MARIA

WU LYF - L Y F

Blogipidamine miinus on see, et igakord kui ma plaanin siia kirjutada ning pildid isegi lasen ära laadida ning need siia postitusse lisan jään ma igakord pidama ning mõtlema - ma ei oska mitte midagi kirjutada ning siis ma mõtlen, et huvitav, kui paljud reaalselt ka loevad blogi, mitte ei vaata ainult pilte (sest mina, täitsa ausalt õeldes, vaatan enamikul juhtudel vaid pilte. Olgu, on mõni blogi, kus sirvin ka teksti. Aga siiski pildid on see #1 asi, mida ma vaatan.. niiet ma ei saa ju paluda ega isegi oodata teistelt lugemist..) Keeruline asi see. Aga eks ma saan hakkama.

Ühel õhtul kas Maria mulle helistas või kirjutas messengeri, küsides mida ma järgmisel päeval teen. Plaanid mul puudusid, niiet küsisin edasi, et miks ta küsib. Seejärel avaldas ta soovi pildistamiseks, mille ma vastu võtsin, sest mingi vaheldus igapäevasesse rutiini kõlas väga hästi. Olgugi, et see minek ning pildistamine toimus väga kiiresti ning totaalselt organiseerimata, siis sellegi poolest sain ma mõned üsna rahuldavad pildid, millega ma isegi rahule jäin. Tundus, et Maria jäi isegi. Aga enne seda, kui me pildistama üldse läksime, oli meil esialgu üks koht vaimusilmas olemas. Sinna jõudes aga istus seal üks tädikene ning seepärast me ei saanud sinna Maria tungival vastupuiklemisel mitte minna.

Selleks, et jõuda kusagile normaalsesse mere ääre piirkonda, läbisime me väga ämblikusvõrkude, kõrkjate ning kõige muu looduslikult rikka ala, jalanõud märjad ning mustad. Kõige tipuks sinna nn. potentsiaalsesse kohta jõudes selgus, et seal ikkagi ei saa teha, ning peale 20minutilist seiklemist läksime me siiski esialgsesse kohta tagasi. Mine tea, milleks seda vaja oli. Vähemalt saab nüüd õelda, et seal kohaski on käidud, sest ega sinna muidu ilmselt ei oleks jalga tõstnud. Kui me tagasi sealt jõudsime, oli too naene kah lahkunud ning me saime kiiresit pildistama asuda, sest päikene oli oma valgust kaotamas ning üsna kiiresti loojumas. Seepärast pidime me kiirustama. Kiirustamise tulemuseks sai aga see, et kui ma oma jalanõud ära võtsin, et samuti merre pildistama minna, astusin ma üsna pika ning sügava klaasikillu endale kanda. Tulemuseks oli see, et kui ma sammu sooritasin, voolas minu jalast kivi peale märgatav hulk verd ning minu teeranda oli silmmärgatavalt näha. Kuna mul ei olnud millegiga seda kinni suruda, läksin mere sisse, et see seal enda jooksmise ära jookseks. Selle tulemusena aga kogunes mere sisse vereloik ning ümberolev vesi oli samuti roosakas. Ma ei riku seda postitust nende piltidega ära, kuid ka sellest on jäädvustus olemas. Ehk järgmises postis, hehe. Nõrganärvilistele siinkohal tervitus!

Praegu aga nii palju, et kohe-kohe hakkavad eksamid ning viimased jõupingutused kooli teemal tuleb sooritada. Matemaatika on neist ilmselgelt kõige suurem ületus, kuid ka selle saab väga hästi tehtud. On vaja vaid õppida ning asjadest kaunilt aru saada... ning mitte üle mõelda ning asju enda jaoks raskemaks teha. Eile käisin Gita juures ka ning arutasime seal enda filmiideed ning panime selle üsna lõplikult ka kokku. Preagu on osatäitjate otsimine ning nende leidmine üks eesmärkidest, aga kui umbes teame, mida tahame, siis on kergem leida. Veel parem on see, et inimesed on ise huvitatud ning see teeb asja veelgi kergemaks. Kohatäitjaid on vaja, kahjuks mitte vist isegi nii palju, kui huvitatuid on, kuid enamikele peaks vähemalt mingi osa leidma. Peaegi hakkame Gitaga käsikirja kirjutama ning kõike täpselt paika panema. Praegugi pean lippama, seepärast jätan teid siia pilte vaatama ning olge tublid. Lõpetage kool kaunilt ära ning varsti-varsti saab suverežiimile üle pinna. Võtkem viimased jõuraasud kokku ja teeme ära! Olge tublid!
/ KÜSIDA SAAD MIDAGI: http://www.formspring.me/anniviskus
/ KUI SUL ON ENDAL MÕTTEID, PILDID MEELDIVAD NING TAHAD ISEGI PILDI PEALE JÄÄDA, VÕID ÜHENDUST VÕTTA anniw@hot.ee