FRANCE I

Birdy- Skinny Love

Ahoi Teie, mu ametlikud lugejad ja mitteametlikud, kui niimoodi õelda saab. Ma olen tagasi Eesti pinnasel ning tegelikult jõudsin siia juba esmaspäeval kella 11 ajal päeval. Pole teile nii ammu midagi kirjutanud. Kui ma midagi üldse arvuti juures selle nädala ja enamgi ajaga igatsesin, oli see blogimaastik, et teile siia midagi postitada ja näidata. Kuid ka see ei olnud märkimisväärselt suur- ma olin nädal aga õppefarmis Prantsusmaal ning see oli tottaly wifi-free. See oli lihtsalt nii hea! Ja isegi, kui linnas ja avalikes kohtades sai käidud, ei olnud mitte mingisugust tahtmist arvutisse vaadata või mõnes netiavaruses endast märku anda. Seepärast ma ei postitanudki ei ühtegi sõna twitteris ega facebookis selle aja jooksul. Ma lihtsalt ei tahtnud ega tundnud sellest puudust.

Igatähes- ma tegin Prantsusmaal olles ning sinna jõudes 1478 pilti ning nüüd ma püüangi neid teile siia näitama hakata mingisuguse valikuga. France sarja tuleb ilmselt siin piltidega päris palju, sest ma sain tõepoolest meeletult ilusaid pilte! Peale selle pildistasin kaks filmirulli ka täis oma Smenaga ning praegu mõtlen, et kui ma selle blogipostituse valmis saan, lähen käin fotosalongis ära ning toon enda pildid sealt ära. Ma väga loodan, et sealt midagi ka välja tuli. Igatähes, paar piltigi oleks hea mälestus. Seal olles ning lõpuks, kui me mitu tundi Amsterdami lennujaamas oma Tallinna lendu ootasime, kirjutasin ma ülesse mõned asjad, et mälestused ei unuks ning siia võib-olla ka kergem kirjutada oleks.

Igatähes. 21.juulil istusime me poole kuuest bussi peale Kuressaares ning jõudsime pealinna neli tundi hiljem, kus meid taksoga peale korjati ning paariks tunniks ööbimispaika viidi. Viiest oli äratus, kui mu pea mind ei peta, sest võis olla ka veidi varem. Kuna kohver oli olnud vaja esimeseks ööks lahti võtta, käis usin kohvri tagasi kinnimutsimine, et lennujaama minna. Kõik õnnestus plaanipäraselt ning täpseks kellaajaks olime lennujaamas. Lähenes minu lennusüütuse kadu. Kui ma selle aasta alguses kaotasin oma reisisüütuse, siis seekord lendasin ma päris esimest korda lennukiga. Lennujaamas ise olla oli juba ossomness.

Minu esimene lennukaaslane oli välismaalasest vanem, kuid see-eest sümpaatne meesterahvas, kes oma tahvelarvutist luges kogu lennu saatel miskit fotoajakirja ning vaatas uusi kaameraid. Pärast mõtlesin, et mõtle, kui ma istusin 2 tundi miski maa kuulsa või tuntud fotograafi kõrval, seda ise teadmata. See oleks päris lahe olnud. Igatähes, miskit erilist elevus, nagu vast eeldatakse, mul ei olnud, küll aga ajas mind naerma see, kui lennuk hakkas õhku tõusma ning mul meenus Margoti õeldud sõnad, et "lennukid kiirendavad hästi, mõtle sellele" Mõtlesin ning olukorras ise olles, ajas naeru suule veidi.

Peale lendu maandusime Hollandis, Amsterdami lennujaamas ning sealt edasi läksime rongiga linna, kuna järgmise lennuni oli meil mitu tundi aega. Siit ka täitus minu teine üks unistusi, sõita rongiga. Vurasime sellega siis linna ning sealt edasi sain näha ning tutvuda ka Amsterdamiga. Mind üllatab ning kuidagi hea on käia alati vöörastes maades, kus on palju inimesi ning selline sõltumatus ning vabadus on tunduvalt tuntam, kui Eestis olles. Kuidagi.. kõik on nii sellised, nagu nad tahavad olla ja kuidagi.. Soojem ning parem on sellises ühiskonnas olla.

Käisime ja vaatasime mõned kohad ära ning enamasti jalutasime kilomeetreid, kui mitte kümneid, lihtsalt mööda Amsterdami. Läksime ringiga x kohta, kuigi oleks saanud ka otse. Tee peale jäid sellised toredad asjad ette, nagu näiteks mööda jalutades lõikas üks mees teisel mehel ukseaugus juukseid (allpool on pilt ka) väikene mops, kes ennast kümmekond minutit ukse peegeldusest vaatas, ning ei teinud teist nägugi, kui ma ta kõrvale kummardasin ning pilti tegin. Peale selle on Amsterdamis ka meeletult palju rattaid ning igasguseid moottrattaid, rollereid jne. Ning kõik sõidavad kuidagi, aga nad jõuavad ka kõik tervena sihtkohta. Näiteks tänaval kõndides, kuulis Sissel alles siis, et buss on ta seljataga, kui see piibutas ning kui ta ehmatades tee pealt eest ära hüppas, bussijuht naeratas ning lehvitas sõbralikut.

Teised kaasosalised ei viitsinud sihtkoha üles leidmises Goghi muusemumisse tulla, meie kolmekesi- Sissel, Kertu ning mina aga külastasime seda kultuurisündmust ning kahe tunni pärast pidime olema sihtkohas tagasi. Muuseumi ukse taga oli pikk järjekord aga kuidagi teist ust, trepipoolt ning väikese edasitrügimisega saime me üsna ukse ette kohe ning peagi saime siseneda sinna. Kahest tunnist jäi ilmselgelt väheks, sest viimase korruse me reaalselt jooksime ning vaatasime kiiruga läbi, kuid päevalilled sai õnneks nähtud ning peale seda hakkasime Amsterdamis otsima meie kohtumispaika. Ka selle leidsime ülesse peale paari juhtnööri küsimise abil kaardil.

Igatähes. Muuseumis käidud- peale selle saime linnaplatsil kokku ning ostsime sealt Kertuga ilmselt ühte maailmaparimat hotdogi (mitte, et mul oleks millega võrrelda, sest see oli samuti mu esimene kord hotdogi süüa) Aga igatähes see maitses vägaväga hästi ning ma loodan, et see maitse on mul veel 20 aasta pärast suus ja siis ma lähen Amsterdami ja saan seda äkki sealt veel.
Siinkohal ma lõpetan selle postitusega reisijutust, sest kuna mul on nii palju pilte, on mul natukene mure sellega, et kuidas pildid ja jutt kõik ära mahutada. Seega jutt lonkab ilmselt kuidagi ning siis pildid tulevad jooksvalt. Nautige pilte ning püsige lainel- püüan need imelised Prantsusmaa postitused teile ära teha ning siis saan teile teisi pilte näitama hakata, sest neid mul on! Olge armsad ning nautige viimast suvekuud!
(ülevalolev laul kõlas Prantsusmaa raadiotes üllatavalt palju. Ma armastan seda laulu Bon Iveri versioonil, aga Birdy tuletab nüüd Prantsusmaad meelde. Üleüldse panen ma Prantsusmaa postitustesse nüüd neid laule, mida seal olles kuulasin või mida ma seal teada sain. Nii palju häid laule!!)