SWEDEN, HELLO AGAIN

The National - Conversation 16
"I figured out what we're missing, I tell you miserable things after you are asleep."

Ma mõtlesin, et ma olen hästi tubli blogipidaja ja teen siia postituse kohe vahetult enne emotsioonide kadumist ära. Tavaliselt ma olen oodanud värskete piltidega terve igaviku ja alles siis neid teile näidanud ning siis midagi juurde rääkinud. Seekord aga otsustasin veidi teistmoodi teha. Kuigi kell ei ole veel karjuvalt palju, olen mina karjuvalt väsinud ja tahaksin oma pehmesse voodisse magama vajuda. Nimelt ma mõtlesin, et ma püüüüüan, proovin ja kõike muud sarnast, et see koht siin suvel veidi aktiivsem oleks. Ja seepärast mõtlesingi sellega kohe alustada.

Kuna homme on pulmad, kus ma pruutneitsi rolli täidan ning seejuures hästi palju pildistada püüan, siis mõtlesingi, et teen selle postituse ennem ära, sest muidu on pärast nii palju pilte ning emotsioone segamini, et ma ei oska neid isegi enam korrastada. Seekord näete taaskord pilte minu järjekordsest Rootsi külastamisest, mida ma täpselt kolm kuud tagasi tegin, kui 1-3. märts seal mail viibisin. Siis oli aga terve Stockholm lumega veel kaetud ning kaamerat oli raske välja võtta ning seda väljas hoida, sest lund sadas alalõpmata taevast alla.

Nagu ilmselt ka suur või ma loodan, et enamus osa minu lugejaskonnast aru saanud on, et reisimine on üks asi, mida ma oma elus teha tahan, naudin ma alati iga väiksematki võimalust koduriigist välja minnes. Rootsi mulle meeldib, kuigi ma ei käinud seal esmakordselt. Rootsi on alati sümpaatne olnud, ning nii oli ta ka seda seekord. Olgugi, et mulle oleks meeldinud näha rohkem Stockholmi, mitte nii väga H&M riietepoodide sisemust, siis oli see siiski omamoodi meeldiv kogemus. Lisaks sellele, olin ma seal toreda seltskonnaga, kellega koosolemine osutus ääretult vahvaks ning igati meeltejäävaks.

Kui Tallinn-Stockholm otsa sõitsime oma mitu tundi selle laevaga loksudes, oli seltskond laeval igati kirju. Seda igasmõttes. Laeval oli ilmselt enamus rassid esindatud- oli nii hiinlasi (ma pead ei anna, mis maalased nad olid, kuid "kollaste" välimuse vedasid nad igati välja), mustad ning valged. Huvitav, kas mingi maa lipp koosneb kollasest-valgest ja mustast? Igatähes oleks see maa oma lipu poolest väga solidaarne riik. Ma ei tea, kas viimase lõigu või lausepooled saab rassistliku naljade hulka nimetada, või ei. Igatähes, nii see välja nägi.

Mustanahalised inimesed on minu arvates ääretult khuulid. Ilmselt juba nende välimuse poolest. Nende stiil ning olek on hoopis teistsugune. Või see tundub teise äärmuse pärast seesugune. Iseloom ning käitumine vastas aga kuuldud juttudele, vähemalt nii palju, kui minul või teistel nendega kokkupuudet oli. Ääretult külgetükkivad ning sellega kohati kohutavalt tüütud, sest vahet pole, kui palju sa proovisid viisakalt lahkuda, see lihtsalt ei õnnestunud. Ning siis pidigi kasutama äärmuslikke võtteid, näiteks eest ära jooksmine, peitmine, end nende käest ära tirimine või muu sarnane võte.

Samas oli aga khuul, sest nad lasid ka öösel koridorides ning oma kajutites valjusti muusikat, mis lõi igati meeleolu, kui vastupidiselt tagasi sõites oli meil laeva peal nagu pensionäride või vanadekodu kokkutulek, kus kogu laev oli ülimas vaikuses ning elu otsekui seisis. Kõik toimus vaid nii, mida sa korraldasid. Iseenesest ei loodud ega tulnud mingit meeleolu. Kuid tore oli seda igal juhul. Laeval olemine on nagu ühes suures majas mitu tundi vööraste inimestega koos olla. Ja siis see ongi selline mõnus koosolemise-sõbrunemise-tutvumiste aeg. Nii juba tuttavate kui vööraste vahel. Ah, ma olen ilmselt praeguseks hetkeks nii väsinud, et mu mõte ei funktsioneeri enam väga õiges suunas. Genereerib mõtteid küll, kuid sõnad ei tule enam õigesti välja.

Kui Rootsis olime juba oma mitu tundi olnud ning ma olin selgeks saanud juba kõikide H&M poodide sortimendid, mis kahe kilomeetri raadiuses asetsesid, võttis mo kõne vastu üks mo rootsi sõpradest, keda ma polnud oma üle aasta aja näinud. Ning kui Zack end ühel hetkel linna transportis, siis oli taasnägemise rööm oh kui tore! Nägin kusagil poole tunni jooksul natukene rohkem, kui ainult riidepoodide sisemust, mis oli juba omaette tore. Ja peale seda liikus aeg nüüd minule tagasi vaadates nii kiiresti, et ma enam ei taju, kus mis juhtus ning kuidas ma uuesti tagasi laevas ning Tallinnas olin. Peale seda läks lõik otsekui.. ma ei tea mis võrdlust tuua, kuid nagu üks asi, mis kohutavalt kiiresti liigub.

Ning siis teisel hetkel tabasingi ennast juba kodusaarel ning duši all ligunemas ning mõtlemas, mida ma läbi kõike elanud olin selle mitme päeva jooksul. Lisaks sellele, et ma laupäeval Rootsi poole kimasin, oli mu parimal sõbral, Sandril, reedel sünnipäev. Mõtlesin, et olen torehea sõber ning läksin juba reedel Tallinna ning üllatasin teda enda kohaleminekuga tema sünnipäevale, millest tal aimugi ei olnud. Teda oli meeletult tore taaskord näha, sest teda nägin ma enne reedet ühel päeval talvel. Igatähes, lumi oli siis pealinnas veel maas. Sünnipäev oli tore, inimesed olid toredad. Kõik oli tore. Ma jäin oma nelja päevaga väga rahule, mis tuli igati õigel ajal, sest enne olin ma täitsa sassis omadega. Nüüd aga ma lähen otsin oma voodi ülesse, sest kottis ja väsinud silmadega pruutneitsi pole vist homme kõige ilusam nähtus. Lähen magan nii palju kui saan, oma väsimust välja. Teie olge aga tublid ning loodan, et pildid meeldisid! Nautige päikest ning tehke palju pilte! Jäädvustage hästihästi palju, sest minu arvates on see armas! :) Päiksepai!