blogi aktiivsemalt täitma hakanud. Ning mul on hea meel, kui mu elus on nii palju toredaid hetki ja pilte, mida teistega jagada. Mida antud juhul TEIEGA jagada. Seepärast ongi motivatsiooni kirjutada ka palju suurem. Lisaks ma arvan, et kui ma kirjutangi rohkem ning tihedamini, tekib alati blogikirjutaja ning lugejate vahel tugevam side. Ma tahaksin küll nii, et ei oleks ainult mina kirjutan ja teie loete vaid.. et teie saaksite minuga emotsioone jagada ning arvamust avaldada ning.. kõike. Ma ei tea. See on pilt minu ideaalis vist.
 


Kurb on seekord see, et pildid ei jookse loogilises järjekorras. Tegelikud pildid on alles kõige all ning ma kujutan ette, et kui need pildid jookseksid ka õigesti, oleks emotsioon veel suurem ning õigem, kuid kuna blogiga ma olen ammu teinud lõpparved selles, et läbi bloggeri pilte laen, siis on hirmus tüütu ning keeruline neid siin kastikeses ümber sättima, kui ma läbi flickri need siia juba lisanud olen. Seega ma loodan, et tegelikult väga hull ei ole. Sest siis oleks halb. Samas pildid näete te sellegi poolest ära ning miski emotsioon peaks ka kohale jõudma. Ma loodan vähemalt! :)

See postitus tuleb miski gigantisch sest mul on niiii palju pilte. Kui ma ei eksi, peaks siin olema 40 fotot. Tavaliselt ma olen organiseerinud postitused niimoodi, et ühes oleks vähemalt 20 pilti. Kusagil +- 2 pilti. Ja nüüd on kohe topelt. Ning ma ei kujuta ette, kuidas ma pildid ja jutulõigud klappima panen. Seda enam, et ma ei tea, kui paljusi tegelikult mo jutt huvitab. Aga vähemalt näeb postitus siis ilus välja, kui need sarnaselt jooksevad. Propotsioonid on paigas vähemalt.
Aga piltidest nüüd nii palju, et nagu te ilmselt pealkirja lugedes olete aru saanud ning praeguseid piltegi veel sirvinud, siis tegu oli pulmaga, kus mina täitsin pruutneitsi rolli. Kuigi ma lubasin endale juba ammu enne pulmi, et ma püüan olla selles sündmuses natukene rohkem kaamera ees, kui taga, kukkus see mul seegi kord üsna halvasti välja. Juba laulatuse ajal jätsin oma koti koos kaameraga ukse taha, kuid kui ma olin maha istunud ning seal natukene aega olnud ning ruumi seedinud ja näinud, jooksin kiiresti ukse taha, võtsin kotist oma kaamera ning asusin pildistama. Tegelikult see on vist isegi natukene suurem probleem, sest sellest on nagu välja kujunenud juba mingisugune haigus, et ma ei taha maha magada ühtegi hetke. Ma ei lepi enam ainult mälestustepildiga, vaid vajan neid ka füüsilisel kujul.
Ning nii ma siis jooksingi seal kiiruga oma kaameraga ringi ja püüdsin jäädvustada nii palju kui võimalik, enne kui tseremoonia algas. Seejärel panin oma kaamera käest ära, et veidkikenegi viisakust näidata ning teiste inimestega ühte sulanduda. Mitte, et kaameraga pildistamine midagi eriliselt teistsugust oleks, kuid siiski. Mu perekond on mulle maininud varem, et ma peaksin kohati natukene tagasi tõmbama ning ma tundsin, et see oli vast üks nendest kohtadest, kus oleks olnud tore veidi massis olla. Ja siis ma olin.

Pulmad olid toredad. Minu esimesed "pulmad", kus ma käinud olen. Õnneks tuleb nüüd juuli kuus üks selline pulm nüüd, mis on läbi ja lõhki päris ning kus mul on au kaasa lüüa ning näha kõike seda ilusat pealt ning seda jäädvustada. See tekitab mulle juba eos väikese värina ning surina sisse, sest see tundub nii armas olevat. Mulle meeldib asju jäädvustada. Ma arvan, et ma olen tõsiselt selle asja sees, kuidas asju dokumenteerida ning füüsilisse olekusse panna. Mo lapsed näevad vist tulevikus iga enda sentimeetri kasvu ning tulevikus. Olgu, ma loodan, et asi nii hull ei ole ega lähe.

Ma ei oska neist pulmadest midagi pikalt rääkida. Ma ei taha väita, et ma sõnadega väga halb olen, kuid halvem, kui jäädvustustega. Kuigi mõlemad veel lonkavad üsna nähtavalt. Ma kuidagi tunnen, et kui on pildid ees, on sõnad otsekui liigsed. Selline tunne, nagu räägiks veel üle, sest inimesed on imbetsillid ning ei saa aru. Sama hea, kui inimene loeb raamatut, aga keegi ta kõrval loeb seda valju häälega, otsekui keegi ei oskaks ise tähti kokku lugeda. Kuigi mulle endale meeldib näha ning lugeda seda, kui keegi teine jutustab iga enda pildi kõrvale loo, siis ma kardan, et mina seda vist teha ei oska.

Suvi on nüüd muideks kätte jõudnud. Täitsa nähtamatult muideks. Kuigi mul on veel palju asju teha, on hea teada, et seljataga on vabadus. Mis teie oma kolme kuuga ette võtate? Olete te mingid eesmärgid endale püstitanud, mida nende kolme kuuga korda saata tahate? Kui minul oli algselt plaan end terveks kolmeks kuuks tööle panna, lasin selle idee enda peast minema sellel hetkel, kui omadega täiesti kinni, katki ning ummikusse jooksin. Kui ma olin koolis ning tegin nii palju seda, mida ma pean tegema, tundsin, et suvega ma otsekui pääsen põlevast majast, kuid kui ma tööle veel läheksin, roniksin ma näitlikult sinna majja tagasi ning põleksin koos sellega maatasa. Ning just sellepärast, et ise terveks jääda, loobusin ma oma töömõttest ning püüan end nüüd suve jooksul fotos hästi palju edasi arendada. Teha seda, mida mulle meeldib. Käia, elada, jäädvustada hetki, ning neid teiega jagada :)
Lisaks sellele ma mõtlesin, et alustaks mingisuguse projektiga see suvel. A.la 365 päeva või midagi sarnast, sest mu peas on nii palju mõtteid, mida ma teha tahan ning lisaks sellele sellised asjad arendavad fotos meeletult edasi. Ning minu piisava edevuse juures on autoportreede tegemine ülimalt lõbus tegevus. Ilmselt sama, kui mõni muusik harjutab kodus kitarri või klaverit. Sama on fotoga. Aga ma ootan, kui mu kiiremad ajad möödas on ning seejärel otsustan, mida ma oma kunstieluga pihta hakkan. Kusagilt peab alustama ning selle ma ka see suvi ära teen. Astun esimese sammu kuhugi suurde maailma. Liiga kaua on oldud niisama.
Ja täitsa nähtamatult ning sujuvalt ongi jõudnud postitus lõppu. Teate, te võite midagi õelda ka, sest ma igakord peale postitamist vaatan nagu maeiteamisasi, kas keegi on midagi maininud. Kuigi seda on vist minul rumal koguaeg paluda või õelda, siis siiski see vist natukene näitab, et inimesed on siiski siin ja elavad, mitte see koht ei ole täis tühjust. Okei, võibolla ma elan liiga sisse asjadele. Aga kui vähegi aega, tahtmist või midagi õelda on, võib seda teha. Mitte sellepärast, et ma palusin. Vaid lihtsalt propageerin vist seda, et inimesed ütleksid, mis neil peas on. Mu arvates on armas, kui inimesed pisasju välja ütlevad ning ei karda ega pea neid tühiseks.
Igatähes! Olge paid, nautige suve, tehke hästi palju häid asju, et teil oleks mida meenutada, sest nüüd on aega käia ning astuda turvatsoonist välja! Elage, elage, elage! Ning kui saate, jäädvustage neid, vahetpole mis kujul või kvaliteedil!
(mul oli kunagi selline komme oma vanas telefonis, et kui ma kusagilt õhtul koju tulin, tegin ma telefoniga pildi ning olgugi, et see jäi täiesti pime, siis ma hiljem teadsin, kus ja millal ma selle tegin ning siis vaatasingi seda musta pilti ja naeratasin iseendale, meenutades, mis selle pildi taga on või mida ma seal tegin!)


4 comments:

  1. Oeh, need pildid on jälle lihtsalt võrratud!:)

    Kelly
    http://thekelluuu.blogspot.com/

    ReplyDelete
  2. Replies
    1. Selle väljaütlemisega sa kaotasid igavesti oma privileegi minu käest special võileibu saamast. Palju õnne! :) :(

      Delete