MUSIC FEST DAY1 and DAY2

James Vincet McMorrow - Wicked Game

Ahoi inimesed! Mul on üks väga kiire ning tegus nädalavahetus selja taga ning mõtlesin, et ma räägin teile enne kui see teema jahtub ära, mis ma tegin ning korda saatsin. Eelmises postituses ma ilmselt mainisin ka, et mul on tulemas üks kiiremat sorti nädalavahetus, mis sellest hoolimata väga vahva tõotab tulla. Iseenda rõõmuks ning võib-olla ka teie omale saan õelda, et kõik õnnestus kas täpselt niisama hästi, kui ma tahtsin või isegi natukene paremini. Igatähes, neljapäeval hakkas niiõelda soojendus pihta ning reedel juba suurema hooga. Laupäeval aga kõikse suuremaga. 

Neljapäeval, kusagil seitsme ajal saabusid Kuressaarde neli ukrainalast. Meie läksime Annikaga neile vastu ning tõime nad noortekeskusesse rahvaga kohtuma. Kaks tulid kondiauruga koos minuga, kaks läksid Annikaga autoga. Saabus esimene bänd. Saabus esimene välismaa bänd. Esimesed emotsioonid olid head, nendele järgnevad olid samuti. Peale pödusat kohvijoomist ning vestlemist viisime nad pitsat sööma kus sai isegi päeva teise toidukorra osaliseks. Söök maitses siis kuidagi palju paremini, kui muidu. Inglise keelt rääkisid nad.. suhtlustasandil. Asjad sai selgeks räägitud ning seletatud. Kohati sai isegi nalja. Peale seda viisime nad oma ööbimispaika ning seejärel Maksimasse nendele vajalikke tarbeid soetama. Olegiga valisime rohelist teed ning ta soovitas mulle ühte maailma parimat teed vist, mida ma siin viimased kolm päeva naudin. See on tõesti hea!

Pärast kõike tõi Annika mind lõpuks koju, sest vihma oli hakanud sadama, mina aga olin soojast päevast väga õhukeselt riides. Kell oli kümme läbi, kui ma sel päeval koju jõudsin ning oma õppimisega alustasin. Reedel saabus minu juurde Marju, kes järgneva nädalavahetuse minu juures elas. Reedel hakkas kell üheksa õhtul noortebändide festivali avakontsert, kus ma nagu viis kopikat kohal olin filmimas. Seal sai juba esialgse hea mulje bändidest, kes ülesse astuvad. Kõige suurema emotsiooni tekitas minu jaoks aga Rootsi, kellest ma lihtsalt pean teile rääkima. Esiteks- nende žanr on post-rock, mis peaks juba üsna palju ütlema. Asi on sellest, et... MA ARMASTAN POST-ROCKi ning kui nad alustasid mängimist siis toimus minus mitme emotsiooni kokkulangemine. Üheks oli see, kui hästi ning puhtalt nad mängivad. Teiseks oli see, et ma olen post-rocki austaja ning kolmandaks ma tabasin ennast post-rocki laivis kuulamas. Viimane lõi eriti segamini kõik mu sees. Ja seda kõige paremas mõttes. Ma kuulsin seda muusikat faking laivis! Ja nad tegid seda faking hästi!

Mu emotsioon oli nii tohutu, et peale nende lavalt tulekut ma läksin ning surusin nende kätt ning ütlesin, et mulle meeldib see, mida nad teevad.
Jõudsime Marjuga kusagil ühest vast koju- Marju kukkus magama, mina aga hakkasin tegelema esimese päeva piltidega. Nende vesimärgistamisega(nagu te mõndedelt piltidelt näete. Ma salvestasin need originaalfaili peale, seepärast jagan iseenda blogis iseenda vesimärgiga pilte) Ma lõpetasin nendega viis minutit neli läbi. Kahe ööpäeva vahel, kui nii saab õelda, magasin ma kolm tundi. Ärkasime, sättisime ning läksime Marjuga kontsertpäevale oma viis tundi varem kohale- mina pidin nimelt soundcheckides olema ning filmima. Seda ma ka tegin. Kõige röömustavam asi aga oli see, et kui ma sisse astusin laupäevasel päeval ning rootsi oli juba sinna jõudnud, siis peale tervitamist, vastamist, kuidas läheb ning oma kohale minnes tuldi minu juurde ja anti mulle ise kõrvetatud plaat, mis oli teibiga kinnitatud ning paberi peale oli joonistatud laevake. Nad nimelt andsid mulle oma nelja looga plaadi. Ma olen laupäeva ööst kuni tänaseni kuulanud. Ma ei liialda, kui ütlen, et nad on tõepoolest head!

Laupäeval jõin ma ära mitu energiajooki. Sõin igasugust jama, nii vähe, kui seda sai. Kui mingi aeg Marju tuli kohale kahe pirukaga, siis mu köht ütles mulle tere ning need maitsesid kuidagi eriti hästi taaskord. Samas andis ka väsimus tunda. Eriti andsid märku sellest kõrvad, sest laupäeva õhtul olin ma kuulanud kokku 16 tundi elavat muusikat. Vahepeal kui ma üleval rõdul olin diivani peal ning end sinna pikali viskasin ja samal ajal We Create A Monster esines, olin ma täiesti võimeline magama jääma. Siinkohal pean oluliseks mainida, et WCAM teeb hardcore? muusikat. Igatähes see muusika žanr, kus karjutakse nii, et hääl on selline mõnusalt madal aga sõnadest kahjuks midagi väga aru ei saa. Aga selle muusika nauditavus vist seisnebki selles, kui puhtalt ning mõnusalt oskab laulja oma körist selle hääle välja tuua. Igatähes.. just täpselt nii väsinud ma olin.
Hiljem, mitu tundi hiljem, kui ma läksin greenroomi kaadreid tegema ning suures osas ka oma kõrvu natukene puhkama, sest seal oli vähekene vaiksem, nägin, et rootslased istuvad samuti veidi vaiksemas nurgas ning räägivad seal juttu. Samuti olid nad ühe lambi seal põlema pannud, mis tekitas mõnusa valguse. Läksin sinna ning tegin paar kaadrit, kui nad käskisid mul istuda ja puhata natukene. Vastuse said nad ausa, kui küsisid, kas ma olen väsinud ning mis olukorras mu kõrvad on. Peale minu ausat vastust tuli ettepanek minna jalutama- natukene värsket õhku saama ning mu kõrvu puhkama. Võtsin ettepaneku köhklemata vastu, sest ma mitte ei tahtnud seda, vaid lausa vajasin. Tee läbi naeru ning toreda vestluse viis meid parki ning sealt tagasi, sest tahtsime näha Ukraina bändi esinemist.

Tagasi me siis jõudime ning üsna pea hakkaski Ukraina esinema- selle päeva viimane bänd. Mingil määral oli tore, sest 16 tundi muusikat oli otsekui läbi saamas. Samas oli kurb, sest väga tore ja emotsiooniderikas päev oli selja taha jõudmas. Peale ukraina bändi hakkas üsna pea autasustamine ning selle käigus sain ma teha täiskohaga tõlketööd. Rootsi sai publiku lemmikuks ning kui me röömsalt seal selle üle röömustasime, kuulsin ma küsimust, mis ajas mind naerma. See kõlas nii "soo.. what we won?" Teavitasin neile, et nad on publiku lemmiku tiitli omale saanud.
Peale autasustamist panin ma üsna kiiresti oma asjad kokku ning läksin koju end välja puhkama. Laadisin videod arvutisse, mida oli 15,66GB ja natukene rohkem. Järgmine päev läksin kell kaheksa hommikul noortekeskusesse bändidele hommikusöögiks pannkooke küpsetama ning seejärel jätsingi selle üritusega hüvasti. Vot selline oli minu tore nädalavahetus!