Võib-olla lasub süü siin minu meelel, mis ei ole võitleja tüüpi. Mulle lihtsalt ei meeldi võidelda, sest usk selle üle, et kõik mis peab juhtuma, juhtub, on minus niivõrd domineeriv. Kuid mis saab siis, kui see ei olegi tõsi? Mis on siis, kui ma ühel hetkel avastan, et kõik, mida olen aastaid tõeks pidanud, ei toimigi nii ning see läbi olen kaotanud kõik, millest kunagi üldse hoolisin? Kõik mis juhtub, peab juhtuma?
Mul on hirm. Jääda ilma nendest, keda ma armastan. Ma küll korrutan endale nii palju seda, et inimesed küll tulevad ja lähevad, aga ma ei suuda end kuidagi panna teisiti tundma, kui ma pean silmitsi seisma ohtude või olukordadega, mis võivad viia ära inimesed minu juurest, kellest hoolin. Ma tunnen end otsekui tuuleveskitega võitlejana. Ma tean, et ma ei saa seesuguseid olukordi ära hoida ning teha, et elu mu ümber ei juhtuks, kuid miskipärast võitlen ma nendega siiski. Ehk seepärast, et tunda, et ma olen siiski midagi teinud? Kusagil peas korrutab endas mõte, et ma ei pea muretsema ega võitlema selliste tunnetega, sest see ei ole vajalik. Kuid miskipärast minevik koputab ning tunnen end endiselt kohustatuna kõige eest võitlema, ilma, et mulle seda teha meeldiks.
Ma võin õelda, et olen üks maailma õnnelikuim inimene, omades enda ümber nii imelisi inimesi. Igaüks neist on ääretult ning piiritult imeline ning mu väike tuksuv süda vist armastab oma täiskoormusel kakskümmend neli tundi ööpäevas nii palju, kui jaksab, sest vähemaga ta lihtsalt ka ise ei lepi.
Ma ei oska halbade asjadega toime tulla. Ma tean, et ma küll lõppkokkuvõttes jõuan sinna, kus kõik on taas stabiilne, kuid tee sinna on segane ning umbmäärane. Ma tunnen end otsekui uppujana, kes lihtsalt vehib kätega ning piisava õnne korral jõuab kaldale. Nii olen ka mina, kui minu ees on liiga palju, mille vastu võidelda. Ma ei oska, kuid ma tahan. Ma ei oska olla domineeriv ning kuri. Ma ei taha suruda teistele inimestele peale seda, mida mina tahan, unustades ära, et kui ma seda ei tee, saan mina selle, mida teised tahavad. Kas siis elu ongi selline? Lõppematu võimuvõitlus inimeste vahel, kes mida võidab ning kes kelle poolt on? Ma ei taha kellegagi võidelda. Ma tahan õnnelik olla ja suuta teha ka oma õnnes teisi õnnelikuks. Paraku on aga elu vast seesugune, et kõikidele ei meeldi teiste õnn. Pean tõdema- ega minulegi kõigi õnn meeltmööda pole, kui see puudutab minu oma kadumist või minu õnne arvelt võtmist. Eriti kui seda teevad inimesed, kellel ei ole minus piisavalt ruumi, et seda jagada. Siis algabki õnnetus.
Aegajalt tõesti näib, et armastus surmaga käekõrval käib. Või kui asendada need kaks sõna õnne ning õnnetusega, käivad nad taaskord käsikäes. Nii ma vähemalt tunnen. Ja ma ei näe ka lahendust. Või kui näen ja isegi oskan teda sõnastada, tundub teda teha olevat võimatu. Seega, mis on elu ning kuidas sellega toime tulla. Mina igatähes ei tea. Ja ma tahaksin uskuda, et kord saan teada, kuid kui see oleks juba teada, siis kas inimesed ei oleks avalikustanud seda, mis tuleb siis, kui kõik halb on möödas. Kas terve elu käibki õnnega koos õnnetus? Kas igakord, kui ma tunnen rõõmu, pean ma olema valmis ka selleks, et kohe see kõik laguneb. Ma tahaksin midagi kindlat, midagi, millest kinni hoida. Ma ei tea, kas ma suudan niimoodi kaua heljuda ning tunda, et kõik on õhus olemas. Ratsionalist võtab minust võimust.
Mida teha, kui kogu ääretu rõõmu juures võtab siiski võimust kurbus? Kuidas sellest üle saada, sest see ei tundu aus ei enda ega teiste suhtes? Kuidas saada üle tundest, et sa ei ole lõppematus võitluses, kus sa võid kõik kaotada, mida armastad ning kalliks pead? Sest on olemas üks, mida ma tervelt üle ei elaks ning miskipärast hirmutab see hirm mind nii palju, et see segab vahepeal kogu seda olemist, kus olen ning mida tunnen. Kuidas tunda, et sa oled hinnaline ning et sind armastatakse sama palju, kui sina endast ära annad? Kuidas mitte näha halba seal, kus seda ei ole ning kuidas mitte üle mõelda? Kuidas üldse mitte mõelda? Kuidas olla viisakas, kuidas olla naiselik? Kuidas olla keegi, kes pürgiks sinna tasemele, kus ma ei peaks enam võitlema? Kuidas saada kellekski, kes ma ei ole ning kas seda on üldse tarvis?
Ja kuidas teada, et kõik halb läheb mööda ja sama kiirelt, kui sa oled õnnetuks muutunud, muutud sa pea ka õnnelikuks tagasi?
No comments:
Post a Comment