ÜKS JA KAKS HETKE

Noah and the Whale - There Will Come A Time


Igakord, kui ma alustan blogipostituse tegemist mõtlen ma, et ma tahaksin siia rohkem kirjutada. Ja seda kõike igapäevasemaks teha. Ja veidi mõtekamaks, kui see praegu on. Kuidagi armsamaks, personaalsemaks, kuid lihtsamaks. Ja ma ei tahaks isegi õelda, et mul ei ole aega. Ikka oleks tihedamini, kui ma seda praegu teen, kuid ma olen vist rohkem laisk. Nende piltide lisamine, kirjutamine... kõik võtab aega. Kui ma olen mõelnud, et ma ei jutusta teile enam nii pikalt siia, siis hakkab see millegi pärast vastu. Ah, ma ei tea mis ma teen või mis ma teha tahan, kuid enne kui ma otsustanud ei ole, jätkan ma vanas vaimus edasi. Eks näha ole, kas on muutusi ühel päeval või mitte.

Kool saab kohekohe läbi. Seitse päeva veel ning siis hakkab pihta eksamiperiood. Ja see nädal ma pean hästi tubli tüdruk olema ja kõik asjad ilusasti ära lõpetama. Ja ma tean, et ma saan sellega hakkama, sest ma olen tubli. Viis päeva nädalas peaks olema piisav, et korda saada asjad, mis seda veel vajavad. Ma pean lihtsalt iseennast õpetama, et ma koondaksin oma tähelepanu korraga ainult ühele asjale, sest mul on kombeks teha n+1 asja korraga, mitte ainult ühte. Kuid see ei saa samuti nii võimatu missioon olla.

Elu jookseb kuidagi.. loogiliselt praegu. Kõik on kuidagi armas ja hea aga samas ikkagi segane, nagu ta alati on. Kellegil jookseb elu eest ära, kõigi oma jamade ja segadustega, teised naudivad kusagil kaugemal oma elukest ja siis tekib näitlikult selline tunne, et oled ühes suures kuplis, kus kõik so ümber sagivad ja teevad kõike ning siis sa oled seal keskel ning vaatad. Ja see on justnimelt kahe otsaga asi- hea on olla ajatu kuid halb on, et midagi säravat so päevades ei toimu. Kuigi jah, viimase üle ma ei saa viriseda, sest tegelikult on mu ümber hästi toredad inimesed. Ja ma olen teie üle õnnelik!

Mul on viimasel ajal sõnade leidmisega probleeme. Ma vist peaksin siia ainult pilte postitama hakkama, sest enam ei taha ega leia vist sõnu. Samas on nagu millest rääkida, kuid tunnen, et need on teistele tühised. Ah, ma arvan, et mu aju genereerib palju rohkem mõtteid ja ideid läbi, kui Vändrast saelaudu tuleb või muu sarnane võrdlus. Ise ka ei tea, mida mõtlen. Nõme.

Ma lähen varsti Rootsi uuesti. Ja siis ma hakkan suvel ringi käima ja rändama. Okei, rändama on vale sõna, sest ma mõistan natukene teises tähenduses seda vist vähe paremini. Igatähes ma ootan juba seda vabadust, mis suvega tuleb. Ja ma tean, et sellest suvest tuleb midagi head, sest iga mu ihugramm tunneb seda. Ja ma tahan seda kõike oma kaameratega jäädvustada. Ja siis ma saan neid teiega jagada, sest kuigi see tundub vist inimestele arusaamatu, miks inimesed oma elu avalikult tänapäeval igal erineval moel jagavad teistega, siis minule see väga meeldib. See on tore.

Ma arvan, et mu üks suurimaid soove on elada nii, et vöörad inimesed saaksid minult ka midagi. Mingit motivatsiooni, inspiratsiooni. Mõne mõtte, mida teha või teostada või mida nad teha tahaksid. See on vist nende sissepoole-väljapoole elavate inimeste asi. Aju genereerib nii palju mõtteid läbi, kuid täitsa endale neid ka jätta ei taha. Ja seda enam- ma tahan neid asju kõiki teostada ja kuidagi füüsilisse olekusse panna. Ja siis ma olengi leidnud, et kõige lihtsam on seda kolmanda silmaga teha. Oh, ma armastan oma kaameraid.

Tegelikult mul on teile shoodi pilte ka näidata. Pluss backstage pilte aga ma tundsin täna millegi pärast, et tahan sellist lebopostitust teha. Kus ma näitan natukene oma igapäevaelu rohkem. Rohkem hetki, mitte ainult sündmusi. Ja ma loodan, et midagi te ka seekord saite. Igatähes. Ole tublid, nautige elu, ilusat ilma ja olge toredad! Paipai!