eLu

 U2- Stuck In A Moment

you've got to get yourself together, you've got stuck in a moment and now you can't get out of it

Ma armastan. Ma armastan elu. Kogu tema olemust ning igat päeva. Seda, kus paistab päike ja kõik on halb või seda, kus sajab vihma ning ma tunnen end õnnelikuna ning rahulolevana. Ma ei karda. Ma küsin endalt tihti, millal ma tegin midagi viimati midagi esimest korda. Mulle meeldib mitte karta ning õpetada iseennast hetkedel, mil tunnen, et lööb veidi jalast nõrgaks. Ma armastan iga hirmutunnet ning iga eneseületust. Ma armastan tänast päeva ning praegust momenti.

Ma lubasin täna iseendale, et ma ei virise ega vingu enam tühiste asjade pärast. Täna lihtsalt jõudis ühel hetkel kohale, kui palju energiat kulutan ma selle peale, mis pole energiat kulutamist väärt. Lisaks jõudis mulle kohale see, kui vähe ma elan preaguses hetkes. Mul on koguaeg "homme teen", "aasta pärast olen ma seal", "varsti tuleb see". Ma lükkan iseenda tegemisi ning elu koguaeg edasi, kuid tegelikult... ma ei saa mitte midagi edasi lükata. Ma tahan oma elu elada hästi ning kogeda iga päev midagi.. head. Ja miks ma ei ole varem õppinud sellest, et esmakordsed võimalused tulevad tavaliselt kui välgud selgest taevast. Täiesti ette planeerimata ning ootamatult.

Ma armastan hetki. Ma ei virise enam kunagi selle üle, kus mul võiks parem olla või millised inimesed võiksid mu ümber olla, sest kujutada end heal hetkel kohta, mida pole olemas ning inimestega, keda sa ei tunne, on igasugune aja raiskamine. Ma ei kavatse ennast enam üksi inimeste ümber tunda. Ma tean, et ma olen üksik inimene, aga ma ei kavatse seda enam endale kinnitada ega meelde tuletada sellepärast, et ma armastan inimesi enda ümber ning see oleks nende suhtes ebaaus ning valelik, kui ma mõnel hetkel nendega end niimoodi tunda võiksin. Ma olen pikas perspektiivis oma elus nii palju ette mõelnud kohtadega, kus ma käinud ei ole ning inimestega, keda võib-olla ei eksisteeri. Ma tunnen kohati, et ma olen otsekui ajupestud, saades mõjutusi, ma ei taha õelda, et valedelt inimestelt, kuid persoonidelt, kelle arvamus ning olemine minu omaga ei kattu, kuid mingil põhjusel olen veenud iseennast, et nende arvamused on õiged ning peaksid olema ka minu omad sellised, unustades täiesti ära, kes ma olen.

Ma lamasin ühel õhtul mere ääres pikali maas ning vaatasin taevast, mis ei muutunud. Kui ma seda trotsides välja ütlesin, ütles mo sõber mulle ilusa lause, mis kõlas, et kui ma 20 aasta pärast näen enda ümber nii palju muutunud olustikku ning keskkonda, saan ma end öösiti alati pikali visata ning taevasse vaadates meenutada seda sama hetke, kus ma tödesin, et midagi muutunud ei ole. Selle mõtte edasi arutamisel meeldib mulle mõelda, et.. Ma saan kogeda ning tunda oma elus nii palju uut ning iseennast arendavaid asju, kuid mina, kui põhi või vundament, jään ikkagi alati samaks. Ma saan lihtsalt targemaks ning paremaks inimeseks. 
Ühesõnaga... Ma kavatsen elada nüüd ja kohe ning praegu. Iga päev. Armastada inimesi enda ümber ning mitte mõelda sellele mis tulla võiks või peaks. Ma ei mõtle enam sellele, keda armastada või kes mind võiks armastada. Ma ei taha enam mõelda asjadele, mis ei loe. Ma tean vaid, et alates praegusest, ma võtan vastu kõik, mis elu mo teele satub ning ma tahan anda iga päev nendele inimestele, kes on minu jaoks olemas, nii palju, kui saan. Ma ei taha enam vihata ega tunda ebameeldivaid tundeid inimestele, kes mind tegelikult ei mõjutagi. Elu on nii ilus!

Ja need imelised pildid sain ma järjekordselt "esimest korda elus" hetkelt, kui ma esimest korda käisin laiul linnulugemisel. Ma sain esimest korda elus katsuda sooje hautud linnu värvilisi koorumata mune, näha seda, kuidas sündinud linnuke on juba oma muna katki teinud ning paitada vastsündinud kajakapoegi. Ma sain peos hoida imeilusat pääsukest ning pai teha vaskussile ning nastikule. Ma kordan, elu on ilus!