MÕTTEKÄIKUDE MITMES KÄIK?

Darwin Deez - Bed Space (TA TULEB POSITIVUSELE KA!)

Ma olen tahtnud siia juba nii ammu kirjutada. Olen iseenda blogilehele tulnud ja vaadanud ning otsekui vööras lugeja oodanud, et oleks uus postitus tehtud. Aga tegelikult pidin ma ootama vaid iseenda järele. Mis on tegelikult ütlemata rumal tunne. Aga ma olen olnud hõivatud nii selliste tegevustega, mida on füüsiliselt näha, kui nendega, millest teistel aimu pole. Kõige rohkem energiat ning aega (ning te ei kujuta vist ettegi, kui palju) on võtnud need, millest teised ei tea, ei näe ega ei oska arvatagi et nad olemas on. Ma olen iseendaga vaimselt täitsa sassis ning segi pööratud ning ma ootan seda aega, mil ma saan iseendaga iseendale aega võtta ning endaga rahujalale saada. Sest praegu kannan ma otsekui päevast-päeva endaga kaasas midagi, mis mulle väga haiget teeb. Ja mu elamist häirib.

Ma lubasin juba kunagi ammu, et proovin seda blogi veelgi elulisemaks muuta. Kui ma alguses mõtlesin, et see koht hakkab all about my work olema, siis nüüd olen mõistnud, et ma tahan tegelikult jagada, rääkida teistega enamat, kui ainult sellest, mida ma teen. Seega ma püüan siia kirjutada edaspidi veel sügavamatest ning siiramatest mõtetest ning kui see kellegile ei meeldi, on see okei. Internet on suur ja lai koht, kus inimesed räägivad teisi lugusi oma südamest. Igale ühele on olemas teised õiged inimesed. Ma lihtsalt tunnen, et teistega elu jagamine on täis rohkem emotsioone ning nad on kergemad, kui need, mida üksi kanda. Seega peaks see olema igasugusel moel hea. Koos küll oma varjupooltega, kuid kus neid ei oleks?

Ma tunnen enda sees viimasel ajal mingisugust rahutust. Ning see ongi veider seepärast, et füüsilises elus on tegelikult ju enamvähem kõik korras. See, et ma matemaatikat ei oska, ei ole just väga mitteharuldane nähtus. Aga millegi pärast tuksub ning röhub minu sees juba päevast päeva ning kuust-kuuse midagi, mille tähtust ning olemust ma ei tea. Ma vaid tunnen, et ta on olemas ning see viibki mind üha rohkem ning tihedamini endaga kaasa. Lisaks sellele teeb elu veel ise selliseid käike, et paneb paratamatult kõik see ahhetama. Ja ma ei saaks õelda, et halvas mõttes. Pigem selles, kui imeline ning ettearvamatu võib olla mõni päev, mõni hetk või mõne inimesega kohtumine. Naljakas on see, et ilmselt ühe poolte inimestest arvab kahe viimase lause järgi ilmselt, et ma olen armunud. Tegelikult ei. Selline tunne on siis, kui sa kohtud inimesega, kes on otsekui tuleviku sina ning raske on uskuda, et elad ise reaalses maailmas veel selle juures.

Igatähes. Ma olen iseendaga totaalselt tülis. Või segaduses. Või olukorras, kus ma ohkan lihtsalt nii palju ja sügvalt, sest muudmoodi hingata on võimatu. Ma ei oska kuidagi teisiti kirjeldada seda tunnet, mis mu vasakul pool keha kasvab, kurku klompi tekitab, kuid nutta ei taha. Ma tunnen end üsna segaduses ning ma ei tea, mida selle leevendamiseks teha. Ma tean võimalikke variante, kuid need on liiga suured, et neid teha. Jah, suured otsused on head, kuid mõned ma-pean asjad peab tegema enne ära. Ma arvan, et viga on mu halvas enesekasvatuses. Ma ei saa teha ega tahta alati seda, mida ma tahan. Vähemalt mitte praegu. Ma pean oma mõttekraanid kinni keerama, sest minu sisemised mõtted ning teostusvaim märatseb minus. Samas ma kardan, et kui ma ta puuri surun, ei tule ta sealt enam kunagi välja. Ah, ma ei tea, ma ei tea. Ma ei tunne teda veel nii hästi. Äkki ta solvub ning solvub elu lõpuni. Nii nagu mõni inimene? Ah, mul on kunstiinimese vaimukriis ning ma vajan abi.

Ma arvan, et ma olen liiga kaua kasvatanud juba seda maailma, kus ma elada tahan. Ja ma olen kasvatanud seda mõtteid, ajades füüsilisse ellu vaid väikeseid detaile, mis lubavad sellel ühel hetkel kasvama hakata. Ja nüüd ajavad mõlemad vannid, mida kraanid täitnud üle ning et seda uputust vältida pean ma valima. Kas hüpata sisse ja veetase normaliseerub ja rahuneb ühel ajal või võtan punni eest ja lasen vee välja. Ja hakkan seda ühel hetkel uuesti kasvatama. Oeh, ma ei tea mida teha. Ma pean tegema mingi suure otsuse. Ma tean, et viimati olin ma sarnases olukorras kaks aastat tagasi, kui sain oma esimese kaamera ning pidin otsustama, mida ma tahan. Siis oli aga see kergem.

Igatähes ma elan praegu mitte küll rahulikult, kuid vaikselt oma elu ning püüan kõiges selgust saada. Sest tegelikult on iga selline asi mingil määral ilus, kuigi see sisemine surve mis mo sees praegu on, on kohati üsna talumatu. Kuid siiski talutav.
Ma olen terve pika postituse rääkinud nüüd sellest, mis mo sees toimub, rääkimata täiesti sellest, mis argipäevades toimub. Minu päevad koosnevad praegu veel viimastest jõupingutustest 10.klassi suhtes. Reedel on matemaatika eksam, mida ma kardan ning mida ma praeguseks hetkeks veel ei oska. Aga ma panen end oskama ning saan selle tublisti-ilusasti tehtud. Ning siis ma saan minna üle suverežiimile, kus ma saan end täitsa tühjaks mõelda. Lisaks sellele külastan ma see nädalavahetus Rootsist, mille peale ma panustan ka veidi seda, et saab pea korra selgeks tuulutatud. Ja äkki läheb paar grammi raskust ka vaimust minema.

Lisaks sellele ostsin ma eelmine nädal endale Posituvuse pileti ära ning see on järgmine asi, mida ma suvelt väga ootan. Lisaks ootan ma neid pilte, mida ma Rootsis ning Positivuse ajal teen. Mul on tunne, et igasse paika, kuhu ma lähen, ootan ma alati pilte kõige rohkem. Okei, mitte kõige rohkem, kuid siiski. Tegelikult ma peaksin vist õnnelik olema, et ma olen leidnud 100% kindlalt selle, mida ma teha tahan. Ma loodan vaid, et ma ei lase tal ise kaduda.
Igatähes. Ma olengi nüüd hakkama saanud taaskord üle pika aja ühe positusega ning nagu iga sissekannet ma luban ja loodan, et järgmine tuleb kiiremini, kui eelmine. Noh, jätkan seda rida seekordki. Äkki läheb nüüd õnneks. Aga samas ei tea ka ju. Igatähes, ma loodan. Lisaks olen ma kuidagi vastu nendele postitustele, kus ma olen näidanud enda fotosessioonide tulemusi. Ma ei tea, kuidas teile need meeltmööda on, aga mul endal tõrgub millegipärast vastu. Blogi on otsekui mu armas väike mälestuste-elunurk. Fotosi, mu tõid kui selliseid, saate aga facebooki lehelt vaadata, nagu ma ennast juba mitmendat korda kordan.
Igatähes, olge teie hästi tublid! Pai!