Mul on armas väikene kodukohvik. Ma olen alati unistanud sellisest armsa interjööriga kohvikust, mis on mu kodule täpselt nii lähedal, et ma viitsin ennast iga hommik kodust välja ajada ja paar sammu teha, et kohvikusse oma arvuti või toimetustega tööle asuda. Kuna ma olen loomult keskmisest halvem keskenduja koduses keskkonnas töötades, siis on mul alati idee sellest, et ma saan endale tuttavas keskonnas, kuid kodusest interjöörist väljas olles, usin olla. Novembris uuesti Reykjaviki tagasi kolides ma lõpuks selle võimaluse endale ka sain. Armas kohvik täpselt järgmises tänavas minu korterist. Siia kohale jõudmine ei võta rohkem, kui kaks minutit. Mul on siin välja kujunenud oma koht ning personal hakkab saama töötajate asemel armsateks tutvusteks, kellele lisaks "tere-aitäh" hakkab lisanduma ka "kuidas läheb?". See on armas ja mulle meeldib selline kohvikaromantika. See on kaunis.
Nägin täna unes, et mul oli blogipostituse sissejuhatuseks ideaalne algus välja mõeldud. Mäletan, kuidas läbi une virgusin ning endale tunnustavat kõne mõtteis pidasin, kui hea alguse peale ma tulin. Paar hetke tagasi aga kui ma oma arvuti lahti tegin, ei mäletanud ma sellest algusest enam mitte midagi. Siiamaani kusjuures mitte. Ja ma alati kurjustan endaga mõtetes, kui palju mulle meeldiks siia rohkem kirjutada aga kui vähe ma seda tegelikult mingil absurdsetel põhjustel või vabandustel teen. Ja ma tahaksin nüüd jaburalt iseendale taaskord lubaduse anda, et ma hoian seda rohkem elul, kui ma seni teinud olen, aga samas ajalugu vaadates olen ma seda sama endale järjest ja järjest lubanud. Või vähemalt õelnud. Niiet ma pean endale kas projekti looma, et ma seda päriselt ka teeksin ja lubada saaksin nii, et ma päriselt ka sellest kinni peaksin. Mulle meeldib endale eesmärke seada. Vähemalt nii ma töötan plaanipäraselt ja organiseeritumalt. Kui ma ütlen endale näiteks, et "homsest hakkad jooksma" siis on suur tõenäosus, et ma lükkan enda homsest jooksmaminekut edasi. Kui ma ütlen endale aga, et "järgmised 10 päeva lähed sa iga hommik kell 6 jooksma" on tõenäpsus suurem, et ma seda ka teen, sest ma ei saa endale seatud eesmärgist ju ometi taganeda. Seega, kui ma loon endale siin ja praegu lubaduse, et järgmised kuu aega ma kirjutan blogisse iga nädal vähemalt ühe korra, siis tegelikult ennast tundes peaksin ma funktsioneerima paremini.
Ma olen praegu viimased kaks tundi kaenud üle ilmselt kogu internetiavarustes olevad Pariisi airbnb ning hotellid ning ikka veel on nii raske leida midagi, mis sobivalt sobiv oleks. Ilmselt on põhjuseks suuresti ka minu otsustusvõimetus ning iga leiduva nägemine ei ole tekitanud veel seda õiget tunnet. Selle asemel on tekkinud tundmus, et ma ei jaksa enam varsti rohkem otsida ega võrrelda, niiet ma võtan lihtsalt midagi ära. Ma lähen esimesel juulil Pariisi ning ainus mis mul on, on lennupiletid. Jah, õnneks mul on veel piresuts aega, et endale ka katus peakohale leida. Seega, nagu te võite mu väikesest appihüüdest vist välja lugeda, on igasugused soovitused või väikesed vihjed mulle rohkem, kui abiks. Bring it on!
Ma alles avastasin tegelikult, et ma ei ole ka kirjutanud sõnakestki enda viimasest väljamaal uudistamisest, kui ma Šotimaale omadega lendasin. Oh, mul on palju pildimaterjali. Sel aastal olen ma seega juba kaks korda käinud kusagil, kus ma enne käinud ei ole. Ja nagu võite aimata, olen ma sellega rohkem veel kui rahul. Tegelikult peaksin ma ka koju omadega minema. Külla, natukene bürokraatiat ajama. Aga asja kõige keerulisem osa on see, et lennupiletid Eestisse Islandilt on kallimad kui... kui lennata kusagile mujale uude huvitavasse kohta. Samas ma tean, et septembris pean ma niivõinaa ikkagi korraks minema-tulema.
Mu elu on viimasel ajal nii põnev. Ma näen ja hakkan alles praegu tajuma, kuidas nii palju kahe aasta jooksul muutuda saab. Ehk siis alates sellest, kui ma Eestist ära kolisin. Kui palju mina muutunud olen ja kui palju on minu väärtused ja eesmärgid teiseks kujunenud. Kui palju ma olen edasi kasvanud ning hakanud uusi ning teisi asju elus väärtustama. See on ilus ning ennastleidev. Vähemalt mina olen endast viimasel ajal aina rohkem aru saama hakanud. Enda jaoks selgemaks kujunema. Isegi, kui ma olen arvanud, et ma olen endast alati päris palju teadnud, näen nüüd, et saan veel rohkemgi teada.
Mis ma viimasel ajal teinud olen. Ma olen käinud paljudel kunstinäitustel ja loengutel. Mõnikord leian ennast mõttelt, et kas ma lähen mõnele kunstinäituse avamisele lihtsalt sellepärast, et mind huvitab päriselt sealne kunst või olen ma rohkem elevuses sealse veini pärast. Lisaks on kunstinäitused naljakad asjad. Sellepärast, et kuigi tihti on tegelik sealne kunst ka päriselt huvitav (vähemalt 50% ulatuses) siis ülejäänud pool katab endas ära inimesed. On huvitav vaadata ja jälgida kunstinäitustel käivaid persoone. Tihti on nende olemus väga kirju. Näiteks ükskord kohtusin ma näitusel ühte meesterahvast, kes külastas Reykjaviki Chicagost. Ta oli keskpäraselt tore vestluskaaslane ning ühel hetkel lõime me ilmselt koos ühe toredaima näituse-deidi vormis oleva "mängu" kuidas inimest tundma õppida. Nimelt käisime me läbi kõikides ruumides olevad maalid ning sobitasime neid enda oletatavasse ühisesse elamisse. Seda oli umbestäpselt nii lõbus teha, et lubasime üksteisele seda ka tulevikus kasutada, kui tulevastele deitidele läheme. Ta hakkas küll mind peale ühise kodu juttu kiirelt enda tulevaseks abikaasaks hüüdma, kuid ma suutsin viisakalt põgeneda. Ta oli ainult keskpäraselt tore. Kuid meie ühiselt loodud mängu hakkan ma kindlasti tulevikus veel võimalusel praktiseerima. See on meeletult hea ice-breaker.
Kahe eelneva päeva jooksul olen käinud kolmel näituse avamisel ning kahel arhitektuuri puudutaval loengul. Esimene andis natukene rohkem soovida kui teine. Praegu algas just ka üks näituse avamine, kuhu ma esialgse plaani järgi mõtlesin minna. Aga plaanimuutuse järgi siiski ei läinud. Homme see-eest lähen jälle. Ma proovin endast tugevalt maksimumi anda, et oma koolivestlusel võimalikult harituna näida, sest lisaks mu igapäevasele rutiinile, mis hoomab endas tööl käimist, kilomeetrite jooksmist ning suhkrust kaarega ringi käimist, olen ma enda üle kõige uhkem sellepärast, et olen viimaks ometi end tagasi saanud loomise lainele. Kuna ma võtan enda projekti "Anni kooli 2018" prioriteetide järjekorras esimesena, olen ma viimasel ajal end iseseisvalt harinud ja sellel lainel lennelnud pikka aega üsna edukalt. Ma olen lugenud rohkem teemakohast kirjandust, kui vist kunagi varem pluss minu vaade näha kunsti peaaegu igalpool, on pea täielikult taastunud. Kuigi praegu tundub hirmutav panna enda "portfoolio" kokku, siis tegelikult ei suuda ma seda aega ära oodata, mil ma seda tegelikult teha saan. Ma loodan, et sel hetkel, kui ma selle ära saadan, on mul enesekindlust täpselt sama palju, kui praegu seda kirjutades. Naljakas on see, et kui ma eelmine aasta esimesel korral fotograafia erialale ei kandideerinudki, sest see "tundus liiga lihtne" ning teine kord kandideerides ei saanud sisse, sest õppejõud ütles, et neil ei ole mulle enam midagi õpetada ja nad kardavad, et ma saan sellest koolis käies kiirelt ka ise aru ning jätan õppe pooleli, siis nüüd ma tunnen, et ma ei ole ehk piisavalt hea. Kuid see on vast paljugi seetõttu, et ma vist seadsin enda koolipilotaaži natukene kõrgemale seekord, mis mind ka natukene proovile paneb. Ma arvan, et ma ei pea lisamärkusena mainima, et olen väga elevuses ja põnevil. Ma peaks ainult raha ka hakkama sama usinalt koguma, kui ma raamatuid loen või kunstinäitustel veini joomas käin. But i will get there.
Ma vabandan, kui see vabandust vajab, natukene segamini pildimaterjali pärast. Nimelt mul on telefoni kogunenud terve hulk ilusaidvahvaid pilte, mida ma mllegi pärast väga ei jaga. Seega ma nüüd siis jagan.
Muide- piltidel olevad tänava vaated on minu trajektoor korter-töö. Ja ma igakord leian seda jalutades midagi väga ilusat, mis on pildistamist väärt. Mu teekond kulgeb läbi kahe "rabbit hole" nagu mulle neid kutsuda meeldib. Tööle jalutamine on alati nii tore! (Okei, väljaarvatud siis kui tuul näkku koos vihmaga end sajatab. Siis ei ole tore.)
Mis ma viimasel ajal teinud olen. Ma olen käinud paljudel kunstinäitustel ja loengutel. Mõnikord leian ennast mõttelt, et kas ma lähen mõnele kunstinäituse avamisele lihtsalt sellepärast, et mind huvitab päriselt sealne kunst või olen ma rohkem elevuses sealse veini pärast. Lisaks on kunstinäitused naljakad asjad. Sellepärast, et kuigi tihti on tegelik sealne kunst ka päriselt huvitav (vähemalt 50% ulatuses) siis ülejäänud pool katab endas ära inimesed. On huvitav vaadata ja jälgida kunstinäitustel käivaid persoone. Tihti on nende olemus väga kirju. Näiteks ükskord kohtusin ma näitusel ühte meesterahvast, kes külastas Reykjaviki Chicagost. Ta oli keskpäraselt tore vestluskaaslane ning ühel hetkel lõime me ilmselt koos ühe toredaima näituse-deidi vormis oleva "mängu" kuidas inimest tundma õppida. Nimelt käisime me läbi kõikides ruumides olevad maalid ning sobitasime neid enda oletatavasse ühisesse elamisse. Seda oli umbestäpselt nii lõbus teha, et lubasime üksteisele seda ka tulevikus kasutada, kui tulevastele deitidele läheme. Ta hakkas küll mind peale ühise kodu juttu kiirelt enda tulevaseks abikaasaks hüüdma, kuid ma suutsin viisakalt põgeneda. Ta oli ainult keskpäraselt tore. Kuid meie ühiselt loodud mängu hakkan ma kindlasti tulevikus veel võimalusel praktiseerima. See on meeletult hea ice-breaker.
Kahe eelneva päeva jooksul olen käinud kolmel näituse avamisel ning kahel arhitektuuri puudutaval loengul. Esimene andis natukene rohkem soovida kui teine. Praegu algas just ka üks näituse avamine, kuhu ma esialgse plaani järgi mõtlesin minna. Aga plaanimuutuse järgi siiski ei läinud. Homme see-eest lähen jälle. Ma proovin endast tugevalt maksimumi anda, et oma koolivestlusel võimalikult harituna näida, sest lisaks mu igapäevasele rutiinile, mis hoomab endas tööl käimist, kilomeetrite jooksmist ning suhkrust kaarega ringi käimist, olen ma enda üle kõige uhkem sellepärast, et olen viimaks ometi end tagasi saanud loomise lainele. Kuna ma võtan enda projekti "Anni kooli 2018" prioriteetide järjekorras esimesena, olen ma viimasel ajal end iseseisvalt harinud ja sellel lainel lennelnud pikka aega üsna edukalt. Ma olen lugenud rohkem teemakohast kirjandust, kui vist kunagi varem pluss minu vaade näha kunsti peaaegu igalpool, on pea täielikult taastunud. Kuigi praegu tundub hirmutav panna enda "portfoolio" kokku, siis tegelikult ei suuda ma seda aega ära oodata, mil ma seda tegelikult teha saan. Ma loodan, et sel hetkel, kui ma selle ära saadan, on mul enesekindlust täpselt sama palju, kui praegu seda kirjutades. Naljakas on see, et kui ma eelmine aasta esimesel korral fotograafia erialale ei kandideerinudki, sest see "tundus liiga lihtne" ning teine kord kandideerides ei saanud sisse, sest õppejõud ütles, et neil ei ole mulle enam midagi õpetada ja nad kardavad, et ma saan sellest koolis käies kiirelt ka ise aru ning jätan õppe pooleli, siis nüüd ma tunnen, et ma ei ole ehk piisavalt hea. Kuid see on vast paljugi seetõttu, et ma vist seadsin enda koolipilotaaži natukene kõrgemale seekord, mis mind ka natukene proovile paneb. Ma arvan, et ma ei pea lisamärkusena mainima, et olen väga elevuses ja põnevil. Ma peaks ainult raha ka hakkama sama usinalt koguma, kui ma raamatuid loen või kunstinäitustel veini joomas käin. But i will get there.
Ma vabandan, kui see vabandust vajab, natukene segamini pildimaterjali pärast. Nimelt mul on telefoni kogunenud terve hulk ilusaidvahvaid pilte, mida ma mllegi pärast väga ei jaga. Seega ma nüüd siis jagan.
Muide- piltidel olevad tänava vaated on minu trajektoor korter-töö. Ja ma igakord leian seda jalutades midagi väga ilusat, mis on pildistamist väärt. Mu teekond kulgeb läbi kahe "rabbit hole" nagu mulle neid kutsuda meeldib. Tööle jalutamine on alati nii tore! (Okei, väljaarvatud siis kui tuul näkku koos vihmaga end sajatab. Siis ei ole tore.)
No comments:
Post a Comment